Oli

Mäletan veel taevast.

Kuidas lai laotus
on täis kahvatuid pilvetupse
või üleni pajutibuhall
või servast rohekaks tõmbuv sina.

On meeles.
Teoreetiliselt.

Mõtlen optiliselt,
arutlen keemiliselt.
Üritan ära mõista,
miks tundus kõik just sedasi.
Klimaatiliselt, dünaamiliselt,
atmosfääriliselt ja nii edasi.
Mõtlen ka kunstiliselt,
lausa maaliliselt.
Aga taeva tunnet
kätte ei saa.

Siin koopas on soe ja hämar,
lõhnab magusalt maa,
madal ja tume ja lembe.
Aga taevata.

Taevata.