neljapäev, 17. august 2017

Kõik muu on hästi

Okei, mul läks uni ära (veider päev oli ja nüüd on ilmselt veider öö otsa - voodis on täiesti mõnus, lõtv ja hea, ainult TUNDIDE KAUPA uni ei tule, teen, mis teen), arutan siis, mis kõik halvasti on.

Tegelikult ei ole midagi eriti halvasti, ängipuhangu silt on siin seepärast, et miski muu ei sobinud ning aju otsib ses öises mittemagamises süüdlasi. 
No mõned ikka leiab ka.

* misMÕTTES, kui mina rollimängijate kokkutuleku osas midagi ei juhi, keegi teine ka asjade õigeks ajaks ärategemisel silma peal ei hoia ja ise ei tee?!
Ei, see ei käi kõigi kohta, on inimesed, kes lubavad ja teevad. Konkreetsed asjad. Ära. Aga kui millegi kohta keegi ei ole konkreetset lubadust andnud, siis ripubki tegematuna ja ma pean end jõuga ohjes hoidma, et mitte tunda vastutust ja tormata tegema omaenda ärasuremise hinnaga.
Teate, see on nii raske. Aga kui ütlen endale, et SEE EI OLE MINU VASTUTUS (ja panen selle siia ka kirja), on natuke kergem.
Kuigi ma nägin isegi unes larpi ja et see oli mereteemaline, läbivalt unenäos tiksunud lauluks "... ma teen sul laudalakka majaka ja kukest katusele kajaka ..." ja võtku mind tont, täpselt selliselt me mängu olimegi teinud - mängumeri ja majade katusealused olid laevad.

* misMÕTTES inimestel lihtsalt pole meeles?!
Olen juba peaaegu leppinud, aga vahel mõni asi ikka ületab mu hämmeldumisläve. Sest mul on kuramuse peaaegu kõik meeles, kuid inimesed ajavad midagi minu arust nii olulist suust välja ja pärast on "Oh, mis?! Ma täitsa unustasin, et see teema oli!" ja ma lihtsalt ...
ERITI kui mulle öeldakse, et "Sinu jaoks alati" või "No kuidas ma võiksin seda unustada?!" ja siis kaks nädalat hiljem meenutan, sest nad unustasid.
misMÕTTES?!
Minu peas on kõik olulised teemad kogu aeg esil. Kui miski on poolik, lõpetamata, ERITI kui midagi lubanud olen, see on kogu aeg seal.
Ei ole lihtsalt VÕIMALIK unustada.

* misMÕTTES on inimestel elu, millesse ma pole kuidagi haaratud?! Mind ei armastata, jah?! Ei räägita oma asju, ei jagata midagi. Kui ma ise tähelepanu ei otsi, ei ole ma meeleski?!

* misMÕTTES on mul kogu aeg janu?! Kurat, ma joon puhast vett kolm korda rohkem, kui inimestele tavaline, käin alailma pissil ja ma ei saa magada, kui öösel kempsus käies veel kolmveerandit liitrit kurku ei kalla, sest januga ei jää?!

* misMÕTTES on inimesed lollakad?! Ja sealjuures ei too ilmne lollakus kaasa üleüldist põlgust ja seltskonnast väljalülitamist, vaid kui tegu on hea jutuga ereda inimesega, sallitakse ta nõmedust ühegi protestita. Võibolla mõni mõtleb: "Nojah, ta ongi selline", aga tundub, et paljud võtavad vähimagi kriitikameeleta omaks.
Kas peaksin sekkuma ja märkima, et sinu probleem, kui sa imelik oled? Hm.
Ma ju tahan? Teen!

Olgu, virtuaalselt plõksitud.
On küll kergem olla vähemalt ses mõttes.

Lisaks on mul lennu 20. kokkutulek (ühelgi eelmisel pole käinud, aga nüüd kavatsen, eriti kuna osalustasu ära maksin ja lubasin, et kohvikusse lähen, kuigi eksursioonile enne mitte), uus koht, palju inimesi, appi. Lugesin äärmiselt sugestiivset fännfiktsiooni, milles inimesed õõtsuvad merel laevas ja neil on toit otsas. Mõned nälgivad ligi kuu aega. Selle tulemusena tundub mulle ka, et maailm on ebatõeline ning ujub mu silme ees, miski pole päriselt reaalne ja ainult magadatahtmine (nälga mul pole) päris.
Maailm ei tundu teravalt ehtne, nii et armumine läks üle? Oojaa. Kuulge, mul oli jube hea meel, et see kolm päevagi oli!
Ja siis oli hea meel, et üle läks. Armumine on VALUS.

Aga rohkem tõesti ei tule pähe. KÕIK muu on hästi.

teisipäev, 15. august 2017

Öised mõtisklused lemmikteemal (ehk minaminamina)

Lähenen ja lähenen One Piece'is kohale, kus kõik ei lähe mitte lihtsalt persse, vaid põrgusse ja kuradile ja häda ja ...
Kui oleksin maniakaalselt spoilereid vältinud, ma ei teaks midagi ette ja arvaksin, et kõik saab korda nagu lugudes ikka. Aga oma laste kõrvalt natuke seda aega ja natuke toda aega vaadates, küsides, mis värk vahepeal oli, kuidas sel või tol tegelasel läheb, tean ette, mis tuleb.
Päris jube tunne.
Mitte "ei ma ei taha seda, väkk, ei vaata!" aga "... ja kõik tundub hästi minevat ... kõik tundub ikka veel hästi minevat ... issand, see on praegu nii kõnekas, arvestades, mis juhtub!"

Mõtlesin tolle väga hiljutise armumise-posti peale, mille tegin.
Kirjeldasin seal hästi täpselt ja õigesti ära, mismoodi minu sees armumine elab - kuidas korraga tahaks tolle Nägusa Noore Mehe (no olgem ausad, nad KÕIK on selle kirjeldusega sobinud, ka raamatutegelased) eest võidelda, kaitsta, aidata. Ent samas on selline imetlus inimese suhtes, et eeldan, et ta ise suudab end võibolla paremini aidata ja enda eest võidelda, kui mina ka oma parima minana.

Ja korraga sain jälle nii paljust enda kohta aru.
Pea kõik (igatahes kõik, mis meeles) armumisfantaasialood mu varasest lapseeast saati on sama mustrit järginud. Kuidas Noore Nägusa Mehe (ok, kui ma lasteaias käisin, olid mu mõttes pisikesed poisid tegelt - kuigi mulle tundusid nad täiesti suurte ning adekvaatsetena. Ei tea küll, miks =)) oma valikud viivad nii sita tulemuseni, et sealt eriti enam kukkumisvõimalust pole. Kas tal läheb endal halvasti või teeb ta teistele niimoodi halba, et jäle, ja siis mina tulen mängu. Kartmatu Kaunis Halastav Mina ning muudan asju suuresti.
Kujutlustes suutsin ma nii mõndagi.

Lood on väga pikad ja keerulised olnud.
Ega ma siis viitsiks endale jutustada pingevabu "kõik õnnestub" jutte. Ikka põnevus ja pöörded ja ...
Lisaks ei diskrimineerinud ma kedagi ja mingit eksklusiivse paarumise värki mul küll happy endina ei kangastunud. Mul oli (ja on, kuigi tunnistades tõtt, tuleb öelda, et mul on jaksu asju hallata umbes ühe mehe jagu kahe kuu jooksul) kujutlusilmas oma pea sees sihuke koht-baas metsa ja merega, mis muust maailmast mulliga lahutatud nagu "Nagu õiekeses väljal". (Kuigi umbes 20 aastat on see mull üha laienenud ning viimastel aastatel lihtsalt "üks variant maailmast" vormi teisenenud ja ei lõpe kusagil.)

Sinna ma siis neid mehi korjasin, kellega lugu lõpetatud ja kes veel unustatud polnud. Ma leidsin ka, et kui keegi on mu mälust läinud või kohal ainult niivõrd, et "oli siuke, meil olid mingid seiklused", on ainult aus lasta neil oma eluga edasi minna kuskil mujal. Elik kogu aeg toimus/toimub vaikne teistesse maailmadesse liikumine, immitsemine, ka nende südamed vabanevad ja nad elavad oma muud elu kusagil mujal teistmoodi.
Kuigi ma mõtlesin noorest peast, et meil võiks olla mingi ühise sidepidamise sõrmus, millega mind võib appi kutsuda, kui tõesti vaja. Hiljem leidsin, et sõrmus on jama: mõtle, kui inimesel käsi otsast lüüakse ja ta ei saa mind enam isegi appi kutsuda! Nõ-me.


Aga muster on ALATI olnud sama: mehel pole enam kuhugi kukkuda ja siis päästan ta. Samas on ta kukkumiseni viinud valikud olnud väga loogilised ja arukad, sest ega ma ometi mingisse rumalasse mehesse armuks!
Miska on ka arusaadav, miks mu lugudel nii keerukad süžeed olid.
Valikud ei olnud mu meestele kunagi LIHTSAD teha.
Aa, et tegelt oleks mees vähemalt kujutlusis võinud minusse armuda ka niisama, ilma et ma teda päästaksin?
No ma ei tea. Nii oleks ikka imelik ju. Mille põhjal? Mu ilusate silmade v? (oksendab sundimatult kraanikaussi selle mõtte peale)
Ma absoluutselt ei kannata oletustki, et mehele meeldib minu juures mitte mu ilus hing, vaid põsesarnad, soeng ning säärejooks. Võibolla ka minu tehtud kanakaste.
Öäk.

Huvitav, miks mul küll elus nii raske nende suhetega olnud on =P


Mida ma ei suuda ja oska paika panna: MIKS ma sedasi tunnen ja näen? Oleks see mingi elu jooksul külge õpitud asi, saaks midagi või kedagi põhjuseks tuua - ei, sama muster on püsinud senikaua, kui mäletan! Kuramuse kolmandast eluaastast saati!
Ei looda eriti, et nüüd veel kuidagi ümber annaks teha.

Põhikoolis, kui kohustusliku kirjandusena"Libahunti" lugesime (mul oli muidugi ammu loetud), kirjutasin terve kirjandi, kus korrutasin, et kui kedagi armastad, tahad ju, et tal oleks hea, ja usud, et ta ise teab, mis talle hea on.
Mulle ei mahtunud Mari käitumine üldse pähe. KUIDAS saab olla armunud ja samas mitte uskuda, et see inimene teeb enda jaoks parimad valikud?
Lahendamatu paradoks.

Nojah, aga kuna (SPOILERIHOIATUS!) Ace'i surm läheneb, ma näen ennast Hella ja Halastavana teda aitamas.
Nägus Noor Mees on ta ka üleni.
Kuigi ta sureb hästi.
Ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga kui see on tervet fandomi vapustanud sündmus, mille kurbust keegi kahtluse alla ei pane, peab ta hästi surema ju!

pühapäev, 13. august 2017

Meta

Mu poeg on haige
ja mina vist ka.
Tütar paistab ok. Seni.
Ma vist veel natuke aega ei kirjuta midagi mõttekat.
Aga samas - mis on üldse mõttekas? (Väga väga naine üritab midagi arukat arutada selle kohta, aga ei tule üldse välja.)
(Häh, olen visa! Kakskümmend tundi ja midagi ikkagi saabus ajju. Lugege!)

Üritan võrgupäevikus kirjeldada seda, mis mu peas toimub, kuidas mõtlen, ja loodan, et kellelegi on sest abi.
Neile, kes on minu jaoks liiga rumalad, on see mõttetu pläma, sest nad ei suuda kaasa mõelda. Asjad, mis minu jaoks on enesestmõistetavad, nende jaoks pole üldse pildis, ja siis ma tundun neile rämedalt ebaloogiliselt mõtlevat.
Neile, kes näevad minust veel laiemat pilti (hämmastav, aga on ka neid), on mu kirjutatav veits lihtsameelne, neil pole ka sellest abi.
Aga inimesed, kes mõtlevad minuga umbes samal tasemel, kellele pole vaja iga pisiasja ära püreestada ja söödavaks teha, leiavad vahel omaenda mõtetesse jõnksu sisse viiva idee, detaili, mis muudab üldpilti, uue vaatekoha - ja neile ma kirjutan. Midagi mõttekat ses mõttes, et kirjeldan, mida mina mõtlen, ning sellest VÕIB kellegi teise mõtlemisele abi tulla.
Ideede jagamine.
Arutluskäikude proovimine.
Mulle endale meeldib väga saada teada teiste inimeste ideid, kui need on PÕNEVAD. Kui need on täpselt samad, mis mul, on ka tore, toimub üksteise arutluste kinnitamine "Jah, mina mõtlen ka nii!" Ent kui on AINULT kinnitamine ja pole uusi mõtteid, uusi mõtteviise, mus tekib pahurus, sest ma tahan UUSI ideid ka!

Mu mõtlemine ei sirutu, ei pinguldu, ei arene, kui kõik aina minuga nõus on, ja sedasi mulle ei meeldi. Ega mulle muidugi see ka meeldi, kui inimene ei saa enesestmõistetavustest aru ning üritab omast arust tarka juttu ajada, mis minu vaatekohast on: "Nii nõme, et ei viitsi isegi vaielda." Tahan uusi ideid, mis on mulle päriselt ka uudsed, mitte "Jah, kui 7 olin, mõtlesin vist ka nõnda umbes. Sestsaati olen natu rohkem teada saanud."

Nojah, aga mina ei saa teisi endaga mõtteid jagama panna. Ma saan enda omi (siin) jagada, et inimesed nagu mina võiksid sealt vahel uusi ideid välja noppida. Ja saan teiste võrgupäevikuid lugeda ning sealt vahel endale uusi mõtteid leida.
See on natuke mu kõrvaloleva lugemisnimekirja iva - seal on üldiselt need, kelt ma saan vahel uusi mõtteid, vaatenurki, vaatevõimalusi. Need, kelle mõtted on kas samad kui mul või pole mulle huvitavad, tase allpool, mõned mulle enesestmõistetavad detailid nende maailmapilti ei kuulu, lähevad sealt välja.
Noh, ja need, kes lihtsalt ei kirjuta, on ka maha jäetud ning mitte nimekirjas.

Ma enam teiste vanu poste naljalt üle ei loe, ainult Murca omi vahel.
Vä-si-nud.
Jaks on piiratud ressurss. Hoian seda pisut kokku.

neljapäev, 10. august 2017

Tõenäosus

Sel, et tahan palju lapsi, on oma tagapõhi.
Jaa, muidugi mõtlesin järgneva ammmmmmu välja. Põhiosas poolintuitiivselt, sõnastasin korralikult, kui keegi küsis. Teismeliste tüdrukute jutud, esimesed veiniklaasid, purgiteod ja küünlavalgus. Tol ajal defineerisime ennast vabamalt ja ahnemalt, üritasime end üksteise ja maailmaga suhtestada, otsisime "nii elu käib" võtmeid.
Mina defineerin ikka veel sama vabalt ja ahnelt. Teised - ma ei tea, kas ei defineeri või neil lihtsalt pole vaja seda teiste kuuldes-lugedes teha? Või jagavad oma mõtteid minuga lihtsalt need tõeliselt lähedased ainult?
Võib see viimane olla küll. See sobiks faktidega.
Mõtlesin igatahes kõik järgneva välja, kui veel laps olin, näiteks umbes 11. Mõned lisandused tulid hiljem ja veel mõned veel hiljem, aga ajaks, kui olin 16, oli plaan selge.

Nüüd saabus üks väike uitvel lisamõte.

Taust


Ma vist mõtlen "tõenäosustele" natuke rohkem, kui tavaline oleks müütilise keskmise inimese kohta.
Mu mõtted on alati olnud kuidagi laiahaardelisemad kui "üks-kaks-kolm kallist inimest on peamine, no igatahes mitte üle kümne, muu maailm on kama". Juba algkoolilapsena tundus mulle, et kui saaksin soovida, sooviksin, et kõigil, kes mind tunnevad kasvõi niigi palju, et tänaval mööda käinud, läheks hästi.
Nüüd ei ole ka möödumisel nägemine enam raasugi oluline.
Ma tahan, et KÕIGIL läheks hästi. Jah, olgu, on umbes 6 inimest, keda ma siiralt ei salli, aga nõme oleks ka otsustada, et kõigil peale nende peaks hästi minema. Maailmas on sadu tuhandeid, miljoneid, halval juhul koguni miljardeid inimesi, kes meeldiksid mulle veel vähem, kui lähemalt uuriksin. Pole lihtsalt juhtunud nii, et neid tunnen.
Kui juba läheb kõigil hästi, mingu mulle mittemeeldivatel samuti.

Juba üsna väikesena otsustasin, et tahan palju lapsi, sest kui neist ka keegi ei lähe teed, mille mina heaks kiidaksin, nende lastest mõnega äkki ikkagi mul klapib? Või vähemalt nonde laste hulgast mõnega? Kui tõenäoline on, et mitte kellegagi?!
Muidugi ei saa tagada, et mõni mu laps üldse omaenda lapsi ei taha. Ei saa ka tagada, et selliseid lapsi mul mitu pole. Seega - tasub valmistuda ja teha neid enda omi nii palju, et mõni siiski tõenäoliselt tahaks. Minu järglasi vähemalt paar isikut võiks ikka säilida ka 5 põlvkonna pärast!
Pealegi - maailma rohkem minu geene tuua võiks ju maailma minu ja mu järglaste jaoks paremaks kohaks teha. Jaa, see on igal juhul väga väike piisk meres, aga tõenäosuste peal mängides: mida ma enamat teha saaksin? Parem natuke geene ja mu naeratust ning emaarmastust kui ei midagi!
Pealegi pealegi - see on ainus surematus, millesse usun. Geenid, ma annan laste suurekskasvatamises oma parima ning see mõjutab natuke kogu tulevikku. Natuke, nõrgalt, piisk meres: ent mõni laps ikka kunagi, kasvõi 8 põlvkonna pärast, oleks laias laastus selline, nagu minagi säärastes oludes oleksin!
Juhused muudavad ja mõjutavad palju, aga just seepärast MÕNI järeltulija siiski ju lahe tuleb? Sattub nii!

Mõni mu järglane võib väga jäle välja kukkuda. Aga kui neid on piisavalt palju, võib mõni jälle väga lahe tulla. Minu geenid ju! Ma põimin neid erinevate lapseisade omadega, suurendan sellega oma järglaskonna variatiivsust ning isegi kui kõik läheb kõige halvemini, üks laps surebki juba lapse või noorukina, enne kui oma lapsed tal üldse teemaks tulevad, üks on homoseksuaal ja üks lihtsalt ei taha lapsi, ehk mõni ikkagi sattub selline, kes paljuneb!

Ma ei taha oma lapsi survestada. Ei tahtnud juba enne, kui konkreetsed lapsed sündisid, ei tahtnud juba siis, kui ise laps olin. Oma laste surumine mingisse vormi oli nii võõras mõte, et ma ei kohandanud seda enesega isegi natuke.

Päris mul ei ole ikka ja üha ja ilmselt eluaeg meeles, mida mu vanaema mulle ütles ja ütles ja ütles.
"Ma elu sees ei oleks arvanud, et mu lapselapsed kõrghariduseta on! Olen nii pettunud!"
"Et MINU lapselapse lastel ei ole ISA, ma ei osanud seda isegi mõelda! Väga kehvasti valisid, vat MINA ..!"
"Ma tean täpselt, mis (mu venna nimi)-ga valesti tehti. Liiga palju lubati! Poisslaps vajab kõva kätt!"
"Sa oled üks sita iseloomuga tüdruk!"

Noh, mind ei olnud (sel kohal "õnneks") väga kerge koolutada enda moodi mõtlema. Kellelgi. Ka vanaemal mitte. "Ole selline, nagu mulle meeldib, siis ma armastan sind!" ei kasvanud mulle sisse teistelt minu ootuste täitmise nõudmise võtmes.
Ainult võtmes, et mina olen vilets ja ei vääri armastust, mind ei saagi armastada, olen valesti ja väärakas, võtsin õppuse sisse.

Olgu, tagasi meie lammaste juurde.
Mu ajus oli: selleks, et tagada, et mõni mu lastest ikka ISE tahaks samuti lapsi ja oleks lahe neid kasvatama, tuleks lapsi saada palju. Tõenäoliselt mõni neist ikka ju lõpuks ..?
Mulle ei tundunud loogiline mitte konkreetse lapse surumine vormi, mis mulle meeldiks, vaid mõttekas näis (ja näib) saada neid nii palju, et tõenäosusteooria hakkaks minu kasuks tööle ja juhusliku vedamise protsentuaalne võimalikkus oleks suur.

Isegi kui väga halvasti tuleb (oi, ma eelda[si]n, et kõik, mis viltu saab minna, ka läheb, ja osad asjad, mis ei saa, lähevad ikkagi), ma olen vähemalt teinud, mis oskan ja saan, mitte lootnud, et "äkki õnnestub".

Mu oma esivanemate lood olid mulle eeskujuks - mulle ei meeldinud väga ei mu vanaemad ega vanaisa, aga meeldisid memm-vanavanaema, ema ja isa. Vanatädidest ja -onudest vähesed (mis on, arvestades, et mu emapoolse vanaisa sünniperes oli 15 last, päris napp meeldimiste hulk), ent mõned siiski.
Ühesõnaga - et osadega ei klapi, aga osadega siiski, oli mulle tuttav teema.
Ehitasin oma tulevikuplaanid sellele üles. Osadega ei klapi. Hah, nagunii läheb halvasti ja selgub, et lausa suurema osaga ei klapi - kuid mõnedega siiski!
Mõnedega siiski!

Uus mõte, mis pole väga suur, ent siiski


Täna mõtlesin sellele, et ilmselt on mu vanaemade ja vanaisade geenid ju ka kuskil minus. Kuigi olin pettumus ja tegin kõike valesti, aga geenid, geenid ju levivad ikka! Isegi tundsin vanaema-vanaisa isiklikult. Nad on mind mõjutanud, nii vähe, kui nad mulle meeldisidki. Ma olen nende järglane samuti.
Jaa, muidugi arvestasin juba ammu, et mulle võib mitte sobida suur hulk asju, mida mu lapsed või lapselapsed tahavad, teevad, mis neile oluline on ja mis mitte - aga ma ei mõelnud sellele, et kellelegi teisele võiksid need ju sobida. Näiteks mu (surnud) vanaemale.
Kuidagi põimuvad meie geenide ja kasvatuse võrgustikud nii, et igale võib seal leiduda midagi meeldivat. Mulle ei meeldi? Aga mõnele jälle meeldibki just mulle ebameeldiv!
Kõigile on midagi.

Ainus, mida usun päästmatult lugevat ja millele panustada, on järeltulijate, oma geenide olemasolu. Jaa, inimesi on palju ja me kõik omavahel kuidagi mingite kaugete esivanemate kaudu sugulased. Ideeliselt ei pea olema OMA lapsi, kui su vanavanavanaonu lapselapse-jne lapsed tulevad millegipärast samasuguste ripsmetega kui sinagi oled, kuigi keegi ei tea sellest - aga jälle, nii mõtlemine, vastutusest enda vabakslugemine, on mulle võõras.
Mina teen, mis mina suudan. Lisan oma piisakese merre, natukene suurema vast kui mõni teine. Lihtsalt lootmine, et äkki läheb hästi?

Ma ei oska.

Ma tõesti ei oska mõelda endast kui kellestki automaatselt erilisest, kel võiks vedada lihtsalt seepärast, et mina olen mina. Või kelle lastel. Või ...
Ma olen lihtsalt üks inimene väga paljude hulgast. Sama eriline kui igaüks meist.

Kuigi ma olen elus. Hm. See on jätkuvalt arusaamatu ja äkki ikka saan loota sellele, et MINUL veab? Või vastupidi: kõik mu vedamine kulus sinna, edasi tuleb tulemusi ikkagi ainult töö pealt?
Võimatu võimalikkus ...

kolmapäev, 9. august 2017

Jestas

Jestas.
Jestas.
JESTAS.
Ma olen armunud.
Sanjisse ja Zorosse korraga.
Enne olid nad lihtsalt toredad ja ilusad, aga siis vaatasin ära episoodid 377 ja 378, vaatasin veel korra, otsisin üles kõik fännfiktsioonid, mis leidsin, ja olen üleni sees.

See tunne.
Korraga iiveldus ja õrnus hinges. Nii väga tahaks kaitsta ja aidata ja nii väga kardan samas midagi ära rikkuda, ehk nad ise teevad ja teavad paremini! Korraga valu ja ometi nii elus tunne, nagu oleksid närvilõpmed, mis kogu aeg longus ja tundetud, traatharjaga püsti veetud ja üles ärritatud.
Rongimehest saati pole nõnda kauem kui paar minutit minuga olnud.
Valus? Jaa. Elus? Nii elusana pole ma end kaua-kaua tundnud.
Näis, et see osa minust on täiesti surnud - ja kuigi mõneti ongi, ma elus meeste osas olen üsna lootusetu, keegi ega miski ei tundu mulle enam imetlusväärne - siiski mitte päris.
Mitte mina. Mitte veel.
Nii. Kuradi. Hea. Tunne.

Nii elus!

Õige jah. Lisaks tundele "a mnje pohhui, ma teen suitsu ja vaadake ise, kuidas saate!" harrastasin ma suitsetamist seepärast, et see muutis armumise talutavamaks, võttis teravuse mõneks hetkeks maha ning jäi vaiksem, leebem variant järele.
Vaigistas valu. Ma olin vahepeal unustanud, et sigarettidel oli ka selline funktsioon mu jaoks. Noh, nüüd meenus jälle.

Ometi on hirmus hea meel!
Nii. elus. NII ELUS ON OLLA!

Jah, see traatharjaga tõmbamine on hea metafoor. Mitte kõvasti, vaid ärritus püsib just täpselt kuskil valu ja sügeluse vaigistamise vahepeal.
Vahel on sedasi nii hea, nii väga vaja - aga nüüd kujutlege, kuidas see lakkamata käib. Kuidas kulutatakse tõmmetega tasakesi nahka õhemaks, üsna kiiresti muutub see juba nülgimiseks, aga traadist harjased lähevad aina sügavamale ja sügavamale kehha ja mitte midagi teha ka ei saa, et see lõppeks, keegi ei lohuta, kõigi meelest on see normaalne, saa üle ometi ..!

Ma ei saa aru.
Tõesti.
Armumine ei ole ju MÕTE, see on TUNNE. See on kehas, mitte peas.
Aga meie kehad on isesugused. Igaühe oma natuke erinev. Minu oma ... on selline, nagu ta on.
Kui minus pole kirge, on kogu aeg kahtlus, kas ikka olen päriselt olemas. Selline plastmassine maik elul. Kui ma enam ise ei usu, et olen, kuskilt ei tule tagasisidet ka, et oleksin kuidagi olulisem kui katkine mänguasi - on päris räme.

Ja kui valu on harjumus, seda ei märkagi enam. Tuleb aina juurde ja juurde ja ... nojah, ma ikka olen eriti nõrk, et taluda ei suuda. Või midagi.

Aga kui ei ole harjumust, kui korraga saabub adumus, et keha pole enam plastmassisarnane, vaid tunneb tohutult rohkem, ning sügelust, mille olemasolugi varem ei märganud, saab kratsida - on nii hea.
Nii. hea.

teisipäev, 8. august 2017

Võin ju ka puhata?!

Mul ei ole midagi teha enam!!!

Romaanist pole kippu ega kõppu (peale selle, et esimene ports raha tuli ära ja ilmselt ikka tahetakse välja anda, kui juba makstakse). Saatsin ka viimase jutu käsikirja ära ja sellele pole juba KAKS PÄEVA (mis oli ühtlasi ka nädalavahetus) tagasisidet tulnud. Rääkisin fotograafiga, et mul on seljast mõni rahuldav foto oleks ja ta leiab mulle aega paari nädala jooksul. Arstiaeg on 4. september. Elektrikontakti jama osas (tuli ei lähe enam põlema, kuitahes palju lülitit vajutan, enne läks nt 35 vajutuse peale viimaks, ei ole pirn läbi) on kiri läkitatud.
Ja mul ei ole enam mitte midagi teha, et oma elu paremaks muuta.
Hea on peeglisse vaadata. Mul on rohkem ilusaid riideid, kui ära kanda jaksan. Rohkem ehteid, kui vaja. Kuramuse sukkpükse on veel PAKENDIS 5 paari, ühed sukad ka, rääkimata neist tosinast sukkpüksipaarist ja veel poolest tosinast suka omast, mis lihtsalt kapis ning ootel.

Olen täiesti - abitu? Segaduses? Mis ma nüüd peangi lihtsalt ootama, kuni keegi teine midagi teeb, ja One Piece'i vaatama, sest ma ise ei oska enam midagi enda heaks teha?

Selle ootamisega on raske.
Kogu aeg on olnud.
Usk, et keegi teine teeb midagi, ei ole kandnud. Iial. Aga kui endal ei ole enam midagi teha, kui polegi midagi jäänud peale teiste peale lootmise - on natuke (või palju, oleneb vaimuseisundist) õudne.

Abipalumine? Jaa, aga mul ei ole enam paluda ka midagi.

Samas olen ma nii kuradi väsinud, et äkki oleks vaja lihtsalt puhata ja mitte enam teha? Ei ole vaja tuikuda poeteel, ei ole vaja hakitud tomatit maha ajada, selle asemel, et ta kaussi lükata, ei ole ju vaja! Nagu - võiksin puhata? Äkki võiksin tahta puhata?
Selles mõttes on oma ahvatlus.

One piece. Suletekk.
Las vahelduseks teeb keegi teine.
Ma võin isegi mitte magada (seda pean nüüd oma eriõiguseks), vaid ... lebotada?
Nooojah ... VÕIN.

Aaah, selge, miks selline väsimus, et ainult lohisen! Menstruatsioon.
Aga krt. Väsinud võin olla ka selleta!
Enda vastu eripõhjuseta lahke olemise võimalus läks praegu täiega mööda. Aga ükspäev tulin tätoveerimast, mis oli jälle vahelduseks rõvevalus (tekst ja lihtsad selged kujundid on kombes, aga krdi peen pildivärk, varjundid ja detailid on RÕVE), öösel vähe maganud ka, sest endatuunimisseansile vaja hommikul minna sellest hoolimata, et kell neli läks uni ära ja olin pea seitsmeni üleval.
Plaanisin korjata õuest pesu kokku ja minna tuppa magama.
Ja siis seal õues, kus kuiva pesu kaussi panin, oli mu eakas naaber, kes sõbralikult soovis, et tema kõrvale istuksin ja tikreid sööksin. Ütlesin, et ma ei jaksa, et tulin linnast ning mul plaanis riided nöörilt kokku korjata ja magama minna. Tema loomulikult ei pannud mu selgitust miskikski (ma ei või, kui lahe sõna ikka!), aina oma tikrisöömise jms-ga - ja ma lihtsalt võtsin kuiva pesuga kausi kaenlasse, soovisin talle head aega (mille peale naabritädi mind mõrvalikul ilmel ja südamest solvununa põrnitses) ja tulin tuppa ära.
Läksin magama.
Ikka veel õnnitlen ennast oma vajaduste eest seismise puhul. Sest palun: olin aus, aga sellest ei hoolitud. Siis hoolitsesin enda, mitte teise eest.
Täiega vinge must!

Isegi menstruatsiooni polnud. Kuigi tõsi on, et enda nõela alla panemine on natuke hullem. Noh, kui põhjalikku pilti teha vähemalt.
Peenikesed kirjad mu käsivartel ei ole samast klassist. Ma nüüd tean.
Huvitav on see valust värisemise värk - enne ma ei ühendanud ära, et piisava hulga füüsilise valuga tuleb ka värisemine ja pooles kehas ärasuremise-tunne. Olin nii varem tundnud küll, aga ei taibanud, et see on valust. Arvasin, et lihtsalt mõne haigetsaamise korral on sedasi (nt kui ma esimest korda oma sõrmeluud murdsin, löök tömbi raske esemega on päris kole), mõne ajal pole, juhuste värk.
Aga tätoveerumise ja peavalude loogika on mu nüüd üsna selge teadmiseni juhatanud.
Piisavalt rõve valu võtab nii palju inimest endasse, et kehas tekivad kontrollimatud reaktsioonid.
Loogiline ka, tegelikult. Valu on tunne. Tunded on kehas. Keha reageerib.

Oi, lähen üsna süngeks juba. Vä-si-nud. See muudab. Süngeks.
Ma just vaatasin ka One Piece'i episoodi, kus valul oli natuke rohkem tähendust kui muidu. Ütleme, armid seljal on sõdalasele häbiks?  Kui seda pilti viimati jagasin, ma veel ei teadnud, kui ühtekad Zoroga oleme.
Sest nojah - ma ei karda ka valu enam.
Valutab? Rõvedalt? Sitt lugu küll.

Kui kinnitasin oma pojale, et olen warrior - ei - jaa - ei - jaa - jne, küsis ta lõpuks, miks mul nii suur ego on?
Jäin mõtlema.
Tuli meelde, kuidas kunagi ammu-ammu-ammu, kui Kapten-mu-Kapten mind välja tantsima viis, ütles ta midagi. Sel hetkel enda kohta, aga mulle jäi meelde ning aastate pärast olin selle üheks oma elutõeks võtnud.
Ikka pean pädevaks.
"Kui sa midagi oled, tasub seda endale tunnistada ja ära kasutada. Mina näiteks olen ainus Eesti advokaat, kes Afganistanis võitlemas käinud, ja kasutan seda üleni ära!"
Jep, täpselt.
Mida see mulle annaks, kui salgaksin kõike head endas, kui näeksin ennast väikese, nõmeda ja viletsana? Aa, õige, ma ju juba tegingi seda ja resultaadid ei olnud sellised, mis kellelegi meeldiks. Mina ise ja kõik (toonased) lähedased kaasa arvatud.

Ei sobinud, proovitud ja kõrvale heidetud idee.

Kas ma olen kartmatu? Talun jubedalt palju, enne kui kaebama hakkan? Aus, hell ning hea? Kurat, olen jah. Ei hakka enam salgama, mõtlema, et saaks ka paremini, saaks ka rohkem, saaks ...
Ma olen küllalt hea juba.
Punkt.
Nüüd võiks magama minna.

pühapäev, 6. august 2017

Usk imedesse

Mees sai punkti, kui küllakutse peale küsisin: "Sa proovid praegu varbaga vett, et kas minuga liini hakata ajama või?" ja ta üldse ei hirmunud seepeale ära.
Ei, muidugi tahan ma titat eelkõige, oma beebit! Jai!, aga on tore näha, et ma sellest põhihuvist hoolimata pole losing my touch ning veetlen ka toredaid mehi.

Mul on muidugi rahulik inimeste vaprust sedasi testida samuti, sest mina ei taha neilt midagi - ei last, ei seltsi, ei pai. Hoolitsus - jaa, selle võtaks, aga et mina saaks ennast hoolitsetuna tunda, on vaja, et ma peaks inimest võimekaks esmalt enda eest hoolitsema. Olen nõus hoolitsema küll, vabalt, väga paljude eest - aga ühepoolselt hoolitsema kena isase eest, keda ma siis ka seksuaalselt huvitavaks peaksin?
Ha.
Ha.
Ha.
Vastastikkused teened, jaa. Tunne, et ta ise ei oska ja mina olen see targem, kes peaks mõlema eest mõtlema? Appi, appi, jäle! Tunduvalt hullem, kui ootamatult prussakakobarat oma kapis kihisemas ja liikumas näha.
Ma olen valmis inimese eest hoolitsema, aga sry. Kui ma näen seda ühepoolse panusena, mul on null huvi midagi suhteSARNASTKI sõlmida.
Muidugi olen sellest juba kirjutanud. Nagu 6 korda vähemalt. Aga üks juhtum tuli jälle värskelt peale ning no ma ei suuda.
Inimesed! Lollakad! Kui palju kui kaua võib?!?!?!

Eih, erinevad mehed. Kuidas nad saaksid üks ja sama olla?!

Mul on nii kuradi kõrini märgatavalt targem ja tugevam olemisest, kuid ei suuda end välja lülitada ja lihtsalt mitte olla. Või noh - loogiline ka. Mitte mina ei peaks end viletsamaks tegema, kui olen, lihtsalt asju ajan inimestega, kes on minu tasemel. Ülbe seisukoht? Aga elu teeb kergemaks.
I am the storm.

Mitte et väga häiritud oleksin. Lihtsalt mõte "nii käib, nii elatakse, mees ja naine paar" on ikka mul kusagil luuüdis ning tunde vastu mõistusega võidelda võtab - palju. Kui jälle kogen, KUI rumalad mehed olla võivad ja KUI jaburad ja vastikud nendepoolsed sümpaatia-avaldused, on tunne, et midagi on valesti.
Vähemalt ei vaata (nagu - sõlmin sõprusi samuti teistmoodi) enam neid, kes kedagi peale enda ei näegi. Tajuvad vaid iseennast inimestena.
Ka mina õpin. Aeglaselt, ent siiski.
Tegelikult olen õppinud sedagi, et no ei ole nii, et inimesed käivad paaris. Ma olen inimene? Mhmh. Paarisolek pole mu forte? No ei ole.
Järelikult kõik inimesed ei klapi paaridesse.
Aga ikkagi on mul kena, avalat ja esialgsete testide järgi vaprat meest, kes minust huvitatud (ent mitte liiga ruttu) taaskohates natuke "oh, äkki juhtub ime?!"

Kas ma liiga vana ei ole, et imedesse uskuda?
Nojah, aga samas olen elus ju!
Väga ebatõenäolisi asju võib juhtuda.
Ausalt siiski: arvan, et võimaliku imeni on veel umbes tosin aastat aega. Südamik peab enne ära paranema, kui teda jälle lõhkuma hakata saan. Ta peab olema seisundis, kus teda kasutada võib, noh.

Kas ma panen jälle sõrmed sahtli vahele, kui see hea mõttena tundub?
Muidugi.

reede, 4. august 2017

Kulge, see ujukaasi ei ole ikka paremaks läinud!

See oli aastal 2009.
Vahepeal tegutses Eestis Marks&Spencer, siis oli parem, aga nüüd ...

Väikesaarel käies kaotasin sinna oma bikiinid.
Mitte et neid isegi selga oleksin pannud. Ilmselt tõmbasin koos teiste riietega kampsunit otsides välja, sinna põrandale nad kukkusid ning jäidki.
Need olid head bikiinid, ilusad ja mõnusad - aga samas mingi 5 aastat vanad, pole nagu hullu avastada, et nojah, tuleb uued hankida siis.
Pealegi on aeg, mil kõigil ujumisriietel soodukad.

Nii et avasin lootusrikkalt aliexpressi ja asusin valima.
Pool tundi hiljem loobusin. Kuidas saama nii, et hiinlased, kes valmistavad absoluutselt kõike, teevad nii palju nõmedaid bikiine? Kas on peaaegu ainult nöörid püksteks või on ülemine ots traaditatud, jaburad värvid ja mustrid (no me teame ju, mis toonid näitavad nahka päevitumana - vot, kõike muud oli, aga just neid minimaalselt), veidrad rüüžid. Vaatan lehekülje lehekülje järel läbi ning pole isegi huvi ühtegi pilti lahti teha ning asju lähemalt uurida.

Olgu, ilmselt on vaja rannariideid siiski pärispoest ja kabiinis proovides osta.

Nii et ükspäev, kui mul nagunii arvutijuhet vaja oli, suundusin kaubanduskeskusse paljude poodidega ning proovisin selga.
Esiteks olid värvid veel nõmedamad kui aliexpressis. Aga võtsin kõik vähegi kõlbulikud ning passitasin, proovisin, vaatasin end peeglist ja nutt ning hala.
Leidsin isegi ühed püksid, mis mulle meeldisid ja sobisid. Heegeldatud rannariided on minu teema - pole küll kunagi ühtegi paari omanud, aga alati innukalt vahtinud ja teadnud, et jaa! Tahan! Kunagi.
Aga nende pükste juurde oli valida null parajat rinnahoidjat - mulle oli M suurus selgelt väike.
Nagu. M-suurus. Rinnahoidja. Väike.
Kui ma poleks eluaeg teadnud, et olen see suht väikeste rindadega naine, poleks ilmselt imelik, aga OLEN ju! L-suurust aga neid rinnahoidjad üldse polnud.
Proovisin siis ühtesid teisi, värvi poolest sobivaid.
Suurus 40 pigistas ja jäi napiks. Rinnahoidjal! Ma kannan enamasti 38 särke-pluuse, on ka mõned 36 suurusega.
Käisin veel poes, teises ja kolmandas ja mis mõttes ainult koledad bikiinid teema on?!

Ei, ikka süüvin parem aliexpressi. Jaa, hiinlased teevad nähtavasti kohutavalt palju koledaid rannariideid, aga nad teevad rannariideid PALJU ja mõned ilusad peidavad end samuti ju kuskil?!
Emake maa küll!
Olin seekord teadlikult visa, ei lasknud end peletada kirjadest "sexy bandage" ja "brazilian", mis ilutsesid ka vähegi kõlbulikumana paistvate piltide juures, ja kuigi mul ikka vajusid silmad järjest suuremaks ja suuremaks, nähes, kui palju koledaid ujukaid müüakse, leidsin 45 minutiga kahed üsna kõlbulikud.
Mitte rabavalt ilusad, vaid sellised normaalsed "siuksi ma võiks kanda küll, kui nad parajad sattuvad olema".

Nagu.
Nagu.

Ei, ära tellinud veel pole, sest lõpuks on mul olemas täiesti korralik trikoo (kui Eestis veel tegutses Marks&Spencer, said sealt nii kahes osas ujumiskostüüm kui trikoo koju toodud), kuna mul on värske tätokas, ei tohi päikest võtta ja mul ei ole tegelikult bikiine hirmsasti VAJA - aga lihtsalt.
Need võiks ju järgmiseks aastaks varuks olla. Ilma päevitusriieteta on vähe puudulik.
Ent kuidas saab nii raske olla ujukaid osta?!?!
Naisi, kes bikiine tahavad suviti, on ju päris mitu, neil võiks midagi valida ka olla?!
Nutt. Hala. Häda. Jne.

"Iu" ka.

kolmapäev, 2. august 2017

Julgen loota

Oot, juba on august?
Kõik asjad, mille panin mõttes ootele "augustis tegelen", tulekski nüüd tasapisi ära teha.
Oi.
Aeg ikka tormab, kui pole midagi erilist kindla tähtajaga oodata. Täitsa veider.
Suvi saab ka läbi, enne kui päriselt alanudki on - hekis mu maja küljelt üle tee on paar punakollast kohta. Muidu kiristaksin hambaid teemal "kliima soojenemine", ent on meeles, kuidas mu lapsepõlves oli samasuguseid pea lumeta talvesid ja jahedaid suvesid ning siis polnud kliimasoojenemist süüdistada võimalik.
"No nii on" ja sai sellega elatud.

Ja juba mitu päeva on soe olnud. Eile vaatasin õuekraadiklaasi ja see näitas 24 kraadi! Palavus lausa!
Näeme. Võibolla tuleb soe august.
Lemmikosa aastast on vaid hingetõmbe kaugusel. Öösel tõstan pilgu kauaks-kauaks taevasse ja näen seal korraga arvutute tähtede külma kuma läbi sooja pimeduse.
Varsti saabub ka õunahõng, nagu oleks ümberringi tuhat avatud naturaalse siidri pudelit,  valgus muutub kuldsemaks, värvid tugevamaks, suvi pole läbi, vaid hõõgub.
Hõõgub.

Sain tükikese tööd. Tuli koju kätte, ise ei pidanud midagi otsima.
Mu meelest nii võikski asjad käia. Sest teen ju alati nii hästi, kui suudan, aga see töö taga ajamine, "laske, ma annan oma parimat teie heaks" on jama.
Nemad (need anonüümsed "nemad") võiks ise tahta, et nende heaks rühmaksin, ja minu tähelepanu püüda. Mitte et mina selleks mägesid peaks liigutama, et saaks aga rohkem pingutada.
Midagi nagu ei klapi sedasi. Phmt sama imelik, kui maksta raha, et mulle rõvedalt haiget tehtaks.
Aga no kui töö tuli koju kätte, teen rõõmu ja vaimustusega.

Ei, muidugi on mu loovkirjutamine ka töö, pff. Aga kuidagi ei näe teist sellena, olen nii harjunud mõttega, et see on hobi, mida oma lõbuks teen. Mis ma saan RAHA selle eest? Nagu rohkem kui 150 eurot kõigi vaesuses elamises tekkinud hädakulude katteks?
Oi.
Uskumatu ...
Kuidagi on ajalehele kirjutamine rohkem "töö" mu meelest.

Kuna "augustis tegelen" oli ka kunstliku viljastamise asjade ajamiseks määratud, panin arsti juurde esmase aja kinni.
See on faking oktoobri alguses! Nagu - miidaaaaa?!?! Minu eesmärk saada "selle aasta lõpuks tita kõhtu" muutus just raskemaks saavutada.
Krt, mis ma ootasin, et saan aja kuu aja pärast v? Ja siis veel kuu ning protseduur tehtud?
Vist ootasin jah.
Hm.
Nojah, eks ma siis eksisin.
Noooooooojah.
Oot! Aga ipatsient-portaalis üldse ei saa viljatusravi-arstide juurde registreerida, ma valisin tavalise naistearsti! Äkki peaks (judistab end kerge õudusega) HELISTAMA ja ikka õiget doktorit püüdma?!?
Olgu, täna on hilja, aga homme saab tehtud.
Sest mis on kõige halvem, mis võib juhtuda, kui helistan? Et pean end natuke enne kokku võtma. Aga kui mitte telefoneerida, võin täiesti vale arsti juurde minna, kes ütleb kahe kuu pärast "helistage sinna ja sinna ja pange aeg".
Selgelt on kavalam kohe helistada.

Te ilmselt ei saa aru, KUI väga ma seda last tahan. Ma ei oska seletada ka - lihtsalt mu elueesmärkide seas on 1) vähemalt 4 last ja 2) vähemalt 2 ilmunud proosaraamatut, mis mulle endale meeldivad.
KÕIK.
Muu on ebaoluline mudru, mis üleni võib muutuda. Kui need kaks ühikut on olemas, pole ma asjatult elanud.

Mis ma üritasin elamist lõpetada 0 proosaraamatu ja 2 lapsega?
No kaotasin lootuse kirjutada nii häid raamatuid, et need mulle endale meeldiksid (ma olen päris nõudlik), ja rohkem lapsi saada. Tegin, mis ma tegin nende eesmärkide suunas, tegevus ei viinud kuhugi mujale kui järgmise läbikukkumiseni.
Noh, ja depressioon. Ma ei lootnudki enam, et hästi võiks minna, miski, kunagigi. Kõik oli tumehall ja lõpuks must.
Mitte. Midagi. Mida. Ma. Tahan.
Kunagi.

Iu. Nii jube.

Tippelamused, tunne, kuidas see on nüüd täiuslik hetk, on ka toredad - ent neid täiuslikke hetki oma elueesmärkidena sõnastada saingi alles siis, kui olin juba loobunud mõttest, et oma PÄRIS elueesmärgid ära täidan. Samas ---
--- vaata ette, mida sa soovid --- =)
See on täiesti naljakas, et kui traditsiooni järgi väikesed tüdrukud unelevad heast partnerist kunagi tulevikus, unistasin mina hoopis üksikema olemisest ja arvukatest kallimatest. Lapsi plaanisin 5-7, no ÄÄRMISEL juhul olin nõus ka neljaga leppima. Maksimaalselt kaks neist olid planeeritud sama isaga, enamasti ikka laps ja isa mõlemad uued.
Et ma mingi mehega koos elaksin?! Einoh, mõni kuu mõnega ju võib ka ...
Juba tollal adusin, et mehed jäävad vanemaks ja ei tarvitse enam nii apetiitsed olla, kui lapse tegemise ajal, mina aga olin kogenud oma armumisvõimekust ja pidasin seda ammendamatuks (eksitus). Tundus ainult loogiline armuda järgmisse mehesse.
Aaa, et mina jään ka vanemaks?
Sellega ma ei arvestanud.

Ei ole isegi kurb, on naljakas, kui täide plaanid läinud on ja kui väga oleks ikka tasunud vaadata ette, mida soovin.
Ja samas ja samas ja samas - krt, vara veel hõisata, aga kui saan tita, kui raamat ja teine ka ilmuvad, olen vist nii paksult rahul, et kogu aeg on vaarika-beseerulli, vahukoore, biifsteegi ja krevettide oivaline segamaik suus.

Raamatutega on hästi.
Nagu päriselt.
Mulle pole KUNAGI arusaadav tundunud, miks inimesed ilmutavad mingeid pooletera-romaane ja on-kah-jutukogusid. Kirjanduses hindan mina teraskindlalt kvaliteeti üle kvantiteedi (nii umbes 24 korda) ja alati imestan, kui loen mingeid kesiseid raamatuid. Mida nende autorid küll mõtlesid?!

Samas - tõsi on, et antoloogiates ilmumist olen vahel küll tuimalt "raha saab? No pole just ideaalne, aga läheb!" võtnud. Mulle eri autorite antoloogiad nimelt ideeliselt ei meeldigi, nendesse võib lõdvemalt suhtuda. Saate aru, iga kord on sees ka mõni kehv lugu ning kui laps olin, kirjutasin tolle aja vähestesse antoloogiatesse iga jutu pealkirja järele, mida sellest arvasin, et mitte kehvi kogemusi korrata.
Seetõttu olen osasid lugusid raamatust "Lilled Algernonile" lugenud 70 ja osasid 2 korda.
Teist korda lugesin, kontrollimaks, kas mu arvamus on aastate jooksul muutunud.
Ei olnud.

Praegu tundub aga tõesti, et krt seda üldrahvalikku tagasisidet ette teab, aga mulle endale meeldivad oma tulevad raamatud. Mõlemad!!!
Beebi ka  kõhtu ja siis tuleb veel seni ellu jääda, kuni teine väike samuti olemas.

Ei tundu ränk olevat. Ometi kord on minu elu lihtne ja kaunis!

pühapäev, 30. juuli 2017

Vestluserror (ei ole "vestlusterror", lugege hoolikamalt!)

Oijeh.
Jõudsin just tagasi paadiretkelt ühele Eesti ilusatest väikesaartest, tegin ahjus grillvorstid ja poest ostetud kartulid soojaks, kohvi tegin samuti ja kui nüüd jaksan veel veidi, jutustan teile natuke vestlemisest ja mis on minu kohutav mittesuutmine seal sees.

Alustuseks lugege nt Murca muuhulgas ka vestlemisteemalist posti.

Nii vist ekstraversetel normaalseltel inimestel käibki.
Või noh, ma ka umbes sedasi olen arvanud ja kõlab õigesti.

Nüüd räägin, kuidas ebanormaalsed (vbla seepärast nad ongi?) introverdid üleni hädas on selle tehnikaga.
Jälgisin sel saareretkel ennast ja teisi ning sain TÄPSELT aru, miks vähegi suuremad seltskonnad on mulle kurnavad ja miks ma seal suhteliselt vaikne olen, kuigi üldiselt mus pole mingit häbelikkust ega esinemishirmu. Seekord mulle pealegi meeldisid juba ette kõik osalejad v.a. meie kapten, keda nägin esimest korda, ent kes oli nägus noor mees ja inimene peab ikka päris ebameeldiv olema, kui ta on "nägus noor mees" ja samas mulle ei meeldi.

Ikkagi oli nüüd tühja majja saabudes selline "oeh, viiiiiiiiiiiiiiimaks saan puhata!" meeletu kergendus.

Enamasti, nagu Murca kirjutas, tahavad inimesed rääkida ja teiste juttude ajal mõtlevad, mida ise järgmiseks jutustada. Aga paraku - mina ja minusugused ei taha niivõrd RÄÄKIDA, kuivõrd ET MEID KUULATAKS.
Mis tähendab, et kui tekib üürike paus ühe rääkija ja teise rääkija vahel, me mitte ei sukeldu oma looga esile, vaid ootame, et keegi meie või meie seisukoha vastu huvi tunneks. Kui ei tunta - selge, las siis räägib see, kes rääkida tahab, mina võin vait olla. Sest näha on, kuidas ma ei ole teistele nii tähtis, et mu jutu vastu huvi tuntaks.
Ei, ega ma mingi pirtsakas pole, kui juttu tekib paus ja see venib juba üsna pikaks, ma räägin hea meelega ka midagi eelmise teemaga seotut, kergeid teemasid nagu loetud raamatud või nähtud loomad üldse välja jätmata. Mul ei ole ses osas tõrget - aga mida suurem seltskond, seda ebatõenäolisem, et tekib selline pikem paus. Kõik tahavad rääkida ja meie, kes me tahame mitte rääkida, vaid et meid kuulataks, kuulame teisi, kuulame teisi, kuulame teisi ja väsime lõpuks väga ära.

Sest keegi kurat ei taha meid kuulata ja me ei taha tähelepanu pärast võistelda, sest emotsionaalselt korda läheb minusugustele teiste huvi meie vastu, mitte meie reageerimiskiirus, hääle valjus vms täiesti ebaoluline detail, millega rääkimisvõistlusel teistest ette jõuda.
Me ei taha võistelda tähelepanu pärast, me tahame niisama ja võistlemata.
Ma tahan, et mind vajataks - jaa. Aga mitte anonüümse ühikuna, ei taha olla kepikas naine või rahakott, vali hääl või hea söögitegija, tahan, et vajataks ja tahetaks spetsiaalselt MIND.
Mind.
Mind!

Väikesed seltskonnad on ses mõttes paremad, et pole sellist massilist rääkidasoovijate hulka ning pausid tekivad kergemini. Lisaks tahan üsna igale küsimusele vastata, mul siis on hetkega meel rõõmus, et kedagi huvitab. Kui keegi juba küsib midagi, on mul peas rist kirjas, et oh! tasus suhtlemispingutus ära!
Väikestes seltskondades ollakse aga kuidagi üksteisega rohkem seotud ja küsimused tulevad kergemini.

Ja siis on veel kolmas olukord, milles räägin. (Esimesed kaks siis "keegi küsib" ja "tekib paus".)
Kui miski nii kõvasti kripeldab, et tahaks jagada, teist arvamust kuulda, asjad ei klapi ja halb on olla.
Muidu kuulan teisi, aga kui miski kogu aeg segab, ärritab, kisub - vat siis räägin välja. Mis mulle nii wtf oli rongialla mineku järel inimeste reaktsioone saades: kui mina juba räägin ilma küsimata, kripeldab asi mul järelikult kõvasti. Mis mõttes ei saadud aru, et mul väga halb oli?!

Kirjutades on teine asi - kuna keegi ei pea lugema ega reageerima, kui ta ei hooli ja teda ei huvita, mul ei ole kirjasõna kasutamise ees "neid ei huvita" tõrget. Aga rääkimine, füüsiline sõnade häälega moodustamine eeldab üldiselt, et tajun teist inimest vahetult või telefoni kaudu ja sel juhul üldiselt räägivad need, kellel kas miski väga kripeldab (inimeste puhul nagu mina) või kes lihtsalt rääkida armastavad (ekstraverdid?)
Sest ma ju tajun seda, mida teised tahavad, jumalauta, ja kui automaatselt toimin, teen, mida teised tahavad! Enda tahtmiste järgi toimida nõuab teadlikku arusaamist, mida just hetkel tahan - no ja ausalt. Ma ei taha ju ainult rääkida!
Ma tahan, et mind huviga kuulataks!
Aga seda ma ei saa kuidagi ise teha, see sõltubki teistest. Kui ei kuulata, ei kuulata, selge.

Mul läks väga väga väga kaua, et aru saada, miks inimesed räägivad oma headest koolihinnetest või töökogemustest või möödunud üritustest. Sest minu peas toimus "sa räägid, ilma et keegi küsiks, niisiis sul kripeldab miski, aga samas kõlad rahulolevalt - mis seal taga siis on, mis segab ja valus on?!"
Ja alles üsna hiljuti taipasin, et inimesed räägivad, sest neile meeldib rääkida. Lihtsalt omaenda hääle kõla on tore.

Ühest küljest: ma ei saa sellest aru.
Teisest: oot, kas ma praegu tegin intro- ja ekstravertide osas mingi uue avastuse v? Et seltskonnas väsimine on sellest, et sind ei kuulata, samas seltskonnast energia saamine ilmneb neil, kel polegi vaja, et kuulataks, rääkimisest saab laksu kätte?

Sest minul ei ole huvi rääkida, kui mind hoolega ei kuulata, vaid hoopis oma jutu peale mõeldakse. Annan siis seda, mida ise tahaksin: kuulan teisi.
Aga sel kuidagi ei ole toimet, et mind seepeale rohkem kuulataks. Lihtsalt inimeste jaoks muutungi "selleks, kes on vaikne".

Kas ja kus on lahendus, mõtlen.
Mul selgelt ei ole elu veel selge =)

reede, 28. juuli 2017

Tegelt on hästi, reageerin pisiasjadele

Peaks mingi disclaimeri hoiatuse ka panema? Ah, ei pane.

Kui ka nii paljud asjad on nõmedad (pisiasjad, ent paljukesi koos annavad tunda), on ometi One Piece ja Steven Eriksoni Malaze-raamatud.
Kunst ei päästa vbla maailma, aga indiviide küll. Iga päev, iga tund.
Kui inimesed pärismaailmas on talumatult lollakad, mõtlen "A mine persse!" (lollakatele) ja "Ära põe!" (endale) ning lähen mõnda teise maailma ära.
Nii hästi aitab! Ma suutsin päris kaua seda lohutust ja rõõmu endale lubada ka enne Rongi, alles 2014 suvel kadus huvi teiste peast pärit ilmade vastu samuti.
No lihtsalt nii ükskõik oli. Pluss tollal mõtlesin, et minu valud pole midagi, vat neil seal! ja tundsin end seepärast veel kehvemini, et mul pole ju häda TEGELIKULT midagi, aga ikka on raske hingatagi.
Olen nii hädine!!!

Nüüd, kui päriselt aru saan, KUI rõve mul oli, on mu vaatenurk mõnevõrra muutunud ja rohkem "me oleme nii ühtekad!" tunnet erinevate sangaritega.

Ma enesetapmise-tundest kirjutan praegu seepärast, et malluka kommentaariumis keegi küsis mult, miks ma seda teemat ajan ikka veel, ja soovitas lahti lasta. Ma üritasin seletada, aga no: kes saab aru, saab vast niigi, kes arvab, et rongi alla minna oli nagu üks eksam teha või läbi kukkuda, ei saagi aru.

Mind ei oleks selle kogemuseta, noh. Oleks keegi teine, täiesti teistsugune inimene.

Ja samas arvan, et enese äratapmine ei olnud juhuse asi. Et sel hetkel, oli (peamine põhjus "mu lapsed on teises linnas ja hoitud, mul on viimane vaba õhtu") sattumuslik, aga et mu elu on piin, oli nii suurelt teadvuses igal pool kirjas, et ühtegi muud sõna sinna enam ei mahtunud. Mitte just et sel päeval, aga veidi varem või hiljem oleksin ikkagi läinud ja teinud.
Sest vapper - seda olin ka kogu aeg. Mitte et ise endale seda objektiivselt tunnistanud oleksin, pidasin end lihtsalt natuke vapramaks kui taustsüsteemis esinejaid, aga oli küll sees, kuidas seda ma kardan? Ok, seda ma siis ka teen! Elik ma SPETSIAALSELT ei tahtnud mingit ma ei tunnegi seda varianti leida. Mõtlesin, et inimesed surevad ainult üks kord, kordumatu kogemus (no nii arvasin!), järelikult tasub vähemalt see üks kord TUNDA, mismoodi see on. Et ma ei julge valu vastu võtta? Häh. Kardan midagi - järelikult just seda teen!
Elik see ei olnud juhus, et ennast tapsin. Selline inimene nagu mina oleks ikka sinna välja jõudnud. Mina olen, nagu olen - üleni selle kogemusega.
Mis täiesti arusaamatu aga - miks ma elus olen pärast?!

Noh, ja enam ei karda midagi. Ega kedagi. Et kellelegi ei meeldi miski mu olemise või tegemise juures? Tema probleem, mitte minu oma.
Mul pole ka midagi kaotada võrreldes ajaga, mil üritasin aina ja aina teiste meele järgi olla. Sest kas mind hoiti siis rohkem v?
Ha. Ha. Ha.

Keegi siin luges vanu poste ja kuna ma bloggeri-lehel näen seda, lugesin mõne päeva eest ka ühte. Pealkiri peibutas.
Tulid asjad meelde küll. Kurat, täpselt. Kurat kurat kurat kurat kurat!!!!!!!!!
Olin rongi alt läbi käinud vast 6 kuud tagasi ja mulle tuli üha ja üha "ole parem, ole rohkem, tee paremini!"
Praegu näitasin omaette mõlema käega kaks korda fakki seepeale nagu Zoro ja Sanji üleeelmises postituses pildil.
Nagu ... nagu ... Aaa, et info, mis minuni tuli siit, sealt ja viiendalt poolt, oli aina "Sa pole meile küllalt hea sellena, kes oled! Ole rohkem, targem, ilusam, siis me armastame sind!" ja siis keegi veel IMESTAB: "Kuidas sa VÕISID oma lähedastele sedasi teha?!"
Te üha ja üha ja üha rääkisite mulle, et ma pole piisavalt hea! Ütlesite, andsite mõista, andsite märku kogu mu faking elu!
Ja siis imestate, et uskuma jäin?!?! KUI juhm võib olla?!

Inimesed! Lollakad!

kolmapäev, 26. juuli 2017

Põhjani leebe

Oh, Nico Robin väljendas konkreetselt enesetapusoovi!
Me oleme nii sarnased!
Mis, muidugi olen Sandmani Surmaga ka sarnane. Ja Mary Poppinsiga. Lihtsalt nad on omavahel samuti mõneti ühesugused, noh.

Muidu nägin täna öösel põnevat detailset und, mis jooksis ääretult loogilisena lõpuni. Kui üles ärkasin, olin: "Oooo, nii ilus ja ehe!"
Siiamaani võtab naeratama.
Mu päriselu-mitte-enam-sõber ka seal oli täpselt samamoodi mitte-enam-sõber. Me kumbki tegime oma nõiaasju (nagu võlukunsti alal andekad inimesed ikka teevad, eks ole) ja ta konkreetselt sooritas oma valikuid nii, et need takistasid mind, ega pannud seda miskikski (nii lahe sõna k-de ja s-ide koha pealt!). Mispeale mina kehitasin mõttes õlgu ja tegin OMA asju ka nii, nagu ta ei tähendaks midagi, mõtlemata ja valimata midagi tema pärast.
Igast asju tegin, see oli täiesti põnev. Me olime ositi vastaspooltel oma mitte-enam-sõbraga, kel olid teised prioriteedid kui mul - aga siis sai too mitte-enam-sõber vägevasti mingi kahurikuuli moodi asjaga pihta.
Phmt see lõi ta surnuks. Minu poole ponnistus võita.
Ja ma mõtlesin täiesti kainelt, et kui mina oleksin pihta saanud, tema küll oma teelt kõrvale ei astuks. Lõpuks olime me vastased.
Mõtlesin ta laste peale.
Maailma üldise toimimise peale.
Ja asusin elu ta kehasse tagasi kutsuma, põlvitades ta kõrval ja kõrvaltvaataja oleks ilmselt midagi elustamismassaaži taolist näinud, ainult see massaaži osa oli puudu - phmt lihtsalt põlvitasin, käed tema rinnal, ja kutsusin mõttes..
Õnnestus. Ta tuli teadvusele. Oigas, oli segaduses, tõusis istuli.
Muidugi olin mina seks istuliajamise ajaks juba läinud ja üsna kohe ärkasin pärismaailma.
Aga nii tore.
Täpselt.
Sedasi need asjad mu meelest käima peavadki.

Sest mu jaoks on olemas õige ja vale ja ma ei saaks endaga elada, kui valesti toimiksin.
Ilmselt õige ja vale tunnetamise erinevus ongi minu ja mitmete ekssõprade lahknemise põhjus. Sest enese tapmist mina ei hinda Valeks Valikuks, aga nemad hindavad ja täielik fundamentaalne erimeelsus.
"Ma ikka tegin valesti ja halvasti, paha mina!" tahtnuks nemad kuulda, ja kui minu tunne on "Ma niigi pidasin kaua vastu, olen kuradima kangelane, et nii kaua suutsin, jee mina!" tekkis teatud ... dissonants.
Nii lihtne tõde. Aga ikka vaikselt imestan, et aina empaatiavõimetuid inimesi enda ümber korjasin.
Veider.
Aga ise korjasin!
Kas asjad saanukski minuga teistmoodi minna, kui ma sündisin sinna peresse, kuhu sündisin, sellena, kellena sündisin, kas geenid ja keskkond ikkagi määrasidki kõik ära ning juhus ja eksitus tulid mängu vaid pisiasjades?
Noh, välja arvatud, et olen elus.
Otse animest
Mul pole see veel selge.
See ka pole selge, kes on lahedam: Sanji või Zoro.
Mulle meeldivad nad mõlemad. Mõlemad!!!

Aint paksus on mulle automaatne turn-off. Mehi, kellele selle olen valmis andeks andma, leidub, ent vähe.

esmaspäev, 24. juuli 2017

Seekord tuleb pärast estconi täiesti tavaline post, mitte mingi ülevaade

Ma iga kord unustan ära, kui rõve tundub valuvaigistiteta migreen, ja jälle meenudes on: "Kuidas SAAB nii vastik olla olla?!"
Kusjuures seekord polnud "valuvaigistiteta migreen" isegi mitte seepärast, et valuvaigisteid poleks, vaid ma võtsin ühe annuse sisse ja kolm tundi hiljem olin valust hullumas. Tol hetkel ei tulnud nagu meelde, et mõju võib läbi olla, mul oli VALUS ja aju ei töötanud kõige paremini.
Lihtsalt mõtsin, et varsti uued sisse võtta tasuks koos kohviga, äkki mõikab etemalt.

Päris migreenitabletid olid otsas, võtsin estconi-nädalavahetuseks kaasa kaks tükki, ent ei arvestanud, et need reedel juba ära kuluvad. Ja no täna, st pühapäeva hommikul, lõikas .... mis mõttes on ütlemine "lõikas nagu noaga" üldse? Noaga lõikamine on tühiasi! Mind võiks ikka väga mitu korda noaga lõigata, ilma et valu midagi peavalu poolegi oleks.
Olgu, põrutas nagu suure haamriga korduvalt ja korduvalt samasse kohta järjest.
Nii hull kui täna hommikul vist polegi olnud. Kunagi. Käed surid ära ilma peatoe külge klammerdumiseta, lihtsalt niisama, duši all olek aitas kahekümneks minutiks, lapsed magasid samas toas, nii et üritasin oiata vaikselt ja nutta hääletult, kuid ikkagi ärkasid nad üles, tegid pai ja masseerisid  ...
... kohv, ibukas ja veel üks soe dušš hiljem saab jälle täitsa olla. Tuikab?
Sanji ja Zoro ometi kord ei kakle omavahel.
Mina usun täiega sellesse kunstnikku ja
tema nägemusse!
Võrreldes sellega, mis oli, on jumalast hea.
JUMALAST hea.

***

Üldiselt oli seekord mulle sisukam estcon kui eelmisel aastal, lausa 3 ja pool tõhusat ettekannet kuulatud-vaadatud ja et ma kogu reedese õhtu ja osa pühapäevahommikust jubeda valu käes vaevlesin, oli lihtsalt paratamatu.
Liiga palju inimesi mulle.
Ja kui mõned neist on ka pingelised (mu taluvus lollide suhtes on oluliselt langenud), on eriti rõve.
Aga teekond sinna ja tagasi oli kombes, mitu täiesti huvitavat kavapunkti jälgitud, One Piece oma parimates ilmingutes (ma tean võrrelda, jälgin ka uusi episoode, kui need peale tulevad, ja no nii lahedat lugu ei põimu, kui mu vanade osade vaatamisel 200 ja 300 vahel) nauditud ning söök oli samuti täiesti hea.
Alkohol? Mitte tilkagi.
kilpkonn tegi minust ja mu tütrest pildi.
Juhin tähelepanu, et tütre seljal pusa peal on pilt Zorost.
Perekondlik fänlus on tore asi =)
Mul oli nii rõve olla, et ei julgenud.
Kohv? Ikka.
Lapsed kaasas? Olid.
Mu tütar vestles selle mehega (lahe!), kes meid kohale sõidutas ja tagasi tõi, ning sõnastas tänapäevase (minu meelest üleni pädeva) mõtteviisi: "Kui sul on olemas arvuti, wi-fi ja vool, sa ei ole kusagil üksi ega igavle. Katus ja söök ka - mida veel vaja?!"
Ja nii ongi. Võrguga arvuti on universaalne seltsiline, tema ainus puudus on, et ei kallista.
Pornot ka täis seksisõpradele, kes millegipärast ei fantaseeri.
Mina küll eelistan ise mõelda. Isegi praegu, madala seksuaalsusega nagu olen - vahel ovulatsiooni aegu ikka kutsub mõtisklema.
Ainult orgasmi, oh-ah, seda ikka pole.

Hm, aga selle "paljude inimestega koos olles tuleb ka migreen" tõdemusega vist ikka pean midagi tegema.
Sest ise ma ju ronin sündmustele, kus inimesi palju - ja see pole isegi "mul hakkab siis tore!" eksiarvamus, lihtsalt kuidagi on sees mõte, et "niimoodi inimeseks olemine käib, ma siis ka".

Aga inimeseks olemine on nagu naiseks olemine ju. "Mina olen selline? Olen. Järelikult naised (või inimesed üldse) on ka sellised."
No ja kui on mulle raskeid inimesi kasvõi üks mu lähiümbruses, on juba jäle olla.
Kui neid on rohkem, on veel halvem. Oleneb muidugi raskusastmest ka.
Ja isegi kui on kerged ja toredad inimesed, aga neid on PALJU, mulle tundub ikka vaevaline.
Miks ma teen endaga nii?! Ise lähen ju ...
Järgmisel nädalavahetusel ka. Rollimängijate kokkutulek tuleb ka.
Praegu pea veel tuikab, on meeles, et vast ei tasuks ise sõrmi sahtli vahele sättida. Aga kui on üle, kui on PÄRIS hea olla, alati loodan, et ehk seekord läheb hästi, teeme ära!

Krt, ma ses osas olen täiesti õppimisvõimetu vist. Või noh - mul on väga paljude teemade kohta sees küll "ei tasu loota, nagunii läheb halvasti".
Aga kuna MÕNIKORD on rahva hulgas suhtlemine seni ka hästi läinud, vähemalt valuvaigistite toel, olen ürituste suhtes täis põrmustavat optimimimimimismi.
Aitab. Kui senilubatud on möödas, hakkan "ei" ütlema.
Mitte kõigele ja kogu aeg, aga no mida ma ronin kohtadesse, kus 90% aint haiget (füüsiliselt) saan?

neljapäev, 20. juuli 2017

Üllatus

Oh, pagan.
Ma mõtsin, et lasen endale peale tätoveerida teksti ja mõned kujundid, aga nüüd on selge, miks mul eile nii pagana valus oli ja mida see tätoveerija TEGI. (Sest ma veetsin olulise osa ajast ta nõela all, mõeldes: "No MIDA ta SEAL teeb, seal peaks ju kõik valmis olema?")
Ta tegi tausta.
Eeeee ... ei, kavandil OLI taust ka, aga selline vaevumärgatav ja peamiselt valge. Jaa, mulle öeldi küll, et see on aint kavand, tegelikult tuleb teistmoodi, ent siiski olin eile suures hämmingus, kui kodus oma lillakashalliks värvitud selga uurisin.
Et polegi lihtsalt laialiläinud tint ja sinikad ja veri?
Aa. Et see jääbki nüüd eluks ajaks nii? Minu peale? Nagu ... nagu ... Nooo ... jah.
Olgu siis nii.
Tegelt päris lahe.
Kui mõttega harjuda, polegi paha.

Ma ei oodanud seda? Ei.
Aga kunstiliselt, ideena, on nii isegi parem ilmselt. Välgunool tuleb väga palju selgemalt välja.
Harjun, harjun ...
(Kuigi päris valus on. Tekst ja kujund üldse ei valutanud sedasi, aga nüüd on vähe keeruline liikudagi. Nagu mingi vana haigete kontidega memmeke. Kreemitamine on ka valus, kujutate ette? Jalad valutavad, selg valutab, õlad on kanged ja ei paindu hästi varrukateni ...)
Raha samuti rohkem ei küsita, hea.
Kuigi tegelt on naljakas - ma MAKSAN, et keegi mulle sedasi haiget teeks.
Kusjuures sangarlus on mul ikka veres. Ega ma ise eile tätoveerijale ei öelnud, et aitab tänaseks, tema ütles mulle. Alles pärast analüüsides adusin, et see, kuidas vabisesin, ei suutnud jalgu paigal hoida, need võbisesid ikka kõvasti, ümisesin ja oigasin madalal häälel nagu sünnitades ja kuidas mul käed ära surid, sest klammerdusin nendega nii kõvasti peatoe külge, viitas vist, et mul oli päris valus.

Nooojah.
A tegelt omamoodi ikka lahe.
I am the storm. 
Ma olen, mis ma olen. Sedasi tätoveeritud seljaga, kui olen. Läks nii, selge, nüüd nii on. Mis kellelegi ei meeldi v? Tema probleem, mitte minu oma.

Pealegi on alumine osa veel teha ja lahe tekst ja lahe pilt ja \o/

teisipäev, 18. juuli 2017

Oi, unustasin pealkirja panna!

Olgu, Sanji on lahe, on.
Pealegi on ta blond.
Aga paistab, et Zoro on veel lahedam. Nagu VEEL lahedam.
Kui tal on vaba hetk, ta kas treenib või magab ja üldises plaanis on ta nii rahulik, nii tüüne, nii ükskõikne, et ma tunnen kõigega temas tugevat hingesugulust. Muidugi tal on ka tunded, ent need tõusevad nii pinnale, et ta neid tajub ja ilmutab ka, eriolukordades.
Ainult noh - maailma vägevaimaks mõõgakäsitlejaks ma saada ei igatse. Olen niigi piisavalt warrior.

Muidu Zoro rohelised juuksed on ka lahedad.

Ma ise olen kuidagi ... vabamalt võtmas.
Ei, mis, loomulikult olen ma kogu aeg väsinud ja teen oma jaksamise otsani asju, aga ma ei toimeta praegu juba nädal aega uut lugu läbi. Mu algne õigustus oli, et kõigilt testlugejatelt pole veel tagasisidet, ent päevade möödudes sai sellest: "Aga kui praegu ei taha, miks ma pean?!"
Ootab veel veidi, kuni päriselt tahaksin lugu paremaks kirjutada. Midagi ei juhtu ju paarinädalase viivituse pärast?! Ei lähe maailm hukka, ei lähe.

No ja kõigilt testlugejatelt pole veel tagasisidet ka.

Mu kirjutajaenesekindlus on selle romaanivõistluse teise kohaga kõvasti tõusnud. Enne mõtlesin küll, et kõigile ei saa meeldida, on nagu on, aga see oli natuke nukker mõte ning taustal pahameel teemal "ulmelugejale on täiesti kama karakterisügavus ja loo psühholoogiline tagapõhi, temale piisab, kui vene keeles ropendatakse ja kuskil on kosmoselaev, normaalse lugeja pihku aga mu looming ei sattugi."
Nüüd on tunne, et häh! Mina kirjutan, mida mina tahan, kui mulle endale meeldib, ongi minu isiklik eesmärk saavutatud ja pohhui muu!
Aga samas: see suhtumine on tegelikult ju ka juba paar aastat vana, et teen, mida MINA tahan?!

Ausalt, ma ei tea, kuidas uue maailmanägemise omandasin. Ilmselt mängis põhikohaga tõdemus, et niimoodi elades nagu enne, elasin ennast lõpuni, hukatusse ja ahastusse. Niimoodi ei saanud.
Praktikas tõestatult.
Olgu, proovime siis teisiti. Selle asemel, et kogu aeg teisi endast ettepoole seada, oletades nende arvamust hindamisel adekvaatsemaks, keskendun oma arvamusele, oma tunnetele ja kui teistel on probleem, väljendagu.
Mina enam ei oleta, et äkki on nõnda, siis võiks tal ju sedasi kergem olla, nii et teen, nagu temale võibolla sobivam!
Sest keegi ei tee seda mulle ja nagunii on võibolla.
Võidakse ka täiesti mööda oletada. Ma tean, olen ise oletanud.

Ei mäleta midagi, aga olen ikka natuke uhke, et mu rongiarmid
on kõik eespool

Pealegi teen nagunii sitaks asju. Liiga palju, praegu on ju suvi ning mul on lapseeast saati sees veendumus, et puhkamise aeg. Aga ikka on läbipugemiseks fikseeritud suurusega rõngas, mitte kumm, ja no kui ma suudan natuke veel, võin ju?
Alles kui ei suuda, on pohh, mis maailmas juhtub: MINA olen nüüd väsinud ja puhkan, tänan väga.

Näiteks täna: mõtlen, et võiks ringiga turule joosta ja maasikaid osta. Või siis väliujulasse minna - mulle ujumine väga meeldib ja kui ma oma värskelt tätoveeritud seljale (pilt on pooleli, üks seanss tuleb veel) vesti peale viskan, võin ju?
Oo, aga võiksin ju ka mõlemat teha? Erikson kaasa ujulasse ja - ma ju jaksan?

No vaatab. Praegu arvan, et jaksan.

P.S. See on nii tore, kuidas nad jaapani keeles "Oi" ütlevad. Seal on see LAHE sõna.

pühapäev, 16. juuli 2017

"Mittekonfliktne" ei ole kompliment

Krt, mõtsin, et kuni arvuti paranduses, jääb postitamisse vähe pikem vahe sisse, ent selgub, et kui ema mehe vanas arvutis prügikast tühjaks teha lugematuid faile vääringus 15,8 giga lõplikult kustutades, saab üsna kombes masina, millega teile kirjutada.
Jee, olen arvutitark, suudan raaliprügikasti tühjendada!
Võiks veel disk defragmentationi ka teha, oleks eriti peen, aga töötab ka nii? Selge, milleks vaeva näha. Ega ma seda oma põhiarvutiks ju kavatse teha!

Kuigi väga aru ei saa, mis sel ja minu omal sisulist vahet oleks. Ma peamiselt kasutan arvutit kirjutamiseks. Kui tõmban filmi, vaatan ära ja kustutan. Natuke muusikat on igaks juhuks kõvakettal ajaks, mil nett maas. Pildid on mälupulgal, kirjutusfailid pilves - arvuti osaks on olla lihtsalt juurdepääsuvahend.
Mu pärisarvuti on natuke mõnusam, natuke harjunum ja delete-klahv pole ära tulnud, kuid mingit tohutut erinevust pole.

 
See pilt üldse ei räägi tegelikult sellest,
mis mina. Kui pikemat juurdeteksti vaadata,
ütleb ta, et konflikt paha, koostöö hea.
Muidu viisin täna poja seiklusparki sünnipäevale, tulin jalgsi ema juurde (kus ka tolle ema mehe arvuti leidsin) ja magasin, magasin, magasin. Nüüd vaikselt mõtlen, et võibolla tasuks poest koort tuua. Ilma kooreta ja ilma kooreta - nii võib äragi surra! (Piima tegelt on, ei ole elu veel nii halb kui Matrjoškinil ja lehma ei pea ka ostma.)

Lähen ostan hoopis koort ja siis kirjutan teile konfliktsusest. Sest viimasel ajal (loe: no poolel aastal või nii) olen korduvalt ja korduvalt sel teemal kõnelnud ja skaibis sõnumdanud ja - tundub, et inimesed ei saa üldiselt üldse aru, millest räägin konfliktsusest ja mittekonfliktsusest kõneledes.
A esmalt koor!

Koor olemas!

Niisiis.


Kui ütlen, et olen konfliktne, inimesed hakkavad kohe kätega vehkima, ütlema, et nad märganud küll pole, eieiei, pfff.
Kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on väga mittekonfliktne, võtavad pealtkuuljad-lugejad seda kui suurt komplimenti kõnealusele.

Aga seda see pole.
On üks erand, kelle puhul tema võlu ongi osaliselt ta mittekonfliktsus, leebus, lahedus ja lahkus. Ent kui seda ühte poleks, ma tuimalt ütleks, et mittekonfliktsus ongi argus.
Vaadake seda kahe muulaga pilti ülal vasakul.
KONFLIKT on seal õigupoolest see osa, kus nad tulevad kokku ja arutavad asju. Mittekonflikt, konflikti vältimine, on olukord, kus nad tirivad lõputult edasi eri suundades, sest nad ei julge omavahel asju selgeks rääkida, välja öelda, mida kumbki tahab, mingit lahendust otsida. Mittekonfliktsus ehk konflikti iga hinna eest vältimine toob kaasa olukorra, kus kõigile parema lahenduse otsimine pole teemagi, sest üks (või mõlemad) pool(ed) pole üldse nõus tunnistama, et midagi on viltu ja mida tegelikult tahetakse.
KONFLIKT on tee lahenduse poole. Mittekonflikt on seisak ja kui seistakse halvas kohas, näiteks tirib kumbki muul köit oma poole, ei võida keegi.
Kunagi.

Noh, ja mina olen konfliktne. Kui on mingi jama, ma toon selle lauale. Ütlen välja, mida mõtlen. Jaa, ma sealjuures olen väga konstruktiivne, otsin õhinal igale osapoolele sobivaimat lahendust kõike kaasa arvates, mida tean - aga et ma varjaks? Peidaks enda sees, ei ütleks välja?
Noooo ei.
Ainus varjukülg on, et ma ei usu ka inimestest, kes mulle meeldivad, et nad varjavad ja ei ütle välja. Ei usalda mulle infot, mis tegelikult nende käsutuses on. Sest noh - ma ei hinda argust ja mis mõttes inimesed, kes mulle meeldivad, on arad?! Pole võimalik! Ei usalda mind nii palju, et aduda - me võime eriarvamusel olla või mitte sama asja tahta, armastan neid ju ikka?
Ei usalda mind oma tõelise mina juurde.
No pole võimalik!!!

Siis näitab elu, et nii oli.
Ja ma olen täiesti löödud ja segaduses. Miks, MIKS, karjub mu sisemus. MIKS?!?!?!

Mina olen konfliktne. Kui on mingi jama, mu tunnetus on kohe laual, teisele poolele või pooltele teada, kõik on avalik. Ära kannatada, ignoreerida, loota, et läheb paremaks?
Ma suudan sedasi väga vähe aega. Probleemi korral on minu lahendus probleem lahendada, mitte ignoreerida. See on nagu kivi kingas - mõni on valmis seni kõndima, kivi jala all, kuni see jalga suure valusa augu hõõrub, aga mina raputan välja kas kohe või vähemalt esimese posti kõrval, kuhu vahepeal ühel jalal seistes toetuda.
Katkestan suhted, kusjuures ka sõnades, mitte lihtsalt lastes neil vaikselt välja surra või facebookis ja skaibis kontakte kustutades.  Ütlen välja, mida tahan. Räägin ka ülemuste ees suu puhtaks, mind ei huvita, et ta must ülem on, kui tõde tahan tunnistada.
Tapan end, kui muud lahendust ei paista.
Aga et istuks ja ootaks ja ei teeks midagi?
Vat seda ma ei suuda.
Ei tahagi suuta.
Mul on rohkem rõõmu tunnetusest, et olen vapper ja üritan oma probleeme lahendada, kui mömm olemisest.

Muide, ma seda ühte lahket, leebet ja sooja mittekonfliktset ei pea araks. Temas on mingi tasakaal lojaalsuse põhjal ja kui ta ei loe sind oma inimeseks, võib konflikti minna küll. Lihtsalt ta loeb väga paljusid omade hulka.
Aga enamasti on konflikti vältimine ka lahenduse otsimise vältimine.
Miski, millest ma aru ei saa ja antud juhul ei tahagi saada.
Mida inimesed ometi kardavad, kui ei taha öelda, kuidas teisiti mõtlevad?

neljapäev, 13. juuli 2017

Ränt, aga rõõmus

Tõepoolest, läks paremaks.
Öö järel pea veel valutas, aga päeva esimene valuvaigisti võttis selle tasapisi maha ja keskpäevaks oli juba hea. Päike tuli välja (sel võib side olla peavalu lakkamisega, mulle mõjub kõrgrõhkkond hästi ja madalrõhkkond halvasti) ning kuigi mu laubal ja juuste all on katsumisel valusad kohad sellest, kui kõvasti nahka hõõrusin enne, ei sega need väga, isegi kui puudutada - ma olen liiga tuttav nii palju hullema valuga ja seda ju enam pole!
Jee!

Muidu - muidu ... oot, suudan seda ka nii ümbernurga öelda, et keegi ei saa aru, kellest jutt ju!
Ühelausega: ma ei ole ainus naine, kelle osas imestada, et võis saada tema, aga võeti SEE?!?!?!
Mul ikka kukub suu ammuli, milliste naiste kõrvalt võetakse MILLISEID naisi. Nagu --- minu jaoks on täiesti wtf, et mees, kel on võimalik saada torm, tarkus ja headus, eelistab porivaipa.
Aga no - ei ole see Rongimehe eripära, ei ole.
Lihtne, veits loll ja ettearvatav ONGI see, mida osad mehed tahavad. No et naine ei segaks, aga oleks samas olemas.
Oh! Inimesed! LOLLAKAD!!!!

Mitte et mul poleks ikka hämmastus enda osas, et selliseid mehi ise vaatasin! Nagu - kus oli mu mõistusesnobism? Kuidas on võimalik, et lihtsalt ei NÄINUD, et inimene on juhm?!?!?!
Inimesed! Lollakad! (Antud juhul siis mina.)
Aga see üldse ei muserda mind täna. I am the warrior and this my song! Kõik nooled, mis vali saatus paiskab, kõik hädamered näevad mu relvi ja kuulevad võitlusröögatust!
Ei karda midagi.

Pealegi sai halb tunne põhjenduse - PMS.
Olen ikka hormooniori.

Mul endal on tunne, et kellegagi paarumiseks peaks ta mu ellu lisaväärtust tooma. Mitte lihtsalt, et rohkem raha ja keegi veel, kes laste üritustel käiks, vaid nagu PÄRISELT. Et mul oleks põnev temaga rääkida, et ta annaks uusi vaatenurki (mitte kui ostsin turult 3 suvikõrvitsat ja kaks sibulat, ta nagu ilmaimet kuulutaks: "Sa ostsid viis asja!", milline oleks umbes mitmete mulle jälestusväärsete inimeste reaktsioon), et ta kõditaks mu fantaasiat ja kallistaks ja teeks mulle pai, kui vaja.
Mis kuradi mõte on ent inimesel mu elus, kes "ei sega"? Lisaväärtust ei too, lihtsalt "ei sega"?
Kusjuures peab tõdema, et hulk inimesi elavad partneritega, kes SEGAVAD. Oma lolli jutu ja absurdsete soovidega.
Miks, MIKS?!
Et suhe on "töö"? Aga MIKS seda tööd teha?! Mida see annab?! Peab ju midagi enamat olema kui "jee, olen suhtes"?
Mina mitte aru saama.

Minu isiklikus elus on peamised probleemid hetkel paremal ülemine sügelev ige (tean küll, ta hakkab sügelema, kui mingi toidutükk läheb sinna hamba vahele ja ma ei saa seda kätte) ja katkine kompuuter.
Saaks juba poja tahvelarvuti parandet, viiks läpaka asemele!


teisipäev, 11. juuli 2017

Uluks, aga mis seegi aitab

Olgu, nüüd vahelduseks on kõik nõme.
Esiteks ärkasin pool seitse üles ebameeldivast unenäost (ei olnud otse vastik, lihtsalt ebameeldiv), siis sõin hommikust ja jõin kohvi, sest magama tagasi ei kutsunud. Poole kohvikruusi peale jõudes sain aru, et jee! maohapperünnak!
Siis tund aega hädisesin, istusin kempsupoti ees ja valutasin, kuid kuna mul on nõks, millega saan enda oksendama nagu purskkaevust, ainult tunni.
Oli rõve, aga ainult tund.
Tuikusin siis magama, üleni kurnatud. Kaks tundi hiljem ärkasin migreeniga.

Selleks ajaks oli juba väga nõme kõik siin maailmas, aga võtsin tableti sisse ja käisin apteegis, raamatukogus ja poes - ning tagasi tulnud mind võttis fb vastu arutlusega, kuidas Siim Veskimees (kes inimesena on tore, aga kirjanikuna mu teada kirjutanud ühe laheda jutu ÜLDSE, 0 vähegi kõlbulikku romaani) sai mingis ulmeküsitluses lademes punkte ja see on teiste meelest hea ja adekvaatne pilk. Lisaks lugesin, kuidas üks inime, keda varem hindasin, aga nüüd järjest lollimaks pean, jälle ennast kiidab ja sain kirja (paberil), et mu tütrel on raamatukokku kolm raamatut pool igavikku juba tagasi viimata ja viivis tiksub.

Arvuti on katki (no mitte nii katki, et ma teile kirjutada ei saaks, aga sellele läpakale selgelt mahapillamine hästi ei mõjunud, kuid parandusse viimisega ka viivitan, tahan enne poja tahvli tagasi saada sealt), kohvi ei saa juua, kuigi ilm on pilves, keegi ei tee mulle pai, Varrakust ei tule ega tule toimetatud teksti tagasi (ega raha ka), selja taga on heroilised pingutused ja ainus, mida need andsid, oli selge arusaam, et mõni teine teeks hästi palju asju hoogtöö korras ühe õhtuga ära ja minu 1 km tunnis-tempo ei mahu talle pähe.

Nagu - vähhhhh.

Peavalu taandus natukeseks, aga valas laia madalrõhkkonnavihma, nii et isegi kohv (mida hingevärinal tarbisin) ei aidanud, visaksin viimase migreenitableti hinge alla.
Nii jõuetu.
Nii väsinud.
Olgu, häid nähtusi on ka. L. Suletekid on imelised. One Piece. Ja toorjuust+vahukoor koos maasikatega on veel parem kui niisama.

Pea tuikab, aga see on talutav valu. Ehk homme on parem, siis tellin perearstilt ka uued tabletid.
Võiks ju olla homme parem? Mis mõttes One Piece ja suletekk on mu elus meeldivaimad asjad praegu?

Samas - samas, võibolla on see mu Organismi ainus viis, kuidas panna mind mitte midagi tegema, ainult magama ja animesid vaatama? No et valuga ma tõesti ei rabele nii palju kui muidu?

pühapäev, 9. juuli 2017

Seekord tasus pingutamine end ära

Nüüd ma tean, millega võrrelda oma jalavalu!
See on täpselt selline tunne, nagu epileeriks jalgu kogu aeg. Selline nahakiskumistunne, aga kogu aeg, lakkamatult mõlema jala peal alt üles ja ülevalt alla.
Ja paralleel tuli pähe, kui mõtlesin, kuidas kirjeldada tätoveerimisvalu. See on samasugune, ainult natuke tugevam (ja ajuti palju tugevam). Nahk ei taha seda tunnet, ent samas pole midagi talumatut. Vahel vabatahtlikult endale teha on täiesti kombes.
Aga vahel. "Kogu aeg" häirib.

Mul on veel selliseid viimase-kuu-muutusi. Kogu kuradi aeg on nt janu (mis värk, et inimene peaks päevas jooma 2 liitrit vett - ei, see on ikka liiga palju? Mina joon umbes 4 liitrit + kohv ja asjad - ja kogu aeg on janu! Aga pissihäda on ka alailma).

A muidu on nii, et käisin nädalavahel A.-G.-R.-i sünnal ja taevake, kui äge oli!

Välja arvatud, et kaks migreenitabletti kulus ära, sest palju inimesi korraga ja ma ikka väga ei talu - aga kõik muu oli imeline ning siis veel imeline.
Algul sai lihtsalt hästi süüa ja oli tore loba kuulata Sandmani lugedes. Selline eestlaslik peoalgus, mil keskendutakse kõigele taolisele, mis mu meelest eriti igav - ent sedakorda oli juba algul päris tore.
Ent hiljem ..!
Olin vahepeal ära unustanud, mis krdi mõte ÜLDSE alkoholil on, nõmedad inimesed on sellega veel nõmedamad ju?
Aga lahedad inimesed on lahtisemad ja veel lahedamad, just!
Nii avatud vestlused, mida pealt kuulata! Ilusad inimesed, keda pealt vaadata! Selline vaba olemine, kus keegi ei valva ega kontrolli midagi. Üks rääkis mu pojaga (kes luges minu Sandmani koomiksit, kui oli veerand tundi ise ka tantsu keerutanud) pikad jutud ja tuli pärast mulle kirjeldama, milline intelligentne tütar mul on (haa!), enne arutas minuga elu.
Mulle igast isiklikkus hästi meeldib. Raske on blablabla, mis midagi ei tähenda, ent sellest distantseerisin ent täiesti rahulikult, käisin Poeglapsega jalutamas ja veehoidlat vaatamas ning meil oli hea.
Kui naasesime, oli kõiki vaikselt valdamas üleüldine tants ja rõõm ning lahtisus, L. arvas, et me võiks sõbrad olla ja appike kui lahe.
Mulle meeldis tantsupõrandal isegi Eaglesi "Hotel California" ja see on täiesti uus tase, sest "Hotel California" on mu meelest jälestusväärsete laulude hulgas kõige hullem üldse. Toto "Africa" tuleb veel lähedale.
Seda õnneks vähemalt minu ülevaloleku aegu ei mängitud.
Kesköö paiku oli mul mahv otsas ja kolmveerandit pudelit naturaalset siidrit ma küll ei mäleta, millal viimati ära jõin.

Nüüd olen muidugi nii väsinud, et jaksu on täpselt otse vaatamiseks (ainus, millega autosõiduiiveldus kontrolli all hoida) ning mu jaoks on see juba hästi pikk postitus.

Söök oli hea, kohv - oi, mida R. teeb! - hea, voodis linad ja tagatipuks käisin pärast pidu veel ujumas ka.

kolmapäev, 5. juuli 2017

Crescendo

Lasin kogemata juuksed lühikeseks lõigata. Päriselt, see oli kogemata ja tulenes igavesest kliendi-juuksuri teineteisemõistmispiirangust.
Nähtus, mis ei kao enne kui juuksurid ja kliendid ilmselt.
Napilt läks, et päris Hitleri soengut ei saanud ning ega praegugi palju puudu. A noh - juuksed, need kasvavad jälle.
Oleks veel käsi maha lõigatud, võiks nördinud olla, et valesti läks, liiga lühike sai.

Kuigi  mõtlen, et mingit erikeelt oleks ühiseks suhtluseks vaja, mis seletaks juuksurile ära, et kui ma ütlen 5 cm, siis mõtlen 5 cm, mitte nt 8 või 10 või 12.
Eks mul tule oma loomuliku sarmi abil see veider pott peas välja kanda, kuni jälle piisavalt kasvab, et ilus ka oleks.

Vbla silmade värvimine aitab.

***

Nüüd on juuksuriajast 4 tundi möödas ja hakkan pahaseks saama. See ei ole mulle uus reaktsioon - tihti on nii, et mul algul läheb kõik aur sotsiaalselt pädeva inimese mängimiseks, aga mida tõeliselt tunnen, tõeliselt tahan, on mulle endalegi arusaadav alles hiljem.

Nagu misMÕTTES. Ma ütlen, et ajagu küljed lühikeseks ja mujalt võtku umbes 5 cm lühemaks ja siis ta näitab mulle iga natukese aja tagant kammi sees mu juukseid ja küsib "kas nii palju võtame?" Kurat ma tean, kui pikad need ta seal kammi vahel just on, tundub küll pikem salk kui 5 cm, aga ju mulle ainult tundub!
Ma ju küsisin 5 cm, niisiis see ilmselt on 5 cm!
Ja noogutan ja lausun "mhmh" ja vaatan, kuidas juuksed kaovad ja muutuvad üha lühemaks - aga samas on pea märg ka ja vbla mulle ainult paistab ja ..?

Muidu mul ei ole lühikese pea vastu väga midagi, aga seda, et mulle ei sobi poolde laupa tukk, tukk peab kulmud osalt ära katma,  tean hästi juba teismeeast alates.

Aga iva on selles, et mina mõtlen, mida ütlen, sest selleks ma olen enne aru pidanud, otsuse teinud ja täpsed sõnad leidnud. Mingid jooksult muutmise-arvamise teesklemised tulevad mul ka ainult ja alati selle pealt, mida enne juba mõtlesin. Kui siis inimesed tahavad, et ma suvalt kulgeks, vaataks eraldi iga kammi vahelt paistvat salku ja otsustaks iga kord uuesti, on tulemuseks, et lihtsalt püsin esmase otsuse juures.
5 cm, ma ju ÜTLESIN, et 5 cm, ja kui 5 cm on nii palju, nagu sa mulle näitad, siis on nii palju. Jaa, lõika. Ütlen "jaa", sest usaldan, et mulle meelega sitta ei keerata.

Ma ei ole mingi kiirreageerija ja nagunii ei pea pädevaks oma hetketundumisi - enne läbi tunnetatud asjad on hoopis rohkem ... noh ... läbi tunnetatud.
Et mina teeks-ütleks-kirjutaks midagi, mille üle varem pole mõelnud, lihtsalt pole võimalik. Detailides jah, detailid on muutuv üksus, kas kala on pigem hall või hõbedane või üldse punane. Aga olulistes asjades?
No ei.
Ma olen kõigele mõelnud. Kaasa arvatud väga väga väga jäledad jäledused. Aastaid ja aastaid mõtlesin enne und igasuguseid asju läbi. Mis tunne oleks uppuda jäämineku aegsesse jõkke? Aga sügisesse merre? Aga mis tunne oleks, kui mu lapsi elusalt põletataks ja ma ei saaks midagi teha, oleksin seotuna kõrval, näeksin-kuuleksin-haistaksin, ent reageerida saaksin vaid hääle tegemisega?
Asju, mida ma EI ole läbi mõelnud, on vähe.
Ainus, mis saab mulle täieliku üllatusena tulla, on millegi ootamatu hästiminek. Võimalused, kuidas võib kehvasti minna, on ajus läbi mängitud. Päriselt, mul oli see ka mõttes erinevate variantidena läbi mängitud, kuidas me Rongimehega ikka üksteisega ei klapi, armusuhe ei ole teema ja kumbki läheb oma teed.
Sellega ta mind ei üllatanud.
Ta üllatas mind sellega, et pärast armusuhte lõppu mulle kuude kaupa pai ei teinud, ei ilmutanud kuidagi, et tal mingeid muid tundeid ka mu suhtes oleks kui jahe "praegu sa oled kurnav, natuke suhtlen, ent üldiselt tule tagasi, kui jälle normaalne oled". Ma isegi korra ütlesin talle, et selline mulje jääb. Ta vastas: "Ei, see päris nii pole," aga et oleks siis öelnud, kuidas on?!
Eip. Ei midagi.
Ma vahel siiamaani mõtlen, kuidas ta sai olla uskumatuses veel järgmise aasta märtsiski, et ma ise läksin alla rongi - nagu, mida üldse tähendab "sõprus" tema jaoks?!
Minu jaoks oli igatahes "läks veel halvemini, kui ette kujutada oskasin" Rongimehega just sellepärast ääretult jäle, et ma nagunii kujutasin erinevaid halvastiminekuid ette ju.
Aga ei, läks VEEL halvemini.
Nojah.

Ka sita soengu osas oli mul "noh, pole hullu, kasvab välja" eelmõte ammu olemas. Pealegi ega mul elus esimest korda soeng kehv pole.
Aga lihtsalt - miks inimesed ei usalda mu sõnu?! Ma ÜTLEN alati tõtt, tõelisi asju, ja siis hiljem olen täiesti segaduses, et mis mõttes ei saada aru?
misMÕTTES ei saada aru?!?!?!?!
Kui üldsus ja ühiskond ei usu mu läbimõeldud sõnu, mina aga ei suuda hetkega kiirreageerida, maailm ja mina lihtsalt ei haakugi. Mitte kunagi.

Suhtlemissegadus ei tohiks mulle üllatusena tulla, sama asi on juhtunud ei-tea-palju-kordi.
Aga see vilets soeng peas ikka on vilets.
Oeh.
Nüüd värisevad mul viha pärast juba käed ka.

(Hiljem: ah! Välja mõtlesin! Kui juuksed geeliga püsti ajada, võib päris rahul olla tulemusega! Või võib rätikut peas kanda!)

teisipäev, 4. juuli 2017

Võimatu võimalikkus

Võiks miskit rääkida. Võiks.
Ma olen igasuguseid asju teinud (arvutit parandanud, sõpradega linnas kokku saanud, korjanud vihmas lilli oma tütre laulupeopärja jaoks, vale inimesega sõnumdanud, aegu kinni pannud siia ja sinna, sööki valmistanud, Poeglapsele laagrisse kotti kokku pannud, koristanud, lugenud Dagmar Lambi uut raamatut [kuidas inimene JAKSAB nii palju muretseda?!], vanalinnas jalutanud), aga tõtt öelda ei ole mul nende tegevuste kohta midagi öelda.
Või noh - nii palju tehtud, tehtud, tehtud ja ikka pole migreeni. Jai!

Tegin isegi tzatzikit ja kotlette. Mis sobisid omavahel hästi kokku. Rohkem nagu - ei näe põhjust enda pingutamiseks. Jaa, maailm tahab alati rohkem, näiteks helistas just mu tütar, sest aah, kassi on ju vaja hoida!
Aga see kass on vahel nädal aega üldse kodunt ära. Mis juhtub, kui ta ühe öö hoidmata on?
Õudus! Paanika!
Või siis mitte.
Ma homme.
Täna. Ei. Jaksa.

Aga pingutamata nagu ei tule praegu ka jututeemat. Ei jaksa mõelda, ei jaksa kirjutada. Vä-si-nud. Abauss.

***

Parem. Magamine, mis oivaline värk! Kui pole nii väsinud, et magada ka enam ei saa, aitab ikka täiesti hämmastavalt! Pluss: vaadata pärast und Sanjit ja Zorot koos ühise vastase vastu võitlemas on nii hea, hinge hellakstegev ja imeline.
Kõik on kaunim sedasi.

Siit
Pealegi olen järjestvaatamisega (pistelisega olen ammu temast teadlik!) sealmaal, kus Robin varsti meeskonnaga liitub ja no - ta on lihtsalt nii cool tegelane! Tavaliselt on animetüdrukud mingid peenikese häälega hüsteerikud, ent Robinit muudab nendega sarnaseks ainult rinnaümbermõõt.
Mis on ... suur.
Kõrvalolev pilt pole animest, siin on Robini rinnad OLULISELT vähendatud, sest ilmselt kunstnik ei suutnud end nii ebaloomulikku naisekeha looma sundida.
Aga see-eest on Zoro ka näha. Zoro on lahe.

Peaaegu mõtlen, et võiksin One Piece'ile eraldi sildi teha, nagu kord Supernaturalile. Nimetan seda nii tihti.
Aga ainult peaaegu.
Mu elu ei oleks üleni teine ilma One Piece'ita, tuleks lihtsalt mingi muu ajaveetmismeetod leida.

Aaa, aga seda Dagmar Lambi raamatut, seda arvustan peagi Loteriis. Lihtsalt - lihtsalt oma lugemisfrustratsiooni tahaks natu enne ka jagada.
Nagu - ma pean Dakit suhteliselt oma masti ja meeldivaks naiseks. Ometi on seal raamatus mitupalju kohta, kus ta avaldab arvamust, et on olemas Õige Viis vanemdada. Kas ta ennast arvab seda täide viivat parajasti või mitte, on teisejärguline, lihtsalt suhtumine kumab läbi.
Kui teha asju Õigesti, oled tootnud õnneliku lapse ja ise oled õnnelik vanem. Kui vaid Õigesti teha, magavad lapsed sul öö läbi ja ei lohuta end toiduga, naeratavad palju ning hakkavad varakult käima-rääkima.
Ütlemata jääb, et kui nii ei ole, oled järelikult valesti teinud, aga see on ainult mittesõnastamine. Seisukoht on ikka sama.
Kui teed Õigeid Valikuid, elad hästi.
Kui elad halvasti, teed järelikult valesid valikuid.

Ma arvasin ka nii.
Sõnastamata, aga põhimõtteliselt idee "kui ma pole õnnelik, olen järelikult halb ja valesti teinud" püsis kõigutamatu. Kusjuures see ei toonud õnne puudumisel kaasa mitte kannapööret "ei tasu läbi kõigi raskuste nii hea olla, lase end lõdvaks, väga väga naine, maailm ei lähe sinu abita hukka!", vaid ainult tõdemuse "ma ei jaksa enam parem olla, ei ole ikka õnnelik, ilmselt olen mingi defektiga kaup, sest annan teistele ikka ja igavesti liiga vähe".
Nüüd ikka täiega jälestan mõtteviisi, kus asjadeks on Õiged Meetodid. Täiega.
Öäk on lugeda, kuidas Dagmar Lamp seda oma raamatuga vaikselt levitab.
Mis siis, et ta on mulle sümpaatne, mis siis, et kirjutab vahel nii tähtsatest nähtustest mulle meeldiva nurga alt - niipea, kui jälle võib aimata autori usku Õigete Asjade tegemisse, tahaksin selle raamatu vastu seina puruks visata ja olen eriti aldis kõike ebameeldivat märkama. (Nt "kuule, me saime juba aru, et sa oma tütart armastad, aga ei. Ikka JÄLLE pead sa sellest kirjutama? See ei ole blogi, kus on kuu aega postitustel vahet, see on kuramuse RAAMAT, me loeme sama juttu uuesti 5 minuti pärast!")
Nojah, raamat ei puruneks vastu seina viskamisest.

Sünkronism on, et karma ja heade tegude teema on kuidagi blogosfääris üleval.
(Noh, Õiged Teod ja Valed Teod kui õnnetoojad või vastupidi, õnne viijad.)
Näe, Manjana ja Mallukas ja keegi oli veel, keda hetkel kindlaks teha ei suuda.
Nii väga, nii hirmsasti tahaksin kireda, et täielik jama see andmise-saamise üksteisest sõltumise asi; mis tuleb, on täiesti sõltumatu sellest, mis oli --- aga siin ma olen, elus, ilus, kõik jäsemed küljes, pole halvatud ega juhmiks jäänud.
Ühest küljest näib mulle meeletult ebaõiglane, julm ja vale mõelda, et ju ma siis tegin midagi hästi, see on preemia.
Teisest küljest: ainus, mis mu meelest mu head eluseisu KUIDAGIGI usutavaks teeb, on võimalus, et näen maailma, kus ma ei surnud, sest neid, kus surin, ei saagi mina näha. Aga no mitmete maailmade teooria pole kuidagi halvem ega parem karmateooriast ja kes olen mina ütlema, et üks esoteerika on valem kui teine?

Iga kord, kui endale ses võtmes mõtlen, jookseb mul juhe kokku ja ma lihtsalt ei mõtle enam. Natuke sama värk, kui mu ammune imestus, et üleloomulikku õudust sisaldavad õudusteosed üldse olemas on.
Minu loogika ütleb, et kui on olemas üks võimatu asi, võivad järelikult olemas olla kõik võimatud asjad. Et surnud ärkavad ellu ja neetud majas hukkub iga elanik? See ju tähendab ühtlasi, et udu sees metsalagendikel võivad haldjad peitust mängida ja lehm hüpata üle kuu ja puude hinged naerdes veini juua! Kui minu maailmas minuga mingi üleloomulikult õudne asi juhtuks, sureksin, naeratus huulil ja kindel veendumus südames, et maailm on arvatust palju lahedam!
Kui võimalik on üks võimatu asi, on võimalikud kõik.
Olgu, see ei ole PÄRISELT võimatu, et ma naeratan ja ringi käin ja trükin, aga nii kuradi ebatõenäoline küll, et üsna reaalsena võtta võimalusi, kuidas võibolla arenen näiteks tuulejumalaks või et hundikskäijad olid tõelisus või et keegid kuulevad, kui aknal istudes ja päikeseloojangut silmitsedes "Aitäh!" ütlen

"Võimatu" ja "võimalik". Noh, võimatuse tunne mingite oletuste suhtes on ainult inimese ajus, eks?
Ta on seal küll päris võimas.
Aga no ma ei tea. MIKS ma elus olen, see on teema, millel ei mõtle.
Sest midagi tarka nagunii välja ei mõtle. Üks oletus ei ole halvem ega parem kui teine.

Muidu on nii, et Massive Attackist ma ei ole kunagi päriselt aru saanud. Pole minu muusika. Aga Sepultura on nii kõva coveri teinud, et aina kuulan.

laupäev, 1. juuli 2017

Pisikesed pisiasjad

Olen jälle unustama hakanud.
Olgu, seda on nelja päeva jooksul juhtunud kolm korda. Panin tabletid kuhugi mujale kui tavaliselt. Polnud kindel, kas ma tol päeval rohtu võtsin (kuulge, see oli esimene kord 2 aasta ja veel paari kuu jooksul!) Asetasin poolelioleva raamatu tagurpidi lauale ja pärast leidsin ta nii, kuigi muidu panen alati midagi järjehoidjaks vahele, mitte ei riku raamatut - ja mul on selle üle nii hea meel!
Sest automaatsus hakkab tagasi tulema, kõike ei pea teadlikult tegema. Emake maa, kui tore!
Teen mingeid asju automaatselt.
Mis see on mingi - puudus nagu või?!
On nii kuradi lõõgastav, kui kogu aeg igast oma liigutusest teadlik pole vaja olla, ust avama hakates mõelda "Nii, link. See tuleb alla vajutada", et lihtsalt saab elada ja teha, pidevalt mõtlemata.

Kuigi ma olen eluaeg mõelnud rohkem, kui see inimestele tavaline on ilmselt. Kuidas rääkida tõtt, nii et seda usutaks? Kui tahtsin midagi varjata, keegi kurat ei saanud mu saladusest aru, sest kui ei tahtnud varjata, ma teadlikult pidin mõtlema, kuidas teha nii, et aru saadaks.
Mul on käitumisega alati olnud nii, et teadlikult käitun. Miski ei tulnud sujuvalt ja iseenesest.
Või mis, isegi kui teadlikult käitusin omast arust arusaadavalt, sittagi.
IKKA ei saadud aru.
Mu järeldus on, et ju mul polnud kogemust, mida teha - ja inimestel mu ümber polnud ka kogemust, mille pealt otsustada, et olgu, nii on nüüd, tegutsegem vastavalt.
Elukoolitus, täiega teema.

Aga kempsus vee tõmbamine, käsitsi kirjutamine, arvutihiire kasutamine - need ikkagi olid automaatselt tehtavad. Vahepeal olen kõike seda teadlikult teinud, kogu aeg teadvustanud, iga liigutus oli arvel - ja nüüd VIIMAKS ilmneb natuke automaatsust. Et ei mõtle, lihtsalt teen.
Nii kuradi meeldiv!!!!
Ei tea alati täpselt, millise One Piece'i episoodi juures olen? Täieline pisiasi, on ju :D (Kuigi ausalt, see võib tulla näiteks sellest, et ei vaatagi, mitmes. Aga paar korda olen unustanud arvu jälgida, nii et see loeb unustamisena ka - kuigi enamasti oletan hiljem õiget episoodi otsides õigesti. Kahel korral olen ühega mööda pannud.)

Kas kuidagi on muutumine mu ajus seotud ka sellega, et jalad nii kõvasti valutavad, ei tea.
Nagu - ma ei saa valu pärast vahel magada. Mis mõttes? Peaaegu kolm aastat on Rongist möödas ja NÜÜD siis?
Ikka veel pole vastik valu, on tüütu valu - ent nii tugev ta nagu ei ole vähemalt mu mäletamist mööda (ses osas oma mälu päriselt ei usalda - subjektiivse kvaliteedi väga tasapisi muutumine ei olegi alati märgatav) varem olnud.

Kuna mu rahu lapseküsimise osas tõusis hüppeliselt koos avastusega, et saan endale loote kõhtu ka osta, kirjutasin öise aktiivsuspuhangu käigus ühele ja küsisin talt last. Ta ei ole veel vastanud, nii et on põnev oodata, mis ütleb. Saate aru, koos avastusega, et on teisi võimalusi, julgen juba loota ka, et keegi nõus on! Enne ... enne küsisin põhimõttel "küsida ikka võib", ent lootus, et keegi nõus on, oli praktiliselt olematu.
Kuigi mulle meeldis kenasid, vapraid ja avalaid mehi välja kutsuda, kui nad tulid.
Üks ei tulnud, lubas küll, aga peale kolmandat meenutust loobusin: ilmselt ta ei taha, kuid öelda ei julge.
Oeh, vapper ... aaa, aga mulle meenub, et oletasin mingite fb killukeste põhjal (keegi ütles mehele, et "tulge meile siis külla ometi!" avalikul seinal), et ilmselt ta on nüüd suhtes.
Sest "tulge".
See nagu viitab rohkem kui ühele inimesele.

Mida kohutavalt avameelset veel öelda ..? Peab tõdema, et nagu pole rohkem midagi.
Või ei, mul on nüüd tätoveeringukavand (mittedigitaalne, ei saa näidata) ja esimene aeg paigas. Üldiselt olen küll rohkem naine ütlema "ma tegin" kui "kavatsen teha", ent kui keegi jälgib, siis - tegevused käivad vähemalt sel ja lapsesaamise rindel.
Eks ma seinte värvimisega tegelen, kui aega üle.