laupäev, 3. juuni 2017

Veidi veel

Veel pisut oodata.
Veel veidi.
Üldse pole tunnet, et kohe saab see läbi - igavene praegu kestab ja ootus koos sellega. Praegu on igavene ootus. Et kellaaeg muutub? Et kuupäev muutub?
Kas seal peaks midagi vahet olema?!

Muidugi täidan oma päevad ära, teen kõiki neid asju, mida ikka, ent see, mida TEEN ja see, mida TUNNEN, on sama vähe seotud, kui mõistus ja tunded. Näe, juba siin märkasin.
Ainus, mis hetkel loeb, on, et miski ei loe. No kirjutan, no jooksen, no teen peekonit ja praemuna, no söön neid - ja see kõik on lihtsalt ellujäämine selle ajani, mis loeb ka.
Ainus põhjus asju teha on lootus pärast Oodatavat Sündmust saabuvale kergelt paremale tundele, kui oleks praegu lihtsalt istudes ja seina vaadates, vahele kempsus käies ja juues. Et nagu - mingi pehmendus ehk juhuks, kui läheb kehvasti.
Isegi süüa ei taha, aga teadlikult söön ikka, sest süda läheb pahaks muidu.
Natuke hoian oma kehalist heaolu.
Natuke.

Catherine Karina Chmiel tegi pildi
Pean tõdema, et mulle ikkkkkkkkkkkkka meeldib Maedhros =) Ei, mul pole ka Maglori ega teiste Fëanori poegade VASTU midagi, nad on mulle samuti sümpaatsed, aga Maedhros on midagi/kedagi erilist.
Me oleme nii ühtekad. Selliste asjade poolest ka, mis ajju päris kohe ei saabunud, vaid vajasid natuke pikemat omaksvõtmist.
Kuidas me mõlemad kaldume alati ennast süüdistama, alati iseennast halvana ning süüdi tundma. Kuidas vaprus, kui mitte midagi pole enam teha, kõik on tehtud ja see ei muutnud midagi paremaks, ainult halvemaks, kehutab oma elu lõpetama, sest no MIDA veel teha muidu?! Kuidas kena välimus ei too veel armuõnne.

Krt, ma täpselt ei tea, mis Tolkienil peas oli Maedhrost luues, aga ta saavutas üleni usutava tegelaskuju!
Mul on aega läinud, et seda mõista, aga tema (kirjanikku mõtlen, mitte Maedhrost) tegelased on vapustavad: väikesed kõrvalkarakterid on nii komplekssed, nii hästi läbi mõeldud. Igaüks, tõesti IGAÜKS neist võiks olla oma raamatu peategelane, see oleks täiega hea raamat ja karakter on detailideni olemas.
Tõsi, millegipärast eelistas Tolkien ise teoseid luua vähe igavamate peategelaste peale. Bilbo pole üldse halb, temast täiesti tasus - aga no Beren ja Luthien?! Turin Turambar?
Ikka Catherine Karina Chmiel.
Tegi ka selle Maedhrose.
Ega nad ju otse kehvad tegelased polnud, aga võrreldes Fëanori ja tema perekonnaga, võrreledes Finarfini järglastega, võrreldes kuramuse Maegliniga - ma küll ei viitsiks aega raisata =)
Inimesed on ka põnevad, Haleth näiteks oleks täiesti lahe tegelane.

Aga noh, jah.
Ma jään oma piiridesse ja Maedhrosega tunnen ainult hingesugulust. Kuigi - ta on ainus tegelane ÜLDSE, kellest ma omal ajal (eestikeelse) fanfictioni olen kirjutanud.

On alles kolmas juuni. No mida ma saan teha, et aeg kiiremini läheks? Kui suudaksin, ainult magaksin, aga uni ka ei tule ju nii palju ja tihti!

Ma mingist intervjuust kuulsin, et ajakirjanduseetika vastu käib enesetapjatest ses enesetapmise kontekstis hästi kirjutamine, sest keegi võib eeskuju võtta.
Aaaaa! Seepärast siis on üldine arvamus "võeh!" ja "kuidas sa võisid!" Et kui ühiskondlik hoiak on negatiivne, siis teised mõtlevad järele, enne kui ennast tapavad!
Mul on teile uudis. Kui asi juba enesetapmiseni on läinud, on inimesel nii sügavalt kama, mida "teised" arvavad, et ühiskondlik negatiivne hoiak ei päästa.
Ta mõtleb nagunii järele.
Ma mõtlesin nagunii järele.
Olin enda meelest juba ennegi nii halb, et kellegi meelest natuke halb olemist rohkem mind küll ei pidurdanud - 2 eurot allahindlust Mercedese ostmisel.
Pisidetailid.

Natuke on naljakas, et mida kaugemale see aeg must jääb, seda pahasem olen teiste peale. Alguses (noh, Alguses, mul on selgelt uus Algus peale Rongi mõttes) olin enda meelest nii halb, kõik teised head, minust nii palju paremad, ja ma kõik mentaalsed jalahoobid kümme korda ära teeninud.
Nüüd ikka mõtlen juba päris kurjalt, et no KURAT. Te ei öelnud mulle, et ma olen kallis ja tähtis ja hea, niigi palju teinud, ei pea rohkem!
Ei öelnud ka siis, kui otse küsisin. Tahtsite ikka, et teeksin rohkem, teeksin paremini, ma ei ole piisavalt hea.
Ja pärast olite HÄMMINGUS, kuidas ma võisin ennast tappa?! Nagu - nagu - ise te ei teinud mulle pai. Kui küsisin, ikka mitte. Kust kurat ma teadma pidin, et isik N või L (suvalised tähed) on haavunud ja õnnetu, kui mind enam pole?!?!?!
Et te ei ütle ja siis on šokk, et ma ei uskunud, teadnud, võtnud arvesse?!
Ja MINA olen isekas?!?!?!

Vihastada hea =) Vihastada nii krdi mõnus - no vähemalt seda ma sain neilt nüüd.
Vihastada ja tunda, kui mõnus nii on!

10 kommentaari:

notsu ütles ...

"Mul on teile uudis. Kui asi juba enesetapmiseni on läinud, on inimesel nii sügavalt kama, mida "teised" arvavad, et ühiskondlik negatiivne hoiak ei päästa.
Ta mõtleb nagunii järele."

Ma olen aru saanud, et sind ühiskonna hoiakud nagunii eriti ei mõjuta; ja võimalik, et see, mis sa ütled - et kui kellelgi on juba NII halb, siis tal pole enam vahet - kehtib üldse kõigi kohta. Aga kuna uuringute järgi tundub väga võimalik, et enesetapu-moelained on siiski olemas olnud (täpselt on muidugi raske kindlaks teha, surnud inimese enda käest küsida ei saa, saab ainult tagantjärgi statistikat teha: mis toimus kultuuris enne seda, kui suurem sats enesetappe tuli), siis vbla vastupidine toimib: et mõni, kellel pole NII halb, teeb enesetapu moraalsetel või stiililistel motiividel (et oleks vooruslik; või et oleks võimas vms. nn Wertheri efekt. paar postitust taga kirjutasid sa ise millestki taolisest üleoleval toonil.). või noh, kui ühiskondlikud asjad ja suured ideed inimeste elu- ja surmaotsuseid üldse ei mõjutaks, ei oleks enesetaputerrorismi ju ka.

See ei puutu küll sellesse, kuidas konkreetselt sinu tuttavad konkreetselt sinu loo peale reageerivad.

notsu ütles ...

ühesõnaga, mu kommentaar käis ajakirjanduse hoiakute, mitte päris tuttavate kohta.

notsu ütles ...

a ajakirjanduses ei pea selline hoiak muidugi hukkamõistuna avalduma. vabalt saab ka kirjutada kaastundega. no pmst selle loogikaga, et kellegi vaimsest traumast või kannatusest (mis ennast tapma ajab) kirjutada sama kurbusega nagu füüsilisest.

seda juhul, kui on üldse ajakirjanduse asi kellegi eraelusse nina toppida.

notsu ütles ...

ja Karina Chmiel on nii hea! ma otsin regulaarselt tema nime järgi guuglist pilte.

väga väga naine ütles ...

Jaa, see võib olla, ma isegi mõtlesin nõnda, aga ei leidnud kohta, kuhu kirja panna, et kui on hearenomeeline enesetappu teha, vbla mõni tõesti teeb lihtsalt seepärast, et sitt on olla, aga siis on vähemalt järelhüüded ja järelemõtted talle kaunid. Mhmh.

Ja on ju!!! Tal oli vahepeal oma veebileht, enam ei ole - aga fb-s ma jälgin teda ja siis ta vahel ilmutab neid lapsBoromiri koomikseid ("mu veebileht on maas, aga need peaksid ju kusagil näha olema!") ja hoolega tehtud pilte, mida ma varem näinud pole, lapseealisest Boromirist. Ilmselt praegu on see periood =)

notsu ütles ...

Ma loen praegu paari aasta tagust blogi, kus blogija luges "Sõrmuste isandat" esimest korda elus, peatüki kaupa ja hoidus imelise meelekindlusega spoileritest; paar vabatahtlikku moderaatorit olid abiks, et keegi kommentaariumis ei spoilerdaks. Ja seal on üks kommentaator, kes iga kord, kui lugemine on jõudnud nii kaugele, et mingi tegelane on spoilerdamisohu alt välja jäänud, postitab Chmieli illustratsioone "ohutuks" muutunud stseenide kohta. nii olen ma FB-s olemata ära näinud pilte, mida ise guugeldades ei leiaks.

Kunagi oli mu lemmik Tolkieni-illustraator Anke-Katrin Eissmann, aga Chmiel trumpas ta üle - ta oskab paremini karaktereid erinevaks ja isikupäraseks teha. Isegi headel joonistajatel (noh, et pilt on ilus, kompa hea, inimeste anatoomia korras, perspektiiv paigas) on vahel see häda, et kõik tegelased kipuvad olema mingit geneerilist tüüpi ja ainult stseeni narratiiviloogika järgi saab aru, kes on kes.

Kaur Virunurm ütles ...

Vähemalt osad enesetapjad ihkavad posthuumset feimi. "Aga nad siis alles mõtlevad ja kirjutavad minust." Mitte-kirjutamine, ükskõik mis võtmes mitte kirjutamine, töötab selle mõtlemise vastu. Kui meedia avaldaks regulaarselt "X lõi end maha" artikleid miljoni kommentaariga sabas, siis see oleks vähemalt mõnede jaoks lisamotivatsioon.

Millega seondub muidugi, et Lääne ühiskond miskipärast taunib enesetappe ja püüab nende arvu vähendada. Mis on tegelikult veidi veider positsioon. Sest miks peaks?

Arutelu Quoras.

väga väga naine ütles ...

See on mingi jäänuk minevikust, arvatavasti. Noh, "kristlik kultuuriruum" jne.
Mingit ratsionaalset põhjust sel küll pole.

notsu ütles ...

kle, palju õnne! kas see oligi see, mis sa ootasid?

http://kultuur.postimees.ee/4136969/selgus-eesti-kirjanike-liidu-romaanivoistluse-voitja

väga väga naine ütles ...

Oli see. Ma nüüd postitan ka.
Õnneks kirjutasin suures osa valmis, vahetute sündmuse kirjeldamiseks olen liig väsinud.