neljapäev, 22. juuni 2017

Kes ma olen?

Mõtsin netist retsepti vaadata ja siis teile rääkida, kuidas mina tzatsikit teen ja kõlbab küll - aga avastasin võrguretsepti lugedes, siis teist ja kolmandat kontrolliks peale, et teengi kõike õigesti.
Et koorimata kurgi riivimine jämeda riiviga on just see, mida ametlikud retseptidki õpetavad.
Ainult küüslauku panen rohkem, sest mulle meeldib küüslauk. Ja oliiviõli peale aega ei raiska, ma pole sellest õli külmale toidule lisamisest eales aru saanud.

Aga nojah. Selgub, et minu moodi tzatziki tegemiseks lugege netiretsepti, ignoreerige seal oliiviõli, aga till peab kindlasti olema - ja valmis! (Osad võrguretseptid ei sisalda tilli! Mis mõttes!? Münti suhtun ükskõikselt - kui on, vbla panengi, kui pole, pole.)
Ei, muidugi ei viitsi ma mingi sõelale tõstmisega aega raisata, lasen kurgil lihtsalt seista ja joon siis vedeliku ära, aga ideed see ei muuda, eks ole.

Nii palju siis jaanipäevaks valmistumisest. Ega ma reaalselt nagunii midagi erilist teha viitsi, vbla silman mõne tule üle, vbla panen köögis küünla põlema - ka lõke! Kuna lapsed lähevad maale, olen vaba naine püha ignoreerima.
Aga tzatziki on pikki aastaid, näiteks 15, olnud mu jaanipäevalemmik (nii odav, aga ometi hea!) ja midagi võiks ju mainida? Eriti kui ma eile tegin seda sööki jälle?

Nooojah.

Vaadakem asja positiivset poolt: ma ei pea püha pühitsema, lapsed võetakse ja nendega pühitsetakse mu ema poolt, võin täis rahus mitte midagi teha ja üldse mitte kurnuda.

Kuigi ausalt öelda kriibib natuke sees, et ei pea. Mitte et tahaksin, aga nii palju aastaid olen üha mõelnud ja lahendanud probleemi, kuidas lastel jaanipäeval tore oleks - ja korraga pole ühtegi nii väikest last enam, et mina midagi tegema peaks. Mis mõttes?! Ja kas ma ei saagi endale enam oma titat, kui mul on nii kõrged ootused mehele, kes teda mulle teha võiks?!
Apike.
Ma ei ole häiritud faktist, et väga kedagi ei taha, mõnega oleksin nõus.
Aga faktist, et 0 titat, väga ebamäärane lootus, et vbla kunagi mõni tuleb?!
Sellest olen.
Mismõttes mul on ja vbla jääbki olema ainult kaks last?!?!?! See tundub nii näruselt vähe. Jah, olgu, mõõtmatult parem kui üks laps, aga VÄÄÄ-HEEEE!!!!

Mossitus.

Kusjuures omast arust ei oota ma mehelt midagi müstilist.
Olgu kena, vapper ja aval, ärgu olgu loll. Mina meeldigu talle, ta olgu vallaline. KÕIK.
Ja selliseid ma tean kahte, neilt olen lapse ära küsinud, nad ei tahtnud minuga - no mida ma edasi siis tegema peaksin?!
Ok, üks on veel, aga tema on homo.
Väga keeruline probleem.

Aga see ei ole terav, just hetkel ere olev probleem, lihtsalt just praegu märgin ära, et ikka veel mõtlen samas suunas. Ma juba kaks pool aastat olen sellest teadlik, ent tegelikult see ei ole muutunud igavik otsa.
Mitte "keegi taha mind". Vaid "mina ei taha kedagi neist, kes mind sedasi tahavad, et aru ka saan".
See "mittearusaamise"-koht on muidugi vapruse nõue ka: kes ei julge mulle väljendada, riskida sellega, et mina ei taha ja ei ole huvitatud, on automaatselt ka valikust väljas lihtsalt sellega, et polnud piisavalt vapper samuti.
Et mina ise ei julgeks väljendada, kui midagi tahan? Mis te teete nalja v?

Kuigi ühe kriteeriumi võiks veel anda: kui mees annab mulle palumata nõu, võib ta minna ja end põlema panna, mul ei ole tema suhtes enam mingit huvi.

Muidu on nii, et parandan oma värskeimat juttu ja omaenda soovituste arvessevõtmine on ikka väga abiks. Näiteks lahedate asjade sisseviimine - kui kõik on nõme, kes krt peaks tahtma sellest lugeda? Kohe, kui on nõmedusi, aga taustal ka midagi toredat, on lugu parem.

Natuke on ka veider ses suunas, et mu endapildis ei too mingit muutust kaasa, et miski asi on hästi läinud. Sest - sest see on ju möödas, loevad aga ainult need asjad, mis ees? Ja ees on see jutt, mida kirjutan, mitte mingi romaanivõistluse teine koht.
Romaanivõistlus on möödas. Tehtud,
Ei mõjuta midagi. Ka mu endapilti mitte.

Peamiselt mõjutab ikka see, mis on just praegu. Mitte miski, mis juba paar nädalat tagasi oli. Möödas, möödas.

esmaspäev, 19. juuni 2017

Hästi pahane postitus mineviku pihta, selge haigustunnus

DISCLAIMER: See on inimeste jalaga peksmise postitus phmt. Tõsi, ma arvan, et need, keda peksta tahaksin, ei loe ja need, kes on "mul on kahju"' või lausa midagi enamat öelnud, ei ole peksmiskirjas.

Kui ma olen haige - fakk, närune 37, oleks veel Päris Haigus! - tuleb ennast hellitada, miski muu ei päde.
Ma siis valisin endale blogisoovituste põhjal filmi ja nüüd vaatan seda juba kolmat päeva. "Wild".
Ei, ega see ei ole tõesti üldse kehv film, kolmandat päeva (ja nüüd olen umbes tunni ära vaadanud) seepärast, et olen väsinum kui tavaliselt ja tagasi jaksamispiiri "ka kolm minutit filmi on asi!" peal.
Parasjagu olen filmiga seal, kus peategelase emal on vähk ja ta küsib läbi ukse selle teadasaamise järel oma tütrelt "Are you alright, darling?"
Ja ma vihastan ja vihastan ja vihastan.
Mitte filmi peale.
Inimesed ongi sellised, mina kaasa arvatud.
Vihastan seepeale, et peategelane ütleb, kuna läbi ukse tema pisarad ei paista: "Yeah, I'm fine!", kuid ei ütle, mulle ei öeldud, see ongi mingi soovunelm, et öeldaks: "Kuule, ära minu pärast muretse! Mina saan hakkama: sinul on jama, sina võid praegu olla täpselt nii ebamõistlik, jõhker ja kurb, kui tahad. Mina saan hakkama, ära minu pärast praegu üldse pabista!"

Vihastan ikka veel, aastaid takkajärele.
Miks ma teiste peale ei mõelnud?!?!?!
Fakk, aga kes minu peale mõtles?!?!?! Kes ütles: "Sul on raske, võid minu juurde tulla millal tahes, isegi kui see on väga tihti, isegi kui see on üleni lollakas - praegu on sinul jama, minu kord on aidata!"
Ei, krt. Keegi ei öelnud. Minu asi oli olla kõige tugevam ja kui ei jaksanud, olin "Nii isekas!"

PFFFFFFFFFFFFFF!!!!

"A mine persse!" on minu arust ikka veel ainuõige reaktsioon kõigile neile mõeldes, kes tahaks mult ikka rohkem ja rohkem.
Ma, teate, ei ole masin. Pole kunagi olnud.
Et enam ei ürita ka olla, et ei tahagi - on isekus?
Kui ma teile ei meeldi, minge ära.
Krt, vähemalt ei pea ma siis teie eest hoolt kandma, muretsema "are you alright?", arvestama teie tunnetega, sellal kui keegi kurat ei arvesta minu omadega. Mul on kergem sedasi, lihtsalt minge ära, minge persse, ärge olge mu elus!

Ei, tegelt ongi juba mindud, mul ei ole põhjust rohkem kedagi peletada.
Kes on jäänud, on andnud vähemalt samapalju, kui saanud. Aga too viha, too "KUIDAS nad aru ei saa?!" elab mus ikka.
Uskumatus, kuidas nii julmalt isekas saab olla, et heita MULLE ette isekust. MULLE?!
Et ma lõpuks enam ei küsinud "Are you alright, darling?" ja tegin midagi ainult endale mõeldes, rohkem ei jaksanud teisi endast ettepoole seada, oli ISEKUS?!

Oi, ma ei saa.

Ausalt, tegelt ikka veel ei suuda seda uskuda.
Mul ei ole pahasus sees sel teemal, et enese tapmine oli inimestele arusaamatu ja nad ei osanud seda ennetada. Sellest saan aru - ma isegi ei teadnud ju. Arvasin, et on küll jäle, ent tulen sellest välja nagu alati.
Aga just PÄRAST. Kuidas saab olla, et osad inimesed pärast ka aru ei saanud?
Tean küll, olen korduvalt ja korduvalt mõistusega avastanud - aga ikka ei usu. Tundetasandil näib see nii võimatu. Kuidas teised nii teistsugused on kui mina? Kuidas nii saab, et mina näen teisi kogu aeg ja nemad mind vahel harva - kui üldse? Mis mõttes toimivad nad hoopis muudmoodi?! Kes nad on? Mu tunne, et mind ei ole olemas, ongi adekvaatne, sest sellisel moel, kui teised mulle olemas on, mind polegi neile?

Aaa, see on see eksklusiivsete kallimate mõte! NEMAD on inimestele olemas nii, nagu mulle on kõik ja nagu mina eeldaksin, et olen kõigile, kes mind rohkem tunnevad kui natukesekesekene?!
Jestas. Emake maa!
Muide, seda olen ju ka vähemalt korra avastanud?

Elu on kordumine.

Sa sured vähki ja ometi on sinu asi öelda: "Are you alright, sweetie?"
Kui sa seda ei tee, oled teiste meelest kohutavalt, uskumatult isekas ja omaenda hädade aluspõhjus.
Fakkjurmatt, nagu ütleb üks tegelane ühes mu jutus.
Fakk.
Inimesed! Lollakad!
SEDA ma olen raudselt paljupalju kordi kirjutanud, aga teate mis?
Kirjutasin veel korra ja olen rahul pealegi. Tahtsin - kirjutasin.

Kuigi haigus võiks üle minna, täh. Nagu - midagi ravida ka ei anna, lihtsalt sitt meeleolu ja nõrkus. Pea käib ringi, käsi ei tööta, näen ainult ülespoole korralikult.
Ja tahaks inimesi lüüa. Mitte et tegelikult lööks, füüsiliselt, aga sitasti võiks öelda küll. Vt ülespoole, kui ei usu.
Ei kahetse ka. Mis nemad kahetsevad v?

Tegelt on naljakas, kuidas mulle piisab ka ühekordsest laiendamata "Mul on väga kahju"'st, aga sedagi ei ole.
No enamasti, muidugi on teistsuguseid samuti. Neid ma armastan.
Aga inimeste tahe uskuda, et ei, nemad tegidki kõik alati kõige õigemini, on võimsam kui soov minuga suhelda. Mina võiksin olla See Paha, kes valesti tegi, ometi mitte nemad!
Nooojah.
Palun, ärge suhelge. Mina teid ka enam putitama ja potitama ei hakka.

See ei ole mu üksilduse salgamine. Olen üksildane vahel, absoluutselt. On lihtsalt tõdemus, et parem üksi kui koormaga.
Mis see on ka inimestel paarissuhtesse ja selle lõpetamisse pandud tundmus või? Et kui teine on ainult koorem, ei ole paarisveol mõtet?
Pagan, ma olen ikka imelik, et seda tunnet sõprussuhetesse paigutan. Aga tõsi on ka, et armusuhetega pole ma üheskoos asjade tegemisele, ühes suunas mõtlemisele lähedalegi liikunud - välja arvatud tookord, kui armusin sõpra.

Ja siis tuli selline soga välja, et siga ka ei söö.

laupäev, 17. juuni 2017

Aja lugu

irve tegi, 2012
See oli see pilt, millest üldse mu fotomõtisklus algas
Uurisin ühe "ma vaatasin su pilte ja mõned on ikka jube head!"-kommentaari peale oma facebookis vanu fotosid läbi. Üks oli nii kena, et kontrollisin, kas see mul arvutis ka on - oli. Vist siingi kunagi ilmutatud.

Võrgupäevikusse olen ikka üles pannud pilte, kus ma üksi peal ja mis enam-vähem ilusad, eksole, mis tähendab, et enamasti need pildid, mida postitusse lisada täna ja kohe, on siin juba olnud.
Kui just samataolisi mitut polnud ja valisin seekord teise.

Tollal-ammu ma seda ülalolevat meeldejätmist väärt teoseks näiteks ei pidanud, aga nüüd vaatan küll, et jee! Ilma selleta oleks mu elu vaesem!
Natuke.

Üldse on mul arvutis päris palju pilte.
Mõtlen kerge õudusega, miks.
Kas keegi kurat vaatab arvutist pilte, mis on nt 10 aastat vanad ja pole ka kuskil sotsmeedias avaldatud? Fotoalbumeid olen isegi teistel külas olles vaadanud: "Oi, kas su titepildid on seal? Põnev!"
Aga et istuks võõra arvuti taha ja kaevuks seal mingitesse iidsetesse pildikataloogidesse?
Ise vean küll pilte mälupulgal arvutist arvutisse, kui vana jälle surema hakkab ja uus saabub, ent MIKS?!
Mida ma saavutada tahan? Et ... mu lapsed kunagi veel 20 aasta pärast näitaks oma lastele, et näe, siin on vanaema noorest peast.
487 korda.

Kusjuures kuna mul endal fotokat pole ja pilditegemishuvi on ka umbes 2 kümnepallisüsteemis, mul on suht VÄHE pilte. No et kui keegi minust või mu lastest teeb, hoian alles enamiku ilusamaid ja mõned koledad sihilikult ka, et oleks näha: oli ka selliseid päevi, võis olla ka sihuke vaatenurk ning üldse.

Mõtlen selle fotovärgi üle.
Mõne pildi võiks veel üles panna siia, oleks vähemalt MIDAGI neist kasu?
Näiteks see kord, kui ma vedasin Eriksoni "Deadhouse Gates"'i igal pool kaasas ja lugesin igal vabal hetkel iga nurga taga, on ju mäletamist väärt. Jumala külm ilm oli, aga ma keeldusin raamatut hülgamast, PIDIN teada saama, mis edasi juhtub!

2011, boonusisa sünna.
Tema tegi pildi ka.

Nüüd on see raamat Amazonist tulemas, et mul oma eksemplar ka oleks. Siiamaani on sitaks oluline teos. Üks sõber tellis mulle, sest minul läks aega, et keskkonda kasutama õppida, ja tema juba oskas.

Mis, ma õppisin ka! Mul on mitu teost endatellituna samuti saabumisel, muuhulgas ka üks lugemata Erikson.
Erikson on nii tore!
Ma kirjutan üsnaväga endale meeldivaid lugusid, aga tema on veel rohkem minu maitse kui ma ise. Kuidagi adub ta minu kohta rohkem, kui isegi seda suudan.
Või siis oskab ta paremini kirjutada.
2012, vist
Leevikese looming

Muide, see sõber, kes mulle Eriksoni tellis, oli ka see, kes mind purjekaga sõitma viis. Ta on nüüd mu lemmikute seas apsaluutselt. Veider, et mul oli vaja ennast tappa, et aru saada, kui üleprahitore ta on!
Aa, see ongi piltide mõte? Et kui ise vaatan, näen isiklikku ajalugu kui lugu enda ees lahti rullumas?

Noh, üsna pädev. Praegu vaatan ja näen? Järelikult õige asi, tasub pilte hoida.

Kuigi neid asju ja sündmusi, mida TAHAN üldse mäletada, on enne 20 eluaastat ja pärast 30. oluliselt rohkem kui vahepeal. Too aeg kuidagi sisaldas toredadest sündmustest laste sünde peamiselt.

Suht kõik ülejäänu oli rõve. Kusjuures kui alla 20 olin, oli kool - ent mul isegi on tegelikult sest ajast väljaspool kooli meeldivaid mälestusi päris ohtralt.
Tegelikult.
Aga 20-30 oli eraelu ka rõlge ning mulle meeldisid elus põhiliselt
a) mu lapsed
b) Tütarlapse isa perekond
c) lugemine

Ikka 2011 (varasemast pole ma enda arust
 väga vaatamist väärt, 30 eluaastat on piir)
Vat selle pildi autorit ei mäleta.
Äkki Tütarlapse onu?
Ma isegi ei taha sellele ajale väga mõelda.
Tuleb endal vastikus peale, kui meenub, mille kõigega leppisin, sest arvasin, et mina polegi midagi muud väärt. Stabiilne depressioon kehas, mille sees nüri visadusega erinevaid asju tegin, harjusin ära, et sedasi püsib nina vee peal ning midagi enamat tahta on kuritegu, MINA ometi seda saada ei saa ... See oli nii kuradi õudne!

Ja no ega ma hoobilt terveks ei saanud, kui 30 kukkus - umbes siis ma lihtsalt tuvastasin ära, et elu on elatav, kui teha neid ja neid asju.
Normaalse inimese jaoks see oleks ilmselt pideva laineharja püüdmine, kogu aeg peaks olema Eriti Mõnus, et saada tulemust, mis minu jaoks oli "normaalne elatav elu".

... ja isegi nii ei saanud hakkama, sest püüdsin tippu ja siis surin seepeale, et ei saanud.
Ei, tegelikult ei arva üldse, et minu viga, paha mina.
Aga kuidas olin üleni omaks võtnud, et valu ongi mu pärisosa, ma ei vääri ega saagi kunagi oodata teisugust elu, on nii hirmus!

Nii kuradi sügavalt elas mu sees too idee, et ma ei näinudki seda, ei tajunud kuidagi oma olemusest väljaspoolseisva eraldi teemana. Mu meelest lihtsalt selline oligi elu: valus. Peab olema valus, kui oled elus!
Emake maa, kui mööda panin!

no 2007, sellised olime siis.
Pilditegijat tõesti ei mäleta
Nii rõve aeg. Aga väikesed lapsed valgustasid seda - mulle ikka istuvad 0-3 ja siis 9+, ning aega, kus vähemalt üks mu lastest oli vanuses 0-3, oli 20.-30. eluaasta vahel 6 aastat. KUUS AASTAT.
Igavik.
Kuigi ma kasutasin seda kurjasti ära õigupoolest - muidu elasin nii jäledat elu kaebamata ja seda valeks hindamata, kui üldse sai, sest väikelapsed lasid ka seesugust elamist veidi nautida.

Ikka olen väsinud.
2008
Pildi nimi mu arvutis on muide "Boromiri surm".
Mul on isegi ähmaselt meeles, kuidas seda kirjeldasin.
Vägisi tekib tunne, et äkki on ikkagi PMS ka - no ei ole mulle enam tavaline sedasi kurb ja kuri olla absoluutselt mingisuguse põhjuseta.
Mul on otsene kogemus igasugustest asjadest, millest normaalne inimene (jaa, ka mina olen vahepeal normaalne olnud ja kavatsen jälle muutuda! Näiteks homme) end absoluutselt häirida ei lase, aga mina lasin ning eile ja täna lasen jälle.
Kõik olukorrad on võrgupõhised, sest elusast peast kohtumiste järel ei jaksanud ma isegi väga põhjas olles eriti põdeda. Olin liiga rahul, et end kokku võtsin ja enda Päris Inimestega Päriselt Kohtuma orgunnisin.

* kui ma kommenteerin midagi, see kas ei ole
Siin pildil näitan, kuidas Boromir
põlvedele vajus.
kõige targem jutt või on vähemalt lollina tõlgendatav (ka mina vahel, ka mina!) ja keegi teine enam seepeale midagi ei ütle.
Minu sõnastamata sisemõte on siis: "Kõik nägid mu nõmedust ja otsustasid, et nii lolli inimese vestluses osaledes ei tasu arutledagi."
* kui skaibin midagi kellelegi ja ei vastata. Sisekõne: "Käin talle pinda oma suhtlussooviga".
* kui mulle saadetakse nõme sõnum või kommentaar. Sõnastamata sisekõne: "Mind peetakse nii rumalaks, et see jutt peaks mulle arukas tunduma?! Äkki olengi?"
* kui kirjutan fb-sse mingi terase kommentaari ja siis seda ei laigita. Kas mu sarkasm oli nii terav, et inimesed arvasid, et olengi juhm?
* kui inimene, kes mulle täitsa meeldib, on juhm mitmel korral järjest. Sisekõne: "Ma ise olen juhm olnud teda hindama hakates. Mida ma nüüd tegema peaksin, viskama ta oma südamest välja või kui ta mind otseselt ei sega, ignoreerima?"

See on kõik ääretult koomiline, sest vaatan end parasjagu kõrvalt ja näen, kui mööda. Kuidas TÕESTI ei peaks kogu aeg arvesse võtma, mida teised must mõtlevad, sest esiteks ei mõtle nad enamasti üldse mulle, ja teiseks isegi kui mõtlevad ja mõtlevad halvasti, teavad nad vähem kui ma ise, mina tean paremini.
Lisaks olen selge tarkusenats ja eeldan, et teised on ka.

Aga pole hullu, esiteks on kuidagi rõõmsam olla jälle (kuigi päevi pole, valutab mul ju kurk! Lihtsalt tõbine, haigus rikub alati mu ära!) ja teiseks mõtlesin juba ammu selle üle järele ja leidsin, et rumalusest on üks hullem patt.
See on argus.
Inimene, kes tegelikult teab, kuidas oleks hea, aga ei julge midagi teha, on minu silmis hullem kui see, kes teeb nõmedat asja, aga vapralt ja uskudes, et nii ongi hea.
Ja noh - araks ei suuda ma end enam ka kõige ahastavamana pidada.

neljapäev, 15. juuni 2017

Ikkagi inimene!

Iga kord, kui midagi lollakat teen, mõtlen sinna juurde, et hei! Alternatiivid oleksid hullemad, võiksin ka üldse mitte midagi teha, olles surnud või nii kõva ajukahjustusega, et ei oskaks ka putru süüa.
Üldse, olen inimene, järelikult on lollakas olemine mu pärisosa.

Eile jõudsin lõpuks kohale tätoveerija juurde, kus leppisime umbes kokku, mida endale seljale tahan. Aga pole ka ime, et esimesel korral ei jõudnud ja ka eile otsisin kümme minutit, enne kui helistasin ja abi küsisin, sest pidin minema Jakobsoni tänavale, aga netist otsisin välja, kuidas saada sama majanumbri juurde Jakobi tänaval.
Puhas juhus, et need kaks tänavat suhteliselt lähestikku asusid =P

No mida ma ikka oma seljale tahan, eks ole, ei ole üldse võimatu mõistatada. Seda kõrvalolevat kirja ja kunstnikule jätsin suhteliselt vabad käed, kuidas kavand teha ja kuidas tuult ja tormi sinna juurde kujutada.
Inglise keeles?
Ah, aga mulle meeldib hirmasti sõna "warrior".
"Sõdalane" ei kõla üldse nii hästi!

No kui mulle vastu tuldi, kohale viidi ja tänavanime rõhutati, sain õigesse kohta pärale samuti.
Suvel ei tehta pilte nahale?
Mina teen! Seda enam, et seljale ma nagunii päikest ei viitsi võtta. Aknal istuda, jalad õues, ja raamatut lugeda võin küll, aga see kuidagi ei ole seotud selja päikesele eksponeerimisega.
Ujumiseks selgub olema spetsiaalne plaaster, mis peab kolm päeva vastu ja kõik on pojeng ja armastus.

Võibolla lasen oma kätel olevad täiesti ülearused jutumärgid ka millekski tribalkaunistusetaoliseks teha, seda enam, et tribal on täiesti moest ära läinud ja tätoveerija juurde tuleb ridamisi inimesi, kes tahavad neid üle teha millekski muuks.
Ja noh - mina ju teate peale "Murul käimine keelatud!" lähen kohe spetsiaalselt murule ja demonstreerin, kuidas nii on ka hea.
Tribaltattoode moestminek on selge märk, et võiks endale midagi tribalit teha!
Mood! Pffff.

Aga muidugi väsitasin end kohutavalt ära. Esiteks otsisin. See oli ... üleeile? Vihma sadas. Sain märjaks, külmaks ja kurnatuks. Olin juba ennegi natuke hädine, sest tollesse päeva sattus päris palju tegevusi.
Poole tunni pärast loobusin ja triivisin ema juurde külla.
Sest koju puhkama muidugi ei võinud tulla.
Järgmisel päeval käisin lastega hambaarsti juures, paari tunni pärast preemiaks "Kardemoni" kohvikus söömas ja frappesid joomas (väga hea toit oli) ja siis bussisin-trammisin uuesti tätoveerija juurde, lootusrikkalt netist väga hoolega järele vaadanud, kuhu minna.
No ja 15 minuti pärast kohtusime ühe näitsikuga Maxima ees, mille ma ikka üles suutsin leida. Mind viidi kohale, rääkisime nahapildikavad läbi, selgus ka, miks ma töökoda üles ei leidnud, minemahakk.

Selleks ajaks olin nii väsinud, et lihtsalt ULU, aga üritasin veel Viru keskusest üht spetsiaalset arvutijuhet leida (ei leidnud) ja no ... no ei tasu, tõesti ei tasu.
Tänane päev läheb puhtalt väsinud olemise alla ära. Ühte telefonikõnet ei võtnud vastu, sest magasin, aga see oli kuller. Mingi sim-kaart, mille kohta ütlesin, et see on alles, on kadunud ja jamad KUHJUVAD, samas kui mina olen liiga kurnatud, et midagi neist jooksult lahendada.

Kuradile.
I am the storm.
Kui ei taha, ei tee.

Puhkan. Ilmselt puhkan homme samuti, sest miskipärast on mu poeg ja tema klassivend mu ümber igasuguseid asju tegemas ja lärmamas, padjasõda pidamas (loomulikult sain ka mina padjaga pihta) ja see on nii pagana kurnav.
Aga neil on tore ja klassivend peab nagunii veerandtunni pärast koju minema. Raevunud emaelevandiks muutumine ei tundu rentaabel.

Kuigi ausalt öelda ei tundu see seisund must üldse kaugel olevat.
KÕIK on nõmedad, ma ei suuda, appi!

Väsimus on saatanast.

teisipäev, 13. juuni 2017

Ei oska tahta

Nüüd on juba täielik "no võta siis ometi aeg maha!" olukord ja selgelt näitab just see, kuidas mina ei oska.

Te oskate või?

Suudan aega ja hoogu maha võtta, kui lihtsalt ei jaksa rohkem.
Sellega tulen toime.
Aga praegu on "raha juurde teenida ei ürita, laps(ed) koolis ei käi, nii et igapäevast poja rõõmuks ärkamist ja hommikupiima soojendamist pole, mina ka koolis ei käi, lõpetasin ära, põrandad on puhtaks tehtud kolme või kahe päeva eest, oleneb põrandast, pesu on pestud, mina ise ilus - olgu, mida siis veel?"
Oleks ikka vaja mõnda tööd VEEL, et vabu hetki ei oleks. Kui last mulle keegi tore ei tee, äkki võtaks kutsika? Koer on ju mu ammune soov, ise seatud tärmin, mis ajaks, ka ainult aasta ja veel natukese kaugusel? Luulekogu käsikirja kallal võiks ju töötada, kui sellest jutust, mis hetkel lõpetamisel, aega ja jõudu üle ..? Rollimängijate kokkutulekuga võiks ka tegeleda, me parasjagu oleme pooleli mõtetega, kuidas väikeste laste hoid organiseerida.

Ongi nii, et ma lihtsalt puhata ei oska.
Peaks olema kindlalt piiritletud "puhkus" algus- ja lõpukuupäevaga, mil totaalselt rihm lõdvaks lasta - aga mul ju pole seda. Kogu aeg on "teen nii palju, kui jõuan, kui ei jõua, ei tee", "teen, mis tahan", "tunne on: teen, tunnet pole: ei tee" ja olen täiesti abitu olukorras, kus tunne ütleb, et no teeeeeks midagi - ja mitte midagi pole teha.
Mus kohe kasvab arusaamine inimeste suhtes, kelle meelest
* laste nutiseadmete kasutusaega ikka tuleb piirata lihtsalt igaks juhuks
* toit on mingi maru tähtis asi, millele keskenduda
* alati võiks rohkem koristada, näiteks kappe
* või käia mingitel eakatel sugulastel külas, mis siis, et üldse ei kisu, aga nad surevad varsti ära ja siis EI SAA.

Jaa, need kõik on "sul pole korralikke probleeme, nii et mõtled midagi endale välja", aga tapavad tühja aega väga tõhusalt.
Kusjuures isegi muidu jumalast arukad inimesed suudavad söömist ja söögitegemist jube oluliseks pidada ja selle alla, kuidas ja mida süüa, meeletult aega ja tähelepanu panna. Päriselt, inimesed, keda täiesti soojalt vaatan, räägivad fb-s õhinal mahetoodetest, nisuvalgu vältimisest ja milline hummus on ikka puhtaim vms.
Või mu ema mees (ei, ta on ka puhta toidu suur entusiast), kes päriselt, PÄRISELT usubki, et kui laps on piiranguteta arvutis (ja mina ei pane piiranguid, olen üleni selle poolt, et suured inimesed juba, teevad, mis tahavad - ja kas see on kuidagi kurjalt kätte tasunud meist kellelegi?), muutub ta lühinägelikuks ja tal on kohe varsti prille vaja.
Või vähemalt mõjutab see meeletult tema sotsiaalset võimekust. Igatahes on nutiseadmed kurjad!
Kui inimene teeb, mida tahab, peab see ometi halb olema! Inimesi tõmbab loomu poolest halva poole!
Siit

Ma olen jõhker revolutsionäär, et seda ei usu. Et ei usu enam, et kõik, mida inimene tahab teha, oleks kas paksustegev või kahjulik.
Mis muudab inimest endale kahjulikke valikuid tegema, on hoopis teadmine, et ei tohiks. Kui inimene saab vabalt valida, ei riku ta ennast ega oma elu ära. Aga kui ta ees on EI TOHI mõte, siis seda, mida ei tohi, tahaks ikka ja ikka ja rohkem ja siis veel rohkem.
Kogu me ühiskond elab selle peal, et keelata ja pahaks panna.
Miks nii? Kus on loogika?

Mina enam seda valemit ei võta, tänan väga. Teen, mida tahan.

Ainult noh - päevadel nagu täna ma ei oska midagi tahta enam. Kõik on juba hea! Mida veel?!
Panen Sanji pildi. Mõni meeldiv nägu on igas päevas, isegi sellises, mil midagi ei taha!

Ashley Morgan,
tuntud OnePiece'i-lemb Pinterestis, jagas.
Kurat ma tean, kes tegi.
Tegelikult - kui juba, siis juba, otsin mõne pildi ka Nico Robinist. Nii tore, et ses animes on peategelaste hulgas üks lahe naine ka!
Ilusa häälega, targa peaga.

Kuigi neil seal on väga veider arusaam naiste rinnasuurusest. Sihukestega, nagu ses animes küljes praktiliselt kõigil emastel tegelastel, kes pole rõhutatult eakad, on raske isegi lihtsalt igapäevaselt toime tulla, rääkimata siis võitlemisest või muidu füüsiliselt nõudlikest tegevustest.

laupäev, 10. juuni 2017

Minna või mitte minna?

Minna blogipittu või mitte minna?
Ikka veel pole selget tunnet sees, kas tasub või mitte. Auhinnajagamiselt kõnniksin minema (iii-gav!) aga enne võiks ju ritsikuga rääkida ja pilte teha ja võiks ju olla tore? Mallukas on ka mu lemmikute seas ja tema saab vast isegi auhinna.
Aga no samas: uus koht, palju inimesi, täiesti ebaturvaline!

Väga keeruline.

Riided, milles ilus olen, on olemas. Ehted - mul on selgelt liiga palju ehteid, aga vähemalt saan vabalt valida. Kingade osas on mul nagunii ainult ühed, mis on mõnusad ja ilusad korraga (ehk ainult ühed, mida kannan). Maailma paigast tõstma ei peaks, et minna.
Aga olen alles pilti ette võtmas pärast romaanivõistluse tulemuste teatamist. On siis vaja oma sotsiaalset koormust ise tõstma minna, eriti kui seekord pole ka mingit auhinda loota?

Väga keeruline.

Ent tasakesi ikka tunnen, et vist lähen. "Kogemusi korjata" kõlab ju millekski heana ja mul on migreenitablett olemas. Tasub riskida.
No vaatab. Õhtuni on veel aega ka (praegu pole veel pool kümme hommikulgi).

Vaikselt hakkab ka rõõmus, et sain raha.
Kuna ma väga hädas enam pole, nii et kõik läheb ära erinevate aukude lappimisele (mis on mu harjunud rahasaamise muster: kui tuleb suurem summa, kaob kõik kohe erinevate elementaarsuste taastootmise peale), on korraga võimalik ideedega mängida, et kuhu panna ja mida teha.
Jestas, võin uue tätoveeringu teha!
Võin seinu värvida! (Esiku seinad, kui kõige lihtsamad teha, on esmajärjekorras.)
Võin ... eee ... ma võin raha kõrvale panna juhuks, kui keegi mulle lapse siiski teeb!
Uue videokaardi osta! (Mu poeg on väga selle mõtte poolt.)
Krt, ma võin isegi mitut asja sellest nimekirjast teha ja ikka pole raha otsas!!!!
Üldiselt kuidagi teoreetiliselt saan aru, et raha võib ka niisama kõrvale panna, mitte ainult juhuks, kui ma lapse saan. Aga tõsi on ka, et mu jaoks rahal iseseisvalt pole väärtust. Raha on hea, et asju saada, teha, mitte iga väikese kulu pärast muretseda - aga lihtsalt olemas olla kuskil arvel, kui mul võiks selle asemel olla lahe tätoveering seljal?
Tätoveering võidab iga kell.

Noh, ja hambaarsti juurde kontrolli viin ennast ja oma lapsi nagunii. See on nagunii arvestuses sees.

Kuna mul praegu midagi targemat teha pole, jooksen raamatukokku.
Hea metafoor mu põhitegevustele elus: joosta raamatukokku. Õdendamisega hektkel ei tegele (mitte et see poleks mu meelest natuke kurb, aga ma ei jaksa end ühelegi õdendamisega tööle praegu pakkuda, "Võtke mind ma ... eee ... võin rääkida!" ja hädalist vajadust ka pole).
Jooksen. Raamatukokku.

Pöhh, raamatukogu oli kinni. Neil on suveks uus lahtiolekugraafik, mis laupäevast tööd ei sisalda. Iseenesest kena raamatukogutöötajate suhtes, aga pettumustäratav minule.
Õnneks on neil vähemalt kast tagasitoodavate teoste jaoks väljas.
Aga ikkagi poleks selle ühe raamatu tagasiviimiseks minna tasunud, mõttekam olnuks pikendada.

neljapäev, 8. juuni 2017

Valikuvajadus vol II

On saabunud täiesti arusaamatu situatsioon: mitte mina ei otsi kirjastajat, ei saada oma käsikirju ja keegi ei taha avaldada, vaid võin kirjastajat VALIDA.
Minu ümber tungeldakse!
Olgu, kolm inimest päris "tunglemist" tegelikult ei tekita, ent mulle piisab kuhjaga.
Pealegi oli üks neist Krista Kaer. Mis santsud üldse teistele jäävad, kui "Varrak" on variant?! Ei ole väga palju inimesi, keda raamatute juures küsimusi küsimata usaldan, kuid Krista Kaer on üks neist.
Korraga on üsna vastutusevaba tunne.

Paistab, et mul ilmub varsti raamat.

See on ikka üsna tummakslööv. Seda enam, et töö käsikirja kallal kestis nii kuradi kaua, võttis mult nii palju jõudu - ja samas jäi praeguse hetke ja viimaste tööpuhangute vahele nii kaua aega, et see ei tundu enam "ma kirjutasin raamatu!" Nagu - pigem on "elasin, elasin ja korraga selgub, et elamise kõrvalprodukt saab kaante vahele?!" Tundub nagu läheks loosi üldse-mitte-minu-vaeva-nõudnud miski, mil minuga ainult ebamäärane seos.
Mis ei ole tegelikult aus mõte. Lihtsalt - võttis nii kuradi kaua, ma otsisin kirjastajat ja elasin mitmeid pettumusi üle ning mu suhtumine sellesse romaani oli "ma tean, et hea, aga keegi teine seda ei usu!"
Ja nüüd äkki ei pea enam ise vaeva nägema. Minu eest tehakse.
(Välja arvatud natuke, toimetaja käe alt läbi käinud teksti ülelugemine jms ikka.)
Emake maa, mis toimub?!

Lollidest ei ole muidugi ikka pääsu. Vähemalt see on samamoodi kui alati. Ikka ronib mõne kivi alt keegi välja ja kirjutab asju, mille peale tahaks näo peopesadesse peita ja oiata. Võibolla ka pead vastu seina peksta.
Aga ma ei tee neist kumbagi.
Lollidest mitte välja teha, neid sisaldav on elu, neid sisaldav on maailm - see on mu õppimisel olev eluõppetund. Olen VÄGA palju edasi liikunud oma vana arvamuse juurest, et kui kellelegi ei meeldi ja see mind segab, tuleb järelikult ennast muuta neile meeldivamaks.
Aga päris vabalt see "a mine persse!" ikka ei tule, on teadlikku meenutamist vaja, et ei ole minu asi, mida teised mõtlevad. Nende mõtted on nende probleem, mitte minu oma. Mina ei pea teiste eest vastutama ega kedagi teist õnnelikuks tegema, mul on omad asjad, mida ajada.
Mul. On. Omad. Asjad.
***
Aga see on omamoodi nii naljakas, kuidas mu sees on kindel teadmine, et asjad ei saa lihtsad olla. Ei saa kerged olla.
Või noh - oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
Kui ma pingutan end ribadeks ja saan töö tehtud, võib tulla ka mingi tasu. Aga et mina ei peaks end pooleks rassima?! Et lihtsalt läheb hästi? Et toimub kellegagi miski vastastikkune armumine ja on kerge ja hea?! Et lapsi tehakse sellega, kellega juba on kerge ja hea ning nad lihtsalt tulevad planeerituna ja rõõmsa pere rüppe? Et keegi tahab mu loo või luulekogu või romaani käsikirja, ilma et ma ise teeks seal kallal veel aasta otsa tööd ja otsiks teisi ka, kes veel tööd teeks ja ikka tahetaks mult viimaks ka raha? Et ma võin kusagil elada, ilma et see oleks miski kõige odavam ja ülejäänute poolt minimaalset pingutust nõudev koht, et ma saaksin VALIDA, kus elan? Et mind tahetakse oma seltsi, ilma et ise enda peale pressiksin, meelde tuletaksin, korduvalt meenutaksin, et aga see plaan ju? Et asjad, mida ma tahan, tekiksid mu ette ilma tööta nende nimel, võta ainult, mis meeldib? Et miski lihtsalt läheks hästi iseenesest, oleksin inimestel lihtsalt meeles, see lihtsalt oleks sedasi?

Minu elus on võimalust valida nii vähe olnud, et mul aliexpressist asju tellides on täielik: "Ma saan ISE VALIDA, mis mulle enim meeldib?!?! Nii lahe!!!! Mina! Ise! Valin!!!!!" ikka veel. Olgu, riideid enam ei telli, voodipesu ka mitte, aga raamatud on järgmises plaanis.
Amazon.
Civ 6 juba tellisin.
Eestist, selle tellisin Eestist.

Tunne, et "saan ise valida" on joovastav. Mitte kasutada ära teiste jääke, ajada läbi kõige kitsamalt ja siis veel natuke kitsamalt. Saada kogu aeg oma "sõpradelt" nende hädasid kaela, ilma et keegi minu pärast südant valutaks (ei, mul oli päris sõpru ka, ilma jutumärkideta, neist praegu ei räägi), olla murdumatu terasEST naine, kes ainult annab ja kellele ei anta, kes armub ja ei mainigi seda aastaid, sest ei tohi ometi segada teiste õnnelikke elusid ...
Ei. Ma võin ise valida, mida ja keda oma ellu tahan ning mida ja keda mitte!!!
Enda eest seista.
Mina ise olengi tähtis endale!!!!

See kirjastuste endapakkumise rõõm on ikka väga suur nüüd. Mitte mina ei pea end kuhugi suruma ja kõigega leppima, mis teised tahavad (sest ma ju pean õnnelik olema, kui natukenegi midagigi sinnapoole saan, kui tahtsin), vaid teised pingutavad minu nimel.

Jaa, palun, luban lahkelt oma raamatu nimel teistel pingutada.
Mul on nii krdi hea meel selle üle, et keegi tahab!!! Olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud sellest, et end pakkuda, ennast söödavaks teha, end kohandada ja kohendada - väga palju aastaid on seda tehtud ja ikka mitte piisavalt hea oldud.
Ei taha enam.
Mitte natukenegi.
Enam mitte.

Pisut on see ka see, et ma naljalt ennast ja oma tegusid ei kiida - eeldan, et kui miski on hästi, teised inimesed reageerivad ise. Aga need teised inimesed jälle eeldavad, et kui ma juba end ei kiida, polegi järelikult midagi kiita.
Tajun seda, pole uus taju - aga ei oska ikka midagi peale hakata tõdemusega, et kui ei reklaami, polegi olemas. Kedagi eriti ei huvita pärisasjade uurimine. Tee tööd, väga väga naine, kuni pooleks lähed, kui ennast kiita ei taha!
Phmt on mu kreedo olnud, et tuleb olla lihtsalt nii hea, et ei ole vaja reklaamida.
Kui aus olla, ega see väga hea mõte pole olnud. Aga ometi üks kord toimis!

Varrak lubas mu raamatu välja anda. JEEEEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!

teisipäev, 6. juuni 2017

Nooh, viiiiiiimaks

Huvitav, kui ma täna (s.o. 05.06) midagi ei avalda, kas on parem tunne homme hõisata/masetseda/nojah!-tõdeda?

Ilmselt.
Aga see ometi ei tähenda, et ma midagi ei kirjuta, lihtsalt ei avalda, eks ole. Kell on juba rohkem kui 8 õhtul, ma olen väga vapralt vait ja kirjutamata olnud ja seni vastu pidanud, olen endaga täiega rahul.
Vahemärkus: mida tähendab "ei viitsi blogida"? Et nagu - nagu - nagu -
ei, ma ei saa ikkagi aru. Minu jaoks on see nagu mõtlemine - raske on MITTE teha, nõuab teadlikku pingutust. Ainus põhjus, miks ma teid, oo lugejad, iga päev oma postitustega üle ei ujuta, on, et ma tahan, et natuke rohkem inimesi juba ilmunud postitust loeks ka ja vbla isegi kommenteeriks.

Vaata, ma sain mai lõpus, nt 27. mai, kõne. Tundmatu number, aga mitte peidetud
Võtsin vastu.
Tere, kas Triinu Meres kuuleb?
Jaa.
Kas teie kirjutasite "Lihtsad valikud"?
Pean tunnistama, et mul sel hetkel üldse ei ühendanud ära, millest ta räägib, aga mul oli ebamääraselt tunne, et nimi on tuttav, ilmselt mõni mu jutt jah. Nii et vastasin "jaa".

Selgus, et see oli Eesti Kirjanike Liidust kõne, et neile meeldis mu romaanivõistlusele saadetud romaanikäsikiri  ja on loota mingit auhinnalist kohta ja tulgu ma 6. juunil tulemuste teatamisele kohale.
Seda ma nüüd ootan ja ootan ja ootan. Sest no romaanivõistlus - see on nagu midagi enamat kui ulmejutuvõistlus. (Pealegi sel ma ei saanud esmakordselt osaledes esimest kohta, mul Tänapäeva romaanivõistlustelt pole hoolimata kahekordsest osalemisest ka äramärkimist tulnud - kusjuures teisel korral oli seesama käsikiri, mis praegugi. Lihtsalt ma parandasin teda üle enne uut saatmist ja konkreetselt nutsin ta ees, sest kohati käitus peategelane nii tuimalt ja hoolimatult, et mul oli päris jube mõelda, et sellised inimesed mulle tundusidki.)
Ja ootan edasi, sest alles on viienda juuni õhtu ja üritus homme on alles kell kaks ja maeivõi! kui kaua võib inimest sedasi ootamas hoida!?!!?!!?!

Ma mõtlen, et kui nad mulle juba helistasid, siis äramärkimine vast ikka tuleb. Kui seda ka mitte, siis olen vihane. Aga mingi raha oleks teretulnud + auhinnaline koht teeks mu hirmus rõõmsaks.
Igatahes saan vähemalt oma uut sinist kleiti kanda ja juuksed püsti ajada, ebatavaline välimus teeb mu nii rõõmsaks.
Huvitav, kas kunstripsmed ka panna? Kui vihma ei saja, siis vast.
Kui sajab ---- jah, aga ma võin ju vihmavarju võtta! Olgu, kunstripsmed on teema.
Ma olen neid elus kaks korda kasutanud, nüüd tuleb kolmas. Olen elevil lihtsalt sellepärast, et saan end ehtida! Kui enda meelest ilus olen, on kohe kergem võtta vastu kõik, mida saatus mulle näkku paiskab! Sinine kleit, kunstripsmed ja kerge punkstiili-maiguga soeng.
Ja kõrva vast ükssarvikukujulised värgid.
Kõik probleemid on pisemad, kui õnnestub end vähemalt silmahakkavaks teha.

No püüan magada. Äkki õnnestub homset mõned tunnid lähemale tuua.

***

Olgu, hommik, kell saab kohe kaheksa. Mingi valemiga ei tee ma nii kaua (tulemuste teatamine algab kell kaks) meiki ja ei pane riidesse, nii et üritan kuidagi teisiti aega tappa. Arvestades, et olen oma hommikuse tomatisupi juba nahka pannud, natuke keeruline - aga! Mul on vaatamata nii One Piece'i viimane episood kui Ameerika jumalate oma.
One Piece tuleb enne, sest jumalad on põnevamad (mis on põhjendatav peamiselt sellega, et ühte sarja on varsti 800 osa, teist on seni tehtud 8. Ma ei ole 790 osa ära vaadanud, ainult pisteliselt koos oma lastega). Aga isegi nendega venitades (no ma suudan seda, anime on poole peal, nüüd tulin jälle kirjutama) ei lähe piisavalt aega ära.
Õudne on see, et ma ei julge midagi loota, aga päris ilma samas ka ei saa. Selline ebamäärane hirmus tunne.
 Aitab ainult mõte "keskendun enda üleslöömisele ja lastega pärast kohvikusse minekule".

Lugeda ka ei taha, kuigi mul on "Mary Poppins" jälle pooleli. Peakangelannaga on mul ka ühtekate tunne. Sest noh - ma elan täiesti ebanormaalset elu, aga käitun, nagu oleks see täiesti tavaline ja olen lausa nördinud, kui keegi tuleb uurima, et misasja?! Jah. Vähemalt OLI nii.
Vahel jäisiroonilise käitumisega, ent alati usaldusväärne ja hea südamega? Jah.
Arvab, et on maailmailus ja on eriliselt edev? Jah.
Elab omaenda reeglite järgi? Jah.
Aga jajah.
Isegi lugeda ei taha.

Tõsi, võin natuke aega ära kulutada, otsides Mary Poppinsist head pilti! Filmi- ega muusikalipildid ei kõlba kuhugi. Nad üldse ei saanud pihta, kes on Mary Poppins, ja ta muudkui NAERATAB seal laialt. Kus on selle loo lapsepõlvele omane vaikne süngus kõrvuti imedega ja teadmine, et Tema käes on võim?!
Võeh!
Hea meelega magaksin, aga ma isegi ei looda enam und saada. Kui kaua eile öösel numbreid lugesin! VÕEH!!! Aga no proovin.

Ei jäänud. Nüüd olen enda nii ilusaks teinud kui parajasti läks, soeng hakkab ära vajuma (no ta on mul juba poolteist tundi peas ka olnud ja koosneb ainult juustest ja geelist), söönud kaks redist, vaadanud One Piece'i ja poole peal Ameerika jumalatega - ma siis rohkem ei kirjuta praegu. Sest jõuaks veel maad ja ilma, aga teil on igav lugeda.
Aeg. Ei. Liigu.

***

Esimiskiasi (no ei ole "-kolmik" sest ongi esikoht
ja kaks teist)
No nii. Tuli ära. II koht romaanivõistlusel.
Mida ma veel võiks öelda? Et ma päriselt-päriselt-päriselt arvan, et kirjutasin hea raamatu?
Täiesti väärt II koht on. Seda enam, et ulme ei ole just hindajate lemmik enamasti ja oma mõttes patsutan endale II koha eest kõvasti õlale.
Aga ma eriti ei jaksa rohkem praegu kirjutada.
Mitte "ei viitsi".
Ei jaksa on hoopis teine asi =P

laupäev, 3. juuni 2017

Veidi veel

Veel pisut oodata.
Veel veidi.
Üldse pole tunnet, et kohe saab see läbi - igavene praegu kestab ja ootus koos sellega. Praegu on igavene ootus. Et kellaaeg muutub? Et kuupäev muutub?
Kas seal peaks midagi vahet olema?!

Muidugi täidan oma päevad ära, teen kõiki neid asju, mida ikka, ent see, mida TEEN ja see, mida TUNNEN, on sama vähe seotud, kui mõistus ja tunded. Näe, juba siin märkasin.
Ainus, mis hetkel loeb, on, et miski ei loe. No kirjutan, no jooksen, no teen peekonit ja praemuna, no söön neid - ja see kõik on lihtsalt ellujäämine selle ajani, mis loeb ka.
Ainus põhjus asju teha on lootus pärast Oodatavat Sündmust saabuvale kergelt paremale tundele, kui oleks praegu lihtsalt istudes ja seina vaadates, vahele kempsus käies ja juues. Et nagu - mingi pehmendus ehk juhuks, kui läheb kehvasti.
Isegi süüa ei taha, aga teadlikult söön ikka, sest süda läheb pahaks muidu.
Natuke hoian oma kehalist heaolu.
Natuke.

Catherine Karina Chmiel tegi pildi
Pean tõdema, et mulle ikkkkkkkkkkkkka meeldib Maedhros =) Ei, mul pole ka Maglori ega teiste Fëanori poegade VASTU midagi, nad on mulle samuti sümpaatsed, aga Maedhros on midagi/kedagi erilist.
Me oleme nii ühtekad. Selliste asjade poolest ka, mis ajju päris kohe ei saabunud, vaid vajasid natuke pikemat omaksvõtmist.
Kuidas me mõlemad kaldume alati ennast süüdistama, alati iseennast halvana ning süüdi tundma. Kuidas vaprus, kui mitte midagi pole enam teha, kõik on tehtud ja see ei muutnud midagi paremaks, ainult halvemaks, kehutab oma elu lõpetama, sest no MIDA veel teha muidu?! Kuidas kena välimus ei too veel armuõnne.

Krt, ma täpselt ei tea, mis Tolkienil peas oli Maedhrost luues, aga ta saavutas üleni usutava tegelaskuju!
Mul on aega läinud, et seda mõista, aga tema (kirjanikku mõtlen, mitte Maedhrost) tegelased on vapustavad: väikesed kõrvalkarakterid on nii komplekssed, nii hästi läbi mõeldud. Igaüks, tõesti IGAÜKS neist võiks olla oma raamatu peategelane, see oleks täiega hea raamat ja karakter on detailideni olemas.
Tõsi, millegipärast eelistas Tolkien ise teoseid luua vähe igavamate peategelaste peale. Bilbo pole üldse halb, temast täiesti tasus - aga no Beren ja Luthien?! Turin Turambar?
Ikka Catherine Karina Chmiel.
Tegi ka selle Maedhrose.
Ega nad ju otse kehvad tegelased polnud, aga võrreldes Fëanori ja tema perekonnaga, võrreledes Finarfini järglastega, võrreldes kuramuse Maegliniga - ma küll ei viitsiks aega raisata =)
Inimesed on ka põnevad, Haleth näiteks oleks täiesti lahe tegelane.

Aga noh, jah.
Ma jään oma piiridesse ja Maedhrosega tunnen ainult hingesugulust. Kuigi - ta on ainus tegelane ÜLDSE, kellest ma omal ajal (eestikeelse) fanfictioni olen kirjutanud.

On alles kolmas juuni. No mida ma saan teha, et aeg kiiremini läheks? Kui suudaksin, ainult magaksin, aga uni ka ei tule ju nii palju ja tihti!

Ma mingist intervjuust kuulsin, et ajakirjanduseetika vastu käib enesetapjatest ses enesetapmise kontekstis hästi kirjutamine, sest keegi võib eeskuju võtta.
Aaaaa! Seepärast siis on üldine arvamus "võeh!" ja "kuidas sa võisid!" Et kui ühiskondlik hoiak on negatiivne, siis teised mõtlevad järele, enne kui ennast tapavad!
Mul on teile uudis. Kui asi juba enesetapmiseni on läinud, on inimesel nii sügavalt kama, mida "teised" arvavad, et ühiskondlik negatiivne hoiak ei päästa.
Ta mõtleb nagunii järele.
Ma mõtlesin nagunii järele.
Olin enda meelest juba ennegi nii halb, et kellegi meelest natuke halb olemist rohkem mind küll ei pidurdanud - 2 eurot allahindlust Mercedese ostmisel.
Pisidetailid.

Natuke on naljakas, et mida kaugemale see aeg must jääb, seda pahasem olen teiste peale. Alguses (noh, Alguses, mul on selgelt uus Algus peale Rongi mõttes) olin enda meelest nii halb, kõik teised head, minust nii palju paremad, ja ma kõik mentaalsed jalahoobid kümme korda ära teeninud.
Nüüd ikka mõtlen juba päris kurjalt, et no KURAT. Te ei öelnud mulle, et ma olen kallis ja tähtis ja hea, niigi palju teinud, ei pea rohkem!
Ei öelnud ka siis, kui otse küsisin. Tahtsite ikka, et teeksin rohkem, teeksin paremini, ma ei ole piisavalt hea.
Ja pärast olite HÄMMINGUS, kuidas ma võisin ennast tappa?! Nagu - nagu - ise te ei teinud mulle pai. Kui küsisin, ikka mitte. Kust kurat ma teadma pidin, et isik N või L (suvalised tähed) on haavunud ja õnnetu, kui mind enam pole?!?!?!
Et te ei ütle ja siis on šokk, et ma ei uskunud, teadnud, võtnud arvesse?!
Ja MINA olen isekas?!?!?!

Vihastada hea =) Vihastada nii krdi mõnus - no vähemalt seda ma sain neilt nüüd.
Vihastada ja tunda, kui mõnus nii on!

neljapäev, 1. juuni 2017

Veel veidrustest mu privaatses psüühes

Praegu torkas pähe: aaaaaaaa!
See, et mul ei oma lähedastele eraldi lahtrit ajus, mul pole mingit "oma laps on ikka hingele kõige lähemal" (ega oma särk ihule), toobki ilmselt kaasa ka selle, et mina küll oma lähedaste peale eriti ei vihasta - raudselt võõraste või poolvõõraste peale rohkem.
Et kõige enam vihastad kõige kallimate ja lähemate peale?
MIKS?!
Sest nemad pääsevad kõige lähemale? Eeeee ...
Mina nende peale, kes lähedased, praktiliselt ei vihasta. Võin nördida ja suunata nende tähelepanu sellele, et polnud neil just kõige targem otsus, võin pahandada. Aga eredat raevu? Et mulle oleks otse vastik miski, mida nad teevad?
Ei.
Sest - inimesed, kes mulle ei meeldi, ju ei saagi minuga lähedasteks?! Ma ei võta neid. Isegi kui nad on mu perekonnas, pole see argument. Ja kui ma kellegi peale vihastamiseks kõvasti põhjust leian, nad ju ei meeldi mulle, see lähedaseks võtmine ei tuleks üldse kõne allagi!

Tegelikult vaatan üsna samamoodi nagu notsu siin kommentaariumis - et kui vihastan, see inimene vist pole mulle armastada. Aga erinevus tuleb sisse seal, et kui ma näen vihastamispõhjust pisiasjana, ma ikka ei vihastagi väga, rohkem pahandan või nördin või misiganes. Kui näen suure asjana, tähtsana, siis: head teed tal minna!
Mu armastuse köidik on nagu noaga puruks lõigatud. Kui inimene on oluliselt lähedane, võib minna kaks-kolm-neli vihastamist, et otsustada: pole minu inimene, ma ei taha teda oma ringi. Aga kui järjekindlalt nii läheb, et ta minu arust halvasti teeb, mul ei ole mingit tunnet, et armastus peaks jääma.
Kõik inimesed ei sobi omavahel. Ma ei sobi temaga. Kõik.
Et ma kahetseksin?
No ma ei tea, vbla kunagi hakkan kedagi =)

Poeglaps tuli peavaluga koju ja kui ma talle tabletti andsin, sõnas: "Ma ei tea, kas ma sinna korvpallihooaja lõpetamisele jaksan minna."
"Muidugi ära mine," vastasin mina. "See on ju pidu, lõbutsemiseks, ei peaks üldse olema piinav kohustus. Mine rahulikult magama ja ära üldse muretse!"

Pärast jäin mõtlema (poeg kustus nagu küünal, magas kahe minutiga).
Njaa, kui paljust jamast ma oleksin end elus säästnud, kui ma oleksin ise varem tulnud mõttele, et pidu on selleks, et inimene rõõmus oleks!
Minu jaoks on pidutsemine pea alati olnud karm kohustus. Asi, milleks ma end rämedalt kokku võtan ja phmt loodan, et midagi väga hullu ei juhtu. Või noh, murdeeast alates vähemalt - enne ma ei mäleta, et mulle peod meeldinud poleks, Lapsena olid need täiesti toredad. Peitus ja mööda pimedat aeda ringi jooksmine, mängud ja kui kohal ainult suured, raamatulugemine meeldivalt toiduküllases ja turvalises keskkonnas, kus OMETI kord keegi koristama ei sunni.
Aga pärast olid peod jäledad. Klassiõhtud! Kooliball! Jube mõeldagi!

Kuigi ka hiljem oli päris mitu pidu, kuhu läksin või mida korraldasin siiski lootuses, et on tore - aga hakkasin ikka juba kahekümnenda eluaasta kandis taipama, et mu lootus Millegi Toreda juhtumisele on lollus ja parim, mis saab tulla, on sitt seks.
Enamasti pole sedagi.
Tasakesi filtreerisin kogemuse põhjal välja, mis mulle meeldib ja mis mitte.

Mulle meeldisid ja meeldivad
a) kostüümipeod, stiilipeod, teemapeod
b) mitme ruumiga või õues toimuvad peod, kus ma saan vahepeal omaette tõmbuda ja aja maha võtta
c) peod, kus mina olen kõige tähtsam ja inimesed pürivad minu seltskonda, mitte et pean pingutama, et keegi mulle tähelepanu pööraks
d) mängud - siinkohal pean pigem silmas pikka ja põnevat viietunnist lauamängu või kaarditagumisõhtut, mitte midagi stiilis "piinlik pulmakorraldaja". Aga pean ka tunnistama, et praegu ma lihtsalt lauda mängima ei läheks, sest see paneks mu kohe kohustuse alla "PEAB MÄGIMA!" ja kui ma parajasti ei taha/jaksa/mõlemat? Eeeei tasu minnagi.
e) väikese inimeste arvuga istumised

Põhimõtteliselt meeldib mulle tantsida ka, aga seal on jälle mingi keeruline etikett, millal pidudel tantsitakse, kui palju tuleb enne midagi muud tehes aega täis tiksuda, tantsimisele ei saa keskenduda, vaid peab kuidagi suhtlema enne mulle täiesti arusaamatul määral.
Samas nö. "tantsupeod" üldse ei meeldi: miks krt peab paljupalju inimesi kokku tulema, et liiga valju muusika järgi koos kitsal põrandal tungelda? Ma tantsin meelsamini kodus üksi, aitäh. Oh, rääkimata neist korraliku tantsuga pidudest, kus tantsitakse paaris ning ette nähtud sammudega - ma olen elus kahel tantsukursusel käinud, aga ei oska ikka midagi ses võtmes.
Polkaga saan toime.
Rivi- ja ringtantsudest ma saan aru. Nende puhul on ka mõistetav, miks palju inimesi on vaja - üksi hästi rivi ei tee. Aga miks paaristantsud, ma ei mõika.
Mul on üksi ja ilma kindlate sammudeta palju toredam. Pole vaja kellegi teisega arvestada, muretseda, ega ma talle otsa ei koperda, kas tal on väga nõme sellise oskamatuga kui mina, aduda, kuhu ta nüüd mind juhtida tahab - brr.

No ja jälestan selliseid klassikalisi pidusid, mille point on pidulikes riietes viisakat seltskonnajuttu ajada, inimesi on 10+ (võib ka 200 olla) ja teeselda, et sul ei ole tohutult ebameeldiv ning raudselt sa parema meelega loeks kodus pidžaamasse rõivastatuna krimkat ja sööks õunakooki.

Teate, kui palju ma olen sellistel pidudel käinud? Nagu normaalne inimene, ausalt! Õppisin selgeks, et normaalsed inimesed pidutsevad ja pidutsesin siis minagi. Mu suhtumine pidudesse on olnud täpselt see, et "peab".
Tean küll, et PARIMAL juhul ei ole vastik, on kombes - aga ikka lähen vapralt kohale, sest peab ju! Kõik käivad pidudel, peod on reisimise ja seksi kõrval nähtus, mis kõigile mitteimelikele inimestele meeldivad.
Ja nüüd saan aru, et krt. EI PEA. Peod on selleks, et inimesel tore oleks - ergo, kui mul on ilma peota toredam, äkki ei tasu sinna ronida siis?!?!?!

Kurat, aga kui mul on rohkem jõudu, ma ikka veel plaanin sinna peole minna või tänna peole minna! Äkki ei ole vastik, on mu eelmõte, lootus ja ootus.
Jaa, phmt ma ootan väga vähe, kui juba MIDAGI toredat saab (ja mulle on ilusana nähtud olemine ka juba Asi), on peoga kaasnev pingutus ja jubedus veidi ära tasunud. Kui mitu meeldivat asja toimub (hea toit ei ole üks neist, vat seda ma pean loomulikuks osaks peost), on kõik üle ootuste ja mina rahul.
Ja siis taastun kaks päeva sellest, et ... oli vähem tore, kui kodus arvutis oleks olnud.
Palju õnne.

Oma pojale küll oskan öelda, et ei PEA minema, võta vabalt - aga ise ikka ronin avalikele üritustele.
Oleks naljakas, kui poleks nii veider.
MIDA ma teen seal?

P.S. Vähemalt on juuni juba. Asi seegi.

kolmapäev, 31. mai 2017

Kõige enesekindlam

Olen natuke tõhusamaks osutunud, kui kavas oli.
Nüüd tuleb endamisi arutada, kas võtta end veeeeeeeel pisut kokku ja saata toetusetaotlus hasartmängunõukogule ära või jääb see tegevus siiski juunisse, nagu algul plaanitud.
Ei, ei tasu nii palju teha, kui vähegi jaksan ja ...
no aga ...
Tehtud, saadetud. Üks naine avastas veel viimasel hetkel, mulle digiallkirjastamist õpetades, et ma ei oska arvutada ja oleksin teele läkitanud taotluse, kus 100 eurot on krooniliselt kuludega põhjendamata.
Vedas, et ta näha tahtis.
Samas - ma olen ainus, kes üldse hakkas raha taotlemisega jamama. Niigi hästi, kurat!

Poeglaps tuli eile koolist aukirjaga. Klassikaaslased olid ta valinud "klassi kõige enesekindlamaks". Kusjuures mul KÄIS korraks peast läbi, et nagunii mõtlesid "ülbe" ja ... Ja siis mõtlesin oma rahulikule enesekindlale pojale ja mõnele tema klassivennale (tüdrukuid tean väga pealiskaudselt), kes tõesti ülbelt käituvad, ning taipasin, et olen tema klassikaaslasi mõttes alahinnanud.
Ta on TÕESTI enesekindel. Täpselt selline "mina teen, mis minu meelest hea on, mõelgu teised, mis tahavad".
Juba tema soeng on säärane - nii pikkade juustega kümneaastased poisid on haruldased. Kui ta veidi noorem oli, peeti teda kogu aeg tüdrukuks. Aga ei, see ei olnud tema meelest absoluutselt põhjus juuste kasvatamisest loobuda - ta lihtsalt arutas mitu korda, et lühikeste juustega tüdrukuid küll poisteks ei peeta ja imestas inimeste taipamatuse üle. Et toonane klassijuhataja ohkas ja hädalas tema juuste teemal, oli meile mõlemale "õpetaja on ikka vähe ohoh!"
See vaikne enesekindlus ilmneb nii õppimises, rõivastumises, hobides - tema ongi see inimene, kes võib täiesti rahulikult teistest erineda, kui ta tahab, sest tal ei ole mingit julguseprobleemi ses kohas.

Oh, seda ma vist võin ka mainida, et tema enesekindlus on piisav, et teisi austada. On vast kaks aastat möödas, ta oli praegusest kõvasti noorem, ent mul on nii hirmasti meeles, kuidas ta arutles palgalõhe üle.
"Ma saaksin veel aru, kui naised teeksid vähem tööd. Aga nii ei ole! Naised teevad täpselt sama kõvasti tööd kui mehed!"
Tema põhiline sõna tüdrukute kohta mängudes, juutubis, filmides ja raamatutes on "tüüp". "See tüüp näeb lahe välja!" ja "See tüüp käib mulle oma rahaahnusega kohutavalt närvidele!" ja "Mulle meeldib, kuidas see tüüp jääb võideldes alati hästi rahulikuks!"
No ja muidugi tema kuldne tõdemus umbes aasta eest: "Ma olin varem ikka ise ka nõme. Kiusasin Xi või kui teised kiusasid, vaatasin pealt. Aga nüüd ma juba tean, sekkun ja kaitsen!"

Kui mõtlen neile Tütarlapsega, mul jookseb sirgelt juhe kokku, sest nad on selged tõestused, et olen midagi elus väga õigesti teinud. VÄGA õigesti.
Nii hästi, kui endast mõtlengi - kui olen midagi hirmus hästi ja õigesti korda saatnud, tuleb see ikka väga suure üllatusena, sest ka mu endast hästi mõtlemine on ju "olen imelik, olen, nutke, kui tahate, pealtnägijad!" ja vaikiv eeldus "minu toimise tagajärjed ei ole tavapärased!"
Aga ses asjas on imelik olemine toonud oivalised tagajärjed.
Tavapärasest on võimalik ka ülespoole erineda, mitte ainult "samal tasemel, ent teistsugune". =)

esmaspäev, 29. mai 2017

Ootamine

Aeg. Ei. Liigu.

Aina kadus ta vilks ja vilks käest ja eest, mul on siiamaani raske aduda, et on aasta 2017, kui alles ju oli 2015?
Aastaajad vahelduvad? Et nüüd on soe periood?
Et olen 37, on paremini selge, sest ma enamikku võimlemisharjutusi teen seerias nii mitu korda, kui vana olen. (Kätekõverdustele teen erandi, neid on liiga lahe tunne üle 50 teha.) Aga mõttega "varsti olen 40" ei ole üldse kaasa tulnud "titega on KIIRE!"-mõtet ega tunnet näiteks.
"Kõige jaoks on aega just nii palju, kui ise tahan", nagu laulusalm ütleb.
(Vahemärkus: ses laulus on kuulda ka lause "mul terve maailma aeg, mis mind motiveerib" ja mina mõtlesin ja mõtlesin, milles see terve maailma aja motiveerivus väljenduma peaks. Kuni saabus avastus. Seal on tegelikult hoopis kaks lauset! "Mul on terve maailma aeg. Mis mind motiveerib?!")
(Ah, see laul, noh!)



Nii, aga kogu see harjunud-möödunud aeg (pun intended) mul polnud midagi oodata, millegi poole läbi aja suunduda. Isegi mitte surma poole - läksin ainult eemale kõigest, mis tähenduslik.
Eemale.

Minu jaoks oli mu enesetapp senise elu kulminatsioon.
Jah, ka uue elu algus - aga see uus elu on samas olnud kiretu. Isegi kui mul oli väga kohutav olla (enne antidepressante ja pärast Rongi oli nii jube aeg, et seda on valus meenutadagi), oli see säärane tuim kohutavus - lubasin ära, et 10 aastat rohkem ennast tappa ei proovi ja siis lihtsalt - elasin päev-päevalt.
Kannatasin ja kannatasin mingi väljapääsulootuseta, teadmisega, et ma ei saanud enese tapmisegagi hakkama, olen nii mõttetu päts, et maailm ei viitsi isegi mind maha lükata enda pealt. Kellelegi kurta ka ei tohiks, sest niigi pean õnnelik olema, et on nagu on.

Siis tulid antidepressandid ja kõik muutus.

Muutus nii eredalt, nii väga, et ma siiamaani ei suuda ära imestada nende inimeste reaktsioone, kes ei uskunud või ei saanud aru või - ah, mina ka ei tea, mis kurat nende peades toimus!
Tean, et nad kohtlesid mind võtmetes "oi, no kõigil on vahel halb, sa ikka oled eriti hädine, et seda mingiks suureks asjaks pidasid" ja "KUIDAS sa võisid?!" ja "elu suurim rumalus".
Ja mul ei ole õnnestunud neist enamiku teadvusse viia, et see ei olnud "vahel halb" või et 2015 veebruaris mulle kurta "mul on vist sünnitusjärgne depressioon" ja sama hingetõmbega "ei, ega ravimid ei aita, ikka ise peab vaeva nägema" on kurta tühja hambapastatuubi üle ja tõdeda, et abiks oleks uue ostmine, inimesele, kel on just käsi ja jalg amputeeritud.

Jaa, ma mõistusega saan aru, et kuna olin kuradima kangelane ja näitasin välja ainult mõõdukalt sõnalisi vaevusi, selle asemel, et --- nojah, ikka ei teagi, MIDA oleksin pidanud tegema, et keegi teine mulle öelnuks, et kuule, sa oled koost lahti, näe, psühhiaatri aeg ja kallikallikalli ja veel kallistusi tuleb pärast psühhiaatrit!
Aga no seda ikka adun, et nad ei saanud aru.
Mina ei tea ikka veel, mida tegelikult tegema pidanuks, sest nüüd mõistan, et see, mida inimesed näevad ja kuidas reageerivad, pole minus kuigivõrd. See on neis.
Kuid ma ei saa aru, kui räme peab olema enesekaitse ja enda loodud pimedus, et ikka veel uskuda, et MINA olin mingi eriti nõrk ja rumal ja NEMAD tegid kõik hästi ja õigesti, mhmh, jah, mhmh. MINA olin ja olen valesti, NEMAD mitte kuidagimoodi. Minu käitumine täiesti kuulmatu, nende oma aga pädev.
See selleks.
Kuna mul on tendents korjata süüd enda peale ja kõike oma veaks pidada, andsin algul kõik küsimata andeks. Aga enam mitte.
Nüüd peab andeks paluma, et ma ka andeks annaksin. Keegi ei palu ainult =P

Muidu seda, KUI halb mul enne oli, suutsin isegi aduda alles kontrasti pealt. Ega enne taibanud ise ka, kui kaugele igasugusest normaalsusest triivinud olin.
Uskuge, KAUGELE. Ma olin nii kaua ja nii kaugel merel, et olin unustanud, kuidas kallas välja näeb.

Ja kui siis enam ei olnud merel ja tormis ja pimedas - noh, siis oli kõik tüüne. KÕIK! Sest kui võrrelda sellega, mis oli, oligi kõik tüüne.
Üks või paar korda on pärast päriselt rõve olla olnud mingi füüsilise põhjuseta, aga alla nädala alati. Nii lühike aeg, et vaevalt jõudsin märgata ning sisse võtta, kui juba läkski paremaks.
Üldiselt on kõik mahe, leebe, kerge, ajatu ja kulutu ulpimine. Lükkun punktist A punkti B, ilma et kumbki mulle midagi rohkemat või vähemat tähendaks kui mõni muu punkt.
Mis on, see on. Kui pole, siis pole. Nojah.
Mingi tähtpäev kellelgi? Nojah.
Mingid matused, keegi suri? Nojah.
Mu laps võitis võistluse? Nojah.
Sai koolis suure asja pihta märkuse? Nojah.

Ent nüüd ma ootan.
Ühte ... sündmust.

On nagu ette teada, et võib midagi oodata, aga mida just täpselt, ei tea.
Suurem osa mind ei looda midagi, on valmis halvimaks võimalikuks, sest naguniiiiiiiiiiiiiiiiiiii läheb halvasti. Alati on läinud ju! (Välja arvatud, kui pole.) Ei tasu loota, nagunii pettud! Pärast Sündmust ostan jäätisekokteili, see tähendab, et vähemalt MIDAGI head tuleb. Olgu, plaan tehtud. Võib oodata.
Ise tehtav on kindel asi, millele loota.
Teised, teised on need, kes alt veavad. Alati. (Välja arvatud, kui üldse ei vea, eks ole.)

Aga on see väike osa mind, mida vahel alla surun, sest pettumus on valus - ent vahel hoopis ergutan, sest kurat! Võib mõnikord loota ka sellele, et läheks hästi! Ju! Normaalsed terved inimesed loodavad!
Ja selles väikeses osas on ootus ja põnevus ja izzzzzand ja emake maa, kui aeglaselt aeg läheb!
Ei saa aega ka muudel rinnetel rabelemisega tappa, sest mu füüsis ei pea vastu. Nagu üldse, mul on kõik akud tühjad ja lusikad otsas, kuskilt ei tohi rohkem enam võtta.
Proovitud.
On vaja päevad mööda veeretada mitte palju tehes ja appppi! kui raske see on.
Üldse pole harjunud enam selle tundega, kuidas on midagi oodata.

laupäev, 27. mai 2017

Maikuu

Just tuli meelde, kuidas on armunud olla.
Mitte teoreetiliselt, vaid tunne tuli peale. Eikellelegi suunatuna, täiesti anonüümselt.
Siis läks jälle ära.
Sedasi hetkeks oli tore küll. Natuke vapustus, natuke maailm kõikus - ja juba möödas, juba stabiilsus ja rahu tagasi.
Ja ma elasin sedasi aastaid ja aastaid ... Jälle koht, kus ma ei saanud inimestest aru, teooria oli mu arust vildakas - aga nüüd mõtlen, et eiei, võibolla teooria enamikule klapib, lihtsalt mulle mitte. Nimelt kestvat armumine kuni kaks ja pool aastat.
Ha. Ei, see on päris pikk aeg küll, isegi mulle. Aga et kolm ja pool aastat ei kesta? Ega neli ja pool? Ega viis aastat (mis on mu rekord)? Oot, mis tunne see siis on, mis mus vahel inimese vastu juuri ja õisi ajab ja ihaga seotud on?

Sariarmuja asi. Ei, mul on ka mõnepäevaseid hooge olnud. Aga et 30 kuud oleks maksimum? Häh.
HÄH.

See laul muidu mängis, kui mul armumise tunne peale tuli:



Väljas on miski melu. Mu mittedepressiivne väikelinn peab miskit Päeva ja kuna elan keskväljakule nii lähedal, üle tee on kohe keskpark ja üldiselt nii kena koht, on see täna kõik miskeid söögikohti ja taimemüügiputkasid täis, pargis on lava ja kummide otsas kõlkumine ja karussell - ning mul jube ahistatud tunne. Ei saa väljagi minna, ilma et kohe rahvamurdu sattuks! Neid putkasid pandi juba eile püsti, vaatasin, et osades olid ka madratsid ja tekid kaasas, ilmselt müüjad lausa magasid seal, et kell 7 hommikul juba tööga pihta hakata.
Jube.
Mul on küll tunne, et täna ma välja ei lähe, peitun koduseinte vahel.
See-eest Poeglaps võttis kogu oma nädalaid kogunenud taskuraha välja ning natuke mult võlgu ka ja käib vahepeal pudelisse jälle vett võtmas, muud pole aega teha.
Mingil ajal ta esineb ka - selleks käib ilmselt riideid vahetamas enne.

Ei, kui ma laps oli, mulle ka meeldisid Vanalinna Päevad, mattusin neisse risti ja põiki, etendused erinevates hoovides, vahvlid, rahakamatel päevadel ka üks pingviinijäätis - ning ööni välja.
Nüüd olen suur ja laisk.
Juba aknast välja vaatamine tekitab väsimust - kuigi laulavad ja tantsivad lapsukesed olid mulle ka 27 aastat tagasi igavad, ma sihtisin ikka süžeega näidendite peale juba toona. Muusika? No see võis ju olla, kui ta muu melu taustaks käis.

Mu isal oli korter vanalinnas, siis ma sain seal ööbida vahel. Praegu ikka võtab aju kärssama, et isa ei olnud ju kodus, mina ei osanud pliiti kasutada (üldse ei osanud, kuid seal oli ka teistsugune kui kodus) ja tegin endale kaminas plekk-kausi sees mingit munavärki söögiks. Nagu - kas mina oma lapsi jätaksin kuskile, tegemata kindlaks, et nad ka süüa saavad?
Aga see pole veel midagi.
Olin kaheksa. Mind pandi koolist kirja laste etlusvõistlusele, sest seal koolis olin loorbereid lõiganud oma ettekandega Jaan Kaplinski luuletusest "Jalrataste talveuni".
Ja oli kuupäev, asukoht ja kellaaeg.
Mu isa viis mu sinna ära ja lahkus must maja ees.
Läksin sisse. Ei osanud väga midagi teha, olin ses majas esimest korda elus.
Istusin saali maha. Publik kogunes.
Kui siis ettekandjad ükshaaval esile astusid, jõudis mul kohale, et vist oleksin pidanud kuhugi registreeruma, sest mina küll nende seas polnud.

Istusin lõpuni, vaatasin autasustamise ära, ja siis läksin koju, kusjuures ma ei julgenud koolis ega kodus öelda, et ma üldse ettekandmiseni ei jõudnud. Kuna olin ka nii palju selle luuletuse esitamise eest kiita saanud, mul ei tulnud pähe öelda, et midagi ei saanud. Et vbla esikolmik tuuakse kuskil ajalehes ära, niipalju mõtlesin, et sinna end paigutada vist ei tohi - siis ütsin, et sain 4. koha.

Aga aaaaaastaid oli see värk mul meeles kui häbi "Ma ju ... ei teadnud, et kuhugi registreeruma peab. Olen loll. Ei teadnud, aga ma oleksin ikka pidanud teadma, kui mult seda oodati!"
Nüüd mõtlen, et faking kaheksa-aastane laps?! Kurat, kui mu lapsed nii väikesed olid, istusin kuulekalt kõik nende esinemised maha ja vaatasin-kuulasin ära, kohale viimisest ja kõige selgeks tegemisest, mis vaja on teha, rääkimata!
Vat nüüd on küll tunne, et mu isa oleks mu ikka ära regada võinud.
Aga samas ei tahtnud toona teda kurvastada ja valetasin ka talle.
Mul ei olnud tunnet, et häbi, et ma midagi ei saanud etluskonkursil, mul oli häbi, et ma ette ei kandnud. Poleks nagu kohal käinudki.
Väga häbi. VÄGA. Aga et ma oleksin midagi toona või ka 15 aastat hiljem kellelegi ette heitnud, arvanud, et süü võiks olla ka mujal kui minus ..?

Ma olin univeraalne süü-enda-peale-võtja juba siis. KÕIK oli minu süü, minu viga, vaja ise parem olla.

Oi, viha =) Teate, kui krdi hea tunne see on!!!!

neljapäev, 25. mai 2017

Killud

Möödas järjekordne "teen, teen veel, oi, juba kõik tänaseks planeeritu ära tehtud? No siis teen muid asju hästi palju"-päev. Ja mul on nii hea ja tore olla.
Saan täpselt aru, miks nii palju teen - sest kui juhuslikult on lusikaid rohkem, on nende kulutamine tore ja endal asja käigus tunne "jee mina!" Aint siis, kui liiga palju teen, on pärast rõve tagasilöök. See on nii peenike piir - kui on tegemiste arv on lusikate piirarvuga täpselt tasa, on kõik hästi ja jee. Ning kui on üle, on õudus.
Ruudus.
Panin perearstile aja kinni, sest no mida põrgut.
Kui on rõve, on ikka väga rõve!
***
Lugesin paari postitust 2016 aasta suvest ja olen jahmunud: arvasin, et sel ajal olin juba suht adekvaatne (et mitte öelda: tegelt targem kui praegu, nüüd mulle juba hakkavad ühiskondlikud normid vaikselt sisse vajuma taas), aga mul endalgi oli raske lugedes mõtete loogikat tajuda.
Kui meenutasin, tuli tagasi küll, aga ma panin toona ikka suurte aukudega kirja. Seal mõned järeldused tuli lugejal ise teha, et ülejäänud jutt üldse mõttekas oleks.

Mis muidugi paneb arutama, kas mu nüüdne omast-arust-loogiline jutt on sama arusaamatu? Nõuab kaasamõtlemist tasemel 8?
***
On üks asi, milles minu geenid halvad on.
Nii kurb!
Poeglapsel on sama rõvedad peavalud kui mul. Nutmapanevad. Valuvaigistid küll toimivad, aga enne nende töölehakkamist saab leevendada  ainult füüsikaliste asjadega nagu dušš ja puudutus. Istun ja masseerin ta pead, kuni magama jääb. Õudusega ootan aega, kui valuvaigistid ka enam ei toimi - ja migreeniravimeid mu teada nii väikestele ei kirjutata.
Ehk jõuab ta saada piisavalt vanaks, kuni valuvaigistid veel toimivad. Aga päriselt, kui ei jõua, eks ma siis annan talle enda migreenitablette. Sest kui ta sureb nende tõttu natuke varem, on see ikkagi parem, kui valu kannatada.
Päriselt. Ma olen nüüd üleni kannatamise vastu.
Ning tulvil kõige tervistkahjustava ja varast surma tõenäoliseks tegeva heakspidamist, kui see on see, mida inimene tahab. Mis kuradi mõte on kauem elada ja kannatada?! Või käia iga päev koolis, kui sa just teisi ei nakata, nui neljaks, läbi valu ja väsimuse? Mis krdi MÕTE sel on?!
Kui miski tundub hea, teeme selle kättesaamise võimalikult keeruliseks ja halvustame kõigest jõust, äkki siis inimesed elavad enda jaoks piinavamat elu ikka?
Miks see, krt, HEA on?!
***
Lõdva seosena, head kirjeldades: suletekk on minu jaoks nii tore, ent kaks suletekki kodus veel parem, sest kui Poeglaps jääb minu voodisse peavalusena magama, on mul tema voodis sama mõnus tekk.
Et tal on sama mõnus tekk kui minul, on naguniigi vahva. Vanema hing ikka ei annaks rahu, kui tal oleks miski halvem kui minul!
Õnneks on Tütarlaps ilusam, helgem ning võimekam kui mina samas vanuses, tal on sama palju ilusaid riideid ja ehteid kui mul praegu ja sellel rindel ka kõik hästi.
Kuigi nii mõnusat tekki tal pole. On teistsugune, ka päris hea.
***
No kui palju on taimedel helerohelisi õisi?
Vahtrad on nii erilised ja oivalised selle poolest!
Õhtuti (sest päeval on liiga palav) joostes LÕHNAB ümber kõik nii hästi, et jooskmine on samuti kuidagi poole kergem ja võiksin poole rohkem.
Aga ma natuke ikka hoian joont "tee aint seda, mida väga vaja" ning jooksen ainult veidi rohkem.
No mõnes asjas hoian =)

Igatahes tuli noor suvi ehk vahtrate õied ja soe ilm viimaks kätte.
On meeldiv.

teisipäev, 23. mai 2017

Feed me and tell me I'm pretty

Kui mu vaade maailmale on sünge ja piinav, on asi minus.
Kui mu vaade maailmale on helge ja rõõmus, on asi minus.
Ma ikka üldse ei taipa, kuidas peaks minu mittetoitmine ja mulle komplimentide mittetegemine mu maailmanägemist positiivsemaks tegema. Nagu - maailmas on, päriselt ONGI hulganisti inimesi, kes põhimõtteliselt pai ei tee.
Mida?! Ja MINA olen isekas?!?!?!

Jaa, mul on jälle sitt päev ja ma ikka pean oma tendentsi paljutegemisele ohjes hoidma. Sest keha nõuab nii rämedat tolli liigse kurnamise eest! Mitu korda ma nüüd oksendasingi? 26?
Nii paljud teised inimesed tunduvad lollakad. Kes pole loll, kindlasti ei armasta mind üldse. Vähemalt ei peaks: mina olen ju ka lollakas.

Aga samas, kuna mina teen reaalselt, siis on ka teised hakanud rollimängijate kokkutuleku teemal liigutama ning asjad toimuma. Mis oleks väga tore, kui ma ei oksendaks kuradi 26 korda selle vahele.

Üks hea uudis tuli ka, aga kuna ta tuli formaadis "no eks näis, veel pole miski kindel" ootan avaliku kiremisega, kuni on, mida näidata ka. Või vähemalt näidata: "seda toona mõtlesin, kahju, et läks nagu läks - aga tegelikult läks niigi hästi!"
Selle hea uudise tuules sõitsin rongis ja vihastasin neli korda.
Huvitav, miks inimestele ei meeldi vihastada? Mulle väga meeldib ja tean ka, miks: nii kaua mõtlesin, et ma ei tohi vihastada, vihastamine paha, näitab ainult mu enda vaimset ebaküpsust, vihastamine nõme. Ja nüüd, kui luban seda endale vabalt; kui vihastan, siis ilmselt oli vaja, mul on nii hea ja kerge olla vihastades.
Energia, ei mingit näägutavat kõrvalpilku "hea inimene ikka ei vihastaks", olen, kes olen, teen, mis tahan.

Aga hea uudise tuules vihastamine oli selgelt "nüüd tunnen, et võin, et mul on õigus vihastada". Kui mind väljaspoolt tunnustatakse, näen seda kui "sa oled meie meelest ka hea, mitte ainult enda meelest, võid küll olla, kes oled!"
Mis on natuke - noh ... ebaterve =) Ma tohin vihastada ka siis, kui mind väljastpoolt ei tunnustata, krt. Ma olen piisav ka teiste heakskiiduta!
Olen ükssarvik, kui mind sellena ei nähta, on probleem nägijates, mitte minus.
Saa see selgeks, väga väga naine!

Mingi tavatarkus on ka ju, et ei tohi vihata, see koormab sind rohkem kui vihatavat. Ma ei tea, mida vihkamine ses kontekstis tähendab - aga mulle tähendabki inimese vihkamine, et ma lülitan ta enda jaoks maailmast välja, teda pole mulle.
Kui ma üldiselt suvalisest inimesest kitsas kurus möödaminekuks küsiksin: "Vabandust, kas te võtaksite korraks koomale?", siis temast läheksin üle, kui ta ise ei taipaks mind mööda lasta. Aga kui taipaks, ega ma meelega küll teda tõukama ei läheks. Minu eemärk oleks kuru läbida, seda ebameeldivat inimest lihtsalt pole mu maailmas, ma ei tee midagi tema tunnete mõjutamiseks ei negatiivses ega positiivses suunas.
Mind. Ei. Huvita.
Miks see mind koormama peaks?!

Aga ikkagi tundub mulle, kui Maailm ütleb, et olen pretty, kõik lihtsam ja ehedam. Nemad ka näevad, ju siis ikka olen päris, võin olla, kes olen! Vihastada nagu tuju tuleb! Teha asju, enda tahtmisi järgides, mitte üritades võimatut: kõigi teiste soove täita.
Kui maailm ütleb mulle hästi, mul on julgem ja lihtsam iseennast usaldada. Muidu ikka vabalt ei söanda.
Naljakas.
Paradoks iseendas.

esmaspäev, 22. mai 2017

Ressursid

Vihma ei ole olnud, aga ikkagi on õues nii hea lõhn, et usun korraga suve tulekusse, saabasteta käimisesse ja jääkohvisse. Kõik aknad ka puhtaks pestud (mingi ... kaks nädalat läks, kusjuures enamik sellest kulus pausile enne viimase ruudu pesemist), eile pesin isegi esikut ja kööki. Selgituseks, mida isegi tähendab: pesen oma korteris põrandaid umbes korra poole aasta sees, muidu ajan läbi harja, tolmuimeja ja plekkide puhul niiske laualapiga. Eksämm, tuntud ka kui muumimamma, saatis raha.
Kõik on hästi, resursid ei napi täna - noh, võikski niisiis midagi TEHA, eks ole?

Näiteks otsustada, et olgu, sel aastal ma korraldan vähemalt rahataotlemise osa rollimängijate kokkutulekust. Ent kuna keegi teine ei näi aktiivne, paistab minu tegemiste hulka kuuluvat ka üldjuhtimise sujuvalt enda peale võtmine (koos jäetava muljega, et mina ei juhi midagi, teised teevad ju nii palju. Nagu alati).
Täiega on naljakas =)
Ei ole isegi kurb, aint naljakas. Kui jõud otsa saab, eks ma nutan jälle siin.
Seda rahataotlemise plaani olen pidanud-vedanud 2 nädalat umbes, aga reaalselt tegutsenud kolm päeva. Või neli. Vat aja tajumine mul ikka veel eriti välja ei tule.
Võibolla ei anta selleks ürituseks raha - aga võibolla antakse ka. Mina olen igatahes zen - kuni taotluse tehtud ja saadetud saan, on kõik lill.
Rahuldatakse, ei rahuldata, rahuldatakse osaliselt ... kuna ei ole ootuspärane, et MINULT raha tahetakse, on muu kama.
Teema lõpp, välja arvatud et mul on plaanis taotluse kirjutamise käigus natuke oiata vahel siin. Mitte selle üle, et inimesed on lollakad, vaid peamiselt, kuidas mina olen lollakas.
Tänan tähelepanu eest.

Mu jalad on ikka tuimapoolsed. Peab tõdema.
Minul on kergelt ebamugav, mõtlen, et hea küll, panen plaastri peale, enne kui villi või katki läheb - ja avastan, et aa. Mitte lihtsalt, et juba on villis, vaid too vill on ka juba katki hõõrutud ja jalg verine.
Käisin pojaga koos poes seepi ostmas ning jälle. Eelmisel nädalavahel ka, siis oli lausa sokk verine. Muidu ei saaks arugi, et suve tulles võtsin kasutusse teised jalanõud kui sisseharjunud, aga nüüd käivad siia peale ja sinna peale hoopis muudmoodi kui saapad.

Vaikselt pageb mälestustest ka, kui üüratult jube oli aastaaegade vahetumine võtmes "laste jalad on jälle kasvanud, eelmised sügisesed jalatsid on kevadeks väikesed, jälle on vaja leida raha uuteks!"
Umbes kolme aasta eest sai see pidev närutamine läbi ja alles nüüd saan aru, kuidas teiste inimeste pea töötab.
Aaa, Tütarlapse isa, kes ei toonud mulle ära lapse mahaunustatud saapaid või pükse, polnud mitte ennekuulmatult udupäine. Lihtsalt ta ise unustas need ära, vbla lausa viskas minema, sest talle ei olnud üks püksi- või jalanõupaar nii oluline, et meeles pidada!
Aaa, kui ma mingi töö eest enam raha ei võtnud, sest ülesandeid jäi oluliselt vähemaks, ei olnud maksval inimesel mitte "Jee, mul on nüüd rohkem raha käes!", vaid temal oli suht kama, lihtsalt minu sissetulek jäi pisemaks.
Aaa, kui lapsed kaotavad ära kindaid, ei ole enamikul nende vanematest "mida teha, mida ometi teha" ja rõõm alles hoitud üksikutest kinnastest, nad lihtsalt ostavad uued kindad!
Ja see, et mu Poeglapse isa mulle üldse raha ei kippunud andma, tuli sellest, et ta ei saa (ikka veel, pole talle seletanud ka) aru, kui vähe mul seda oli!
Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

Kuigi ma ikka veel mõtlen, et krt, saada kuskil väljas söögikohas kokku peab tähendama, et kutsuja maksab - või ei tasu lihtsalt välja sööma minna, kutsuda saab ka koju külla ning seal ise süüa teha.
Sest nii palju raha, et ette sellega arvestamata enda eest väljas süües maksta, on mul nii harva olnud, et ikka on harva.
Kuigi kohvi ma nüüd ostan suht rahulikult, kui isu tuleb. Aga no sellega ARVESTADA, et mul on nagunii raha väljas söömiseks, saab ainult väga pime inimene.
Ja sokke ostan, kui neid napib (muide, leidis aset suurejooneline sündmus: võtsin radika pealt kuivamast paari halle sokke, panin jalga ning alles õhtul tuvastasin, et hei. Need pole üldse minu sokid, hoopis poja omad) ja pulgajäätist, kui lastel isu. Pesu pesemiseks pole seepi riivinud iidaegadest saati. Ega läbi läinud lambipirni asendamiseks esikus keeranud ühte välja elutoalühtrist, sest sinna jääb kaks veel, aga esik oleks täiesti pime.

Ma isegi mõtlen arvutimängu ostmisele. Sest Civilization on nii tore.
Nagu - mida?!
Ma olen enda kohta nii jõukas, et oooh. Jaa, osta on plaanis juuni alguses, kui riik mulle maksab, aga ikkagi.
Võibolla minu äärmiselt külm suhtumine sisekujundusse on ka kroonilise rahapuuduse tulem? Et tegelt on ju kama, et seinakate koorub ning on jaburat värvi - seinad on püsti? Sooja hoiavad? Järelikult on kõik korras.
Et sektsioonkapp mu toas on pruun ning näeb täiesti kõlbmatu välja? No ega ma pruuni suhtes just vaimustust tunne, aga kõik asjad sellest välja võtta, liivapaberiga nühkida, värvi eest maksta, värvida, kuivada lasta, siis jälle kõik tagasi panna ... nii palju kulutusi nii rahas kui energias!
Siis võiks kapp vähemalt süüa teha pärast või kuidagi selgelt parem olla endisest. Aga ta oleks lihtsalt paremat värvi? Ei viiiiiiitsi.

Ja kõikvõimalikud pildid seintel, kardinad, laudlinad - kas neist on KASU? Ei?
Pesen ära, panen kappi ja unustan sinna igaveseks.
Piltidel seintel oleks siis mõtet, kui mulle need seinad muidu ka meeldiksid. Oleksid ilusat värvi või midagi. Aga kuni nad on sellised ... noh, ruume omavahel eraldavad ja lage toetavad moodustised, mul on siiralt kama, kuidas nad välja näevad.
Ja isegi kui raha nüüd leiaks (päriselt leiaks!), mind kohutab mõte töömahust.
Viia mööbel mujale, võtta vana seinakate maha, eemaldada elektrikontaktid, põrandaliistud, mõõta välja, lõigata ja liimida seina uus seinakate, põrand katta ja maalriteip kanda ruumipiiridele, seinakate ära värvida (ainus töö, mis mulle meeldiks), eemaldada teibid jm, panna elektrikontaktid, liistud jne tagasi, tuua ja panna uuesti paika mööbel - ja selle kõige juurde pole veel arvestatud ettenägematuid asjaolusid, mis alati ilmnevad.
Brrr.
See oleks ÜKS ruum.
Ma küll pole eriti punktuaalne ja mind ei segaks veidi ebaühtlaselt paigaldatud seinakattepaneelid ega paar põrandale läinud värviträpsu, aga nooruslikku indu remonti teha minus küll pole. Mis siis, et ma ise ka näen, et kole on.
No on kole, siis on. Kah asi. Oleks veel ebamugav, oleks loota, et vähemalt mingi motivatsioon oleks end liigutada! Aga kole?
Ma olen nii palju hullemat näinud kui millegi "kole" olek. See viimane mind seega lihtsalt ei huvita.

Et koleduseteemat tasakaalustada, panen mõne ilusa pildi Nägusast Noorest Mehest. Noh, nt nooremast Jared Letost.

reede, 19. mai 2017

Väga väga

Ilmselgelt läksin jälle oma jaksamispiiridest üle.
Kui muidu aru ei saa, et nii ei tohi, ütleb keha seda väga veenvalt (ja valusalt). Kuigi need migreenitabletid on imelised ja Rennie toimib natuke ka maojamade puhul. Aga nad on sellised leevendajad, mitte "rabelen edasi, ma ju saan!", vaid "nõrkus ja jõuetus on nii palju paremad kui valu!"

Venin mööda kodu nagu iminappadel tulnukas ning püüan leida kõige vähem vastikuid tegevusi. Ei suuda otsustada, kas tahan rohkem Boondock Saintsi edasi vaadata (50 min) või Ameerika jumalaid (lk 494) lugeda (täiesti suvaline link, tuli guuglist ette).
Nii et kirjutan hoopis võrgupäevikut.

Vahel ikka mõtlen, miks ma teen endaga nii. Normaalsed inimesed ei ole selle probleemiga kimpus, et nad teevad nii palju, et keha ei pea vastu. Mulle on see tavaprobleem, lausa põhiline probleem, kui ausaks minna. Miks?!
Sest kui tegevusi valin, mu mootor on "aga äkki see meeldib mulle?" Et äkki on pärast paha ja valus hoopis? Noh, võtan selle riski. Et ma ka midagi ei karda, ei nõua see mult ka mingit eneseületust.
See ei tähenda, et mulle meeldiks, kui pärast valus ja halb hakkab. Lihtsalt olen valmis sellega riskima. Panema oma sõrmed sahtli vahele, sest äkki seekord ei murdu?

Elus kipun ikka maksimumi püüdlema ja et vahel on jube halb pärast? Nagu JUBE halb?
Sitt lugu küll, aga ikka parem, kui rahulduda mingi tasase keskmisega.
See ma olen. Selline ma olen.
Ritsik püstitas küsimuse, miks on inimestel just sellised bloginimed nagu on.
Vastasin sinna. Ausalt muidugi =) Väga väga lihtsalt on see, mis ma olen. Äärmused. Tugevad värvid ja lõhnad. Ei midagi tasast ja mahedat.
Aga ikkagi tekib küsimus, MIKS nii teen?! Miks selline olen? On ju lademes teistsuguseid ka, miks ma nii olen valinud elada?! Mida ma tõestan endale ja teistele?!

Fakk ...

Samas, võibolla ongi see vapruse paratamatu kaasnäht? Et kui rohkem ette vaataks, kui enda heaolust rohkem hooliks, ei topiks sedasi ise sõrmi sahtli vahele?
Ei saa juua end purju, tundmata pärast pohmelust. Kõigel on hind ja halbolu on vahest kartmatuse oma?
Väga võimalik, väga võimalik.
Oleks see siis mingi "uue mina" omadus! Ei, selline olen kogu aeg olnud. Kogu aeg sirutanud sõrmi kohtades, kus normaalne inimene nad peo sees peidus hoiaks. Muide, mul on päriselt ka kord sõrmeluud murtud olnud. Mis te arvate, kuidas see nii läks?
Üritasin jõusaalis raskusi muuta, teadmata, kuidas see täpselt käib, ka kelleltki küsimata, ja kolm kilo rauda kukkus sujuvalt mu näppudele.
Oli küll valus, tänan küsimast.

Ahhhh, ja see on ka ilmselt sama asi, see üles-alla käimine teemal "annan kõigile, kes olemas on" ja "tahan ise hoolitsust". Maailm on täis inimesi, kes ei anna kellelegi ja ei tunne ka, et keegi peaks neile andma, elavad ühtlases tasasuses.
Aga mina nii ei saa.
Lihtsalt ei saa.

Melanhoolne tõdemus, välja arvatud et ma ei ole eriti melanhoolne. Jaa, muidugi olen nõrk ja jõuetu, ent kurblik ainult pisinatuke, sest ma väsinuna alati olen selline.
Ja haigena. (Eile hakkasin nutma, kui mu poeg mulle midagi järsul toonil ütles, sest nii sitt oli olla ja keegi ka ei hellita mind, niuts, niuts! Ta siis tuli ja hoidis mul veidi aega ümbert kinni, kuni nutt üle läks.) (Eile oli ikka erirõve vahepeal.)

Tegelikult ei ole see eriti nupukas postitus, möönan. Mul säravamad mõtted tulevad ikka hea tunde pealt, seda üritan siis hoida ja nutikalt põhjendada. Aga kui on kehv, on ajus ruumi täpselt selleks, et tõdeda: sitt on.
Praegu enam isegi ei ole, aga - sitt oli.

kolmapäev, 17. mai 2017

Sisse tulev ja välja minev

Vanamuusika rünnak kesk ööd.



Vaatasin läbi oma aprilli sissetulekud ja väljaminekud.
Kurat, isegi uut pesumasinat ei ostnud (kuigi läkitasin Poeglapse kaks korda välisriiki korvpallivõistlema, mis oli kokku kallim kui pesumasin) ja ometi olid väljaminekud sellised, et ... ausalt, olen imestanud, mida kuradit teevad inimesed, kes kulutavad kuus tuhat eurot, ilma et neil oleks suur pere ülal pidada ja arved maksta, oma rahaga. Loobivad seda lindudele söögiks v?!
Ja nüüd mitte ainult et suutsin selle kõik ära kulutada, vaid mul ka täiega nappis raha vahepeal.
Ausõna, kui poleks Poeglapse isa saadetud tulumaksutagastust lapse eest, oleksin üleni hädas olnud!

Hea küll, erinevad tervishoiu- ja meditsiiniteenuste, ravimite ja elektroodide arved võtsid omajagu. Mul ei olnud ka teadvuses enam, et konjak on kallis (tegelt ma selle pudeli ostsin ühele teisele peole kaasa kui see, kus ta lõpuks konjakijoomiseks kulutasin, aga seal ei teinud isegi lahti) ja inimestele kingitusi ostes võibolla ei tasu mõelda "See on ju ainult raha!", kui pärast endal halb.

Aga need napid kaks korda väljas - isegi mitte päriselt süüa, lihtsalt ampsata, ent koos lastega? Veel kaks kohvi väljas? Arvuti tolmust puhastamine? Natuke reisimist rongiga? Kuidas see kõik nii palju võttis ja kust ma varem selle jaoks raha leidsin?!?!?! Ma ju vahel ampsasin ka väljas, piisavalt tihti, et endale ära põhjendada: ega ma ei maksa söögikohas toitudes toidu ja joogi eest, ma maksan võimaluse eest rahus soojas ja kuivas kohas istuda ning mitte muretseda nõudepesu ega ka millegi muu pärast?
Kui raha on nii kaua järjest, et jõuad ära unustada, kuidas ilma on, ikka tõusevadki ootused ja elustandard.

Teate, ei lähe inimene rohkemast rahast oluliselt õnnelikumaks.
Kui kunagi mitte midagi ei saa, on jama. Aga kas kuus kulub 500 või 900 raha, ei oma mingit kvalitatiivset vahet - mulle vähemalt.
Mul on nüüd uusi riideid ning ehteid, mu lastelgi on riideid ja ehteid ka täiesti piisavalt. Väljaminekute hulk peaks LANGEMA, mitte tõusma? Aga ei, ma lihtsalt annan vähem meeldivaid või ebasobivas suuruses riideid ära ja ostan uue kleidi, mis rohkem täkkesse.

Enam ei tee nii. Aitab küll.
Nii jõukas ma tõesti ei ole.

Krt, kell on juba peaaegu õhtu?! Ja ma pole rohkem kui 2 rida kirjutanud ilukirjandust!
Muide, mõtlesin täna rongis sõites, et kuigi olen teadlikult pingutanud, et mu lood saaks Blechdeli testis läbi, üks veel-mitte-ilmunu vist ei saa. Olgu, seal ongi naistegelasi napilt, peamiselt on kaks meest lumes sumpamas, aga kas see peaks vabandus olema või?
Mitte et lugu ümber teeksin, lihtsalt - see tuli nii loomulikult, nii sujuvalt, et naised on loos aint lisandused meeste eludele.
Mingid ripatsid, mitte iseseivad inimesed.
Tuleb endale teadlikult meenutada, et me oleme inimesed! Mitte "ka inimesed" vaid inimesed! 
Lahedad tundelised stseenid võivad aset leida ka naiste vahel! Ei ole naistel ette nähtud igavad olla, kui mehi silmapiiril pole.
Kurat, see tekitab küsimuse, mida oma järgmiseks stseeniks kirjutada. Mõtsin anda ühe lause naistegelasele, kes mulle eriti ei meeldi, aga kui mitte teha järgmist dramaatilist stseeni meestega, vaid sellele lausele midagi ehitada, peaksin ju terve lehekülje temaga tegelema!
Ei, annan lause naistegelasele, kes mulle meeldib ka. Mhmh.

69 sõna veel.

Vaata, see demonstratsioon, kuidas ma olen kirjutades nürilt järjekindel, mis siis et puhanguid on minimaalselt, on ositi see, mida ma oma vaiksel moel olen siin võrgupäevikus algusest peale teinud.
Mulle läks hästi hinge kellegi küsimus paar aastat tagasi, et mida ma mõista annan, mida väljendada tahan sellega, mida kirjutan?
Ikka mõtlen sellele vahel.
Sest ma näitan end nurga alt, loomulikult. Aga alles täna ühe sõbraga arutades taipasin, mis see on, mida teen ja mida ootan.

Mina naljalt ennast ei kiida. Jee mina, tegin seda, jee mina, tegin teist, tuleb enamasti teemade peale, kus olen ise ette arvates keskmisest kehvem ja millega vaeva nägin.
Aga neid asju, mida enda arust sujuvalt hästi teen ja olen, ma enamasti jutuks üldse ei võta, sest mu vaikuse taga on soov näidata; "A see ongi mulle tavaline ju!"
Noh, ongi, eks ole.
Ent see ei tähenda, et ma ise vaikselt endaga rahul poleks, et neid teen ja suudan ja elagu mina! Et tegelikult kasvõi natuke kiitust ja tunnustust ei tahaks, sest olen nii kuradi lahe, te ju märkasite? Märkasite ju?!

Lihtsalt eeldan, et mul pole vaja öelda, inimesed näevad niigi. Ja noh - vat seal tuli enne enesetapmist ikka räme lõtk sisse.
Olin tükk aega täis siirast uskumatust, et ei nähta?! Olgu, teen paremini. Ikka ei nähta?! No olgu, olen veel parem. Ma olen nii kuradi hea, parem olla lihtsalt ei suuda - ja mida ma maailmalt tagasisideks sain? Kas keegi oigas, kuidas sa oled nii krdi oivaline, lihtsalt rõõm, et sa oled nagu oled? Kas keegi üldse märkas sõnades?
Ei. Maailm. Tahtis. Rohkem.
Inimesed. Väljendasid. Mida. Võiksin. Ikka. Paremini. Teha.

Kui olin antidepressandid peale saanud, tuli arusaamine, et aa. Enamik inimesi on lollakad.
Algul ilmnes see, kui oma ilukirjanduslikke lugusid tegin ja ühele täiesti nutikale toimetavale kodanikule, kes siin, seal ja kolmandas kohas  ütles, et keera tuure madalamaks, ei ole vaja kõike pudiks mäluda, seletasin mitu korda, et lugejad on lollakad, nad ei saa nüansiga väljendatust tõenäoliselt aru.
Tegelt olid ta soovitused head ja võtsin neid kuulda loogikaga "Noh, aga sina ju said aru? Ah, ei pea kõike madalaimale võimalikule tasemele söödavaks tegema, õige!"
Aga nüüd pean ka tõdema, et ega paljud inimesed ei taipagi muidu kiita, kui ise ees ära ei kiida, et näe, seda tegin hästi ja toda tegin hästi. Tahad, et märgataks? Peab ise ütlema, et näe, see oli hästi, tunnusta!

Ega ma ei taha näpuga näidata.

Selliseid on teisigi, näiteks Rents või notsu - loogika on ilmselt neil nagu minulgi, et kui mul seda või toda hästi teha raske pole, ei olegi see Saavutus. No mul on eeldused, millega on O või K tegevust lihtne teha, ega see minu teene pole! Või näiteks mul on kuidagi J veres ja kogemustepagasis, kerge on olla nürilt järjekindel kohas, kus 97 inimest sajast loobuksid.
Enda kiitmine asjade eest, mis pole vere hinnaga välja võideldud, tundub kuidagi - hirmus kohatu.

Nüüd olen natuke heldemalt end kiitnud ka, näiteks võrgupäevikus.
Aga enamikku häid tegusid ikka ei maini, sest need on ju loomulikud. Keegi peale kõige targemate ei märka mu kangelaslikkusi, kui ise esile ei tõsta? Nojah, mis teha.
Nii on.
Aga kurat, ega ma KÕIKE head ju ometi kiitma ei hakka?!