teisipäev, 11. aprill 2017

Elu on keeruline, ei saa ma seda selgeks

Nii lihtsalt on.
Nii ei ole "õigesti", nii ei ole "valesti", nii lihtsalt on.

Ja siis ma tahaks ... krt, ei ole ilus öelda "surra" seepeale ... tahaks lakata olemast, sest nii rõve on olla, kuna mul on alati rõve olla, kui haige ja keegi ei hoolitse. Kuskilt ei valuta praegu isegi. Tatt ei lahma. Ei iivelda. 37.2 palavikku, nõrkus ja väike kõhuvalu - kõik.
Välja arvatud et maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne, mu poeg mängib telefonis, nutab ja peksab rusikaga voodit ja kui palun teda seda mitte teha, mul on halb kuulata, ütleb läbi hammaste: "Ei koti! Mul on ka halb!"

Olen sama asja ikka ja uuesti siin rääkinud, aga uus sõnastus tuli täna pähe.
Jaa, kui mul on halb, ma tahan pai, hellitusi, lohutusi, hoolitsust. Aga kui mul ei ole halb, puistan neid enda ümber, et siis, kui ON, miski tagasi tuleks. Nagu Aramise arust tuli headel aegadel külvata lõunalekutseid vasakule ja paremale, et halbadel aegadel kuhugi lõunale minna oleks.
Et see on minu eriline nõmedus, et olen maailmale hea ja siis loodan, et miski võiks tagasi tulla, kui mul halb on?
A minge ka persse, kes niimoodi mõtlevad.
Ma tean, et see aeg tuleb. Kui mul halb on ja tahaksin pai, ilma et midagi head parajasti teeksin. Ei pea üldse olema vaimne haigus, kehalisest piisab täiesti. Tahaksin siis kellegi muu turjale jätta kogu vastutuse ja ise ainult vaikselt halada.
Et ma alati ei jaksa ise see tugev olla ja teistele anda, peaks siis nagu - tähendama, et kunagi ei anna? Ka siis mitte, kui jaksan mängeldes? Sest tuleb aeg, kui ma tahan pai, mitte ei anna seda välja, ja siis ma olen isekas, kui ei anna teistele, vaid tahaks ise?

Pole isegi sõnu, kui loll see kontseptsioon on.

Et inimesed ei ole lollid? Et Trumpi valijad ei ole lollid? Et see õpetaja, kelle juttu mu Poeglaps kordas - Trump on tegelikult Ameerikale hea, ehitab müüri, nii et terroristid ei pääse sisse - pole loll? Et ekreistid ongi targemad, kui ma mõista suudan?
Haa. Haa. Haa.
MUIDUGI olen ka mina loll. Ikkagi inimene. Aga krt, mitte nii väga kui enamik teisi. Keeldun seda oletust isegi natuke tõsiselt võtmast.

Ma olen, mis ma olen. Mitte endast parem - ent no kurat! Igatahes mitte ka endast halvem.

Aga armastusega on ikka hambad.
Ma elan ositi kujutlusis ju ning siis proovisin erinevaid kujutluspilte, et kelle hoolitsus ja nunnutamine oleksid praegu teema. Ja mõtlen küll, et noh, nüüd lasen enda vastu kena olla - aga ette kujutades on ikkagi nii, et tunduvalt rohkematelt inimestelt ma ei suudaks hellitamist vastu võtta, läheks kohe kodust ära, kui oleks oht, et tulevad ja nunnutavad, kui on nende arv, kel laseksin enda vastu hea olla ja üldse ei põrgiks.

Minu vastu hea olemine on privileeg, mida luban ainult neile, keda pean vähemalt sel hetkel endast tugevamaks ja targemaks.
Paraku enamikku inimesi ei pea. Ma päriselt arvangi, et inimesed enamasti on lollimad ja nõrgemad isegi kui nõrk ja hädine mina, ja mina vastutan nende eest. Vastupidise enda ees teesklemine oleks nii võimatu, isegi teise ees teesklemine nii palju rohkem ressurssi nõudev, kui lihtsalt üksi olla ja kõik ise ära teha, et selle ees on tuim õudus. Ei taha. Ei.
Oleks naljakas, kui see poleks samas nii kurb. Sest minu vastu hea olla lubaksin ma ka neil, kes üldiselt paistavad silma sellega, et nad ei ole kellegi vastu head. Mul on sihuke mootor sees, et luban endal nõrk ja väike olla ainult nende jaoks, keda usaldan iseendaga ise hakkama saavat ja endale mitte kahju tegevat minu aitamisega.

Neid, kes ennastohverdavalt appi tõttaksid, sest neile on teiste abistamine loomulik, vaataksin kerge õudusega. Neid, kes appi tõttaksid, sest väga väga naine, nii armas ja tore eemalt vaadata, nüüd on lähedaleminemise hetk, suure ja sügava õudusega.
Luban end aidata ainult neil, keda juba usaldan, keda juba loen oma inimesteks.
Ja krt, oleks tegelt nii, et mul oleks liiga palju neid abistajaid ja siis võiksin valida! Ei, mu valim ongi hästi kitsas, juba eos on nii suur jälestus igasuguste lollikeste-nõrgukeste abi ees, et üritan nendega mitte lähedaseks saadagi.

Selgelt ses idees on mingi nõrk koht, et külvan enne lahkust paremale ja vasakule, ent kui vaja, kõlbab mulle ainult väga spetsiifiline lahkus spetsiifilistelt inimestelt, sest teisi ma ei pea piisavalt tugevateks ja tarkadeks, et neile lisakoormat peale panna. Aga samas on nende "tugevate ja tarkade" seas hästi mitu sellist, kes hoolitsevad enda eest hästi sel lihtsal põhjusel, et ega nad teisi tunnetagi päris inimestena, teised on neile võõrad.
Näiteks mina.
Jee.

Krt, elu on ikka keeruline.

5 kommentaari:

  1. oh, kullake. (see on nüüd jälle see koht, kus esimese impulsina tuleb see pähe.)

    A. loeb sellistel puhkudel mulle sõnu peale, et "sa ei saa teiste vastu parem olla kui iseenda vastu, see on tehniliselt võimatu," ja ühest küljest tundub miski selles õige. Aga teisest küljest ei jõua üldse pärale, mu teine külg arvab vist, et heaolemine on nullsummamäng.

    VastaKustuta
  2. "sellistel puhkudel" = kui ma sarnast asümmeetriat üritan harrastada.

    VastaKustuta
  3. ehk ei reageeri need sobilikud paitegijad sellepärast, et oled andnud signaali, et kui paha, saad ise hakkama või on neil kogmeus, et kui sellistel aegadel oma initsiatiivil läheneda, siis nn hammustab? või kas oled ülse neile inimetele, kelle pai Sinu jaoks oluline on, märku andnud, et kui sellises seisus oled, siis parimaks seisundi ravumiks ongi pai ja hea sõna?

    ma proovin kaasa mõelda. no offence.

    keeruline on jah. mulle kunagi sõbrants ütles, kui ma järjekordsest nn mustast august välja roninud olin, et tead, sa muutud inimkonnale ohtlikuks sellises seisundis ja pigem hoiaks eemale, kui lähedale tuleks. ainult tugeva närvikava ja hea huumoriga inimesed on võimelised esitama mulle küsimusi selles faasis olles ning kelle pöördumistele ma ka tõesti reageerin. õnneks neid auke on harva, kuid selle eest on nad totaalselt halvavad.

    VastaKustuta
  4. Oh, offence ei olnud isegi aimata =)
    Ma tean kõike seda =) Et kui on abi vaja, on nt tohutult abiks küsida seda selle inimese käest, kellelt abi tahad. Mõnelt nutikamalt võib isegi lihtsalt pai küsida. Nad isegi annavad!
    Aga see, mida ma alati arvasin (koos mõttega "kõik on ju nagu mina") on, et inimesed näevad ise, kui parasjagu katki olen, ja kui ei näe, siis järelikult pole ma neile nii huvitav, et raasugi tähelepanu kulutada.

    Ma panin mittearusaamise ja mittehoolimise vahele võrdusmärgi. Ja mul ikka võtab aega oma maailmapildi ümbertegemine. Seal on nii palju erinevaid külgi, maailm on suur ja keeruline ja mul pealegi tunded ja mõistus ei käi üldse ühte jalga, see, et ühega saan ühest asjast aru, ei tähenda üldse, et teine kaasa tuleks ja appi.
    Elu. On. Keeruline.

    VastaKustuta
  5. Tore, et haiget ei teinud (st mina). Vahel on nii, et tahan kirjutada ja siis mõtlen, et kas on sobilik, et tungiks justkui liiga lähedale või liiga isiklikuks ja siis tekibki see eemalseisja olemine. Selle piiri tunnetamine on vahel väga raske. Eriti inimeste puhul, keda lähedalt ei tunne.

    Seesama käitumine on omane ka teistele, st seisavad eemal ja ei suuda otsustada, kas tulla lähemale ja teha või öelda midagi või mitte. Tulemuseks ongi olukord, kus pahaolija tunnetab tühja ruumi enda ümber ja ei saa aru, mis ta pahasti on teinud. vähemalt mul endal on vahel ka sellised mõtted peast läbi käinud. pärast, kui olemine jälle tasakaalus on, olen suhelnud ja arutlenud, et huvitav, miks me nii teeme, et hea asemel hoopis vahel kehvem saab.

    mu vanaema hakkas mulle väga väiksena selgitama, et teisi inimesi läbi oma olemise võtta ei saa. nii ütleski, kui ma üdini solvunud kellegi peale olin, et kallis laps, sa ei saa inimesi võtta enda järele. läks ikka väga palju aastaid ennem, kui ma sellest sisust aru sain. ja eks see elu olegi pidev endaga tutvumine. just siis, kui arvad, et oled enam-vähem pildi selgeks saanud, siis tuleb olukord....kus leiad, et mida krdit...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.