laupäev, 9. detsember 2017

Uduselt, pehmelt

Nõup, ikka veel pole terve, reibas ja energiline (no endagi kohta). Aga ei ole kogu aeg paha olla, ainult vahel.
Ilmselt peab rahul olema. Väikesed sammud edasi minnes on ka olulised, kilomeeter tunnis jne. Lihtsalt olen oma hädisusega nii ära harjunud, et taipan: "No olen hädine!" ainult, kui on kontrastina näha, mis võiks olla ja mis on.
Paistab, et tuleb veel üks trennita nädal. Et no pisinatuke teen, nädala peale kokku tuleb veidi rohkem, kui normaalselt ühes päevas on, aga 90 seeriat? Mis te teete NALJA v? Ma selle nädala seeriad teen järgmisesse ette, siis vast JÄRGMISEL saan 90 täis.

Ja mis mõttes ainult mu lapsed saavad aru, et mul eriliselt nõrk ja paha on? Või ei, ema saab ka. Aga siiski.
Aga siiiiiiiiiiiiiiiiiski.
Kellelelgi mu maailmas on eeldus, et 5 päeva nõrk olla peaks nagu piisav olema. Aitab küll, kepsuta nüüd edasi!
Ja mina ei.
Nagu ei.
Nagu üldse ei.

Kuigi küpsetasin piparkooke ja need tulid küll head. Ise tehtud tainas, arvata oligi, et head.
Igast teised inimesed kaunistasid neid, sest minu enda piparkoogiglasuurimine pole mitte "niiniiniii, sedasi on ilus", vaid "vürtsiküpsis all, veidi glasuuri peal, eesmärk on täidetud".
Seega on piparkoogid ka ilusad. Sest kaunistamisega tegelesid (peamiselt) teised.
Nagu ... ühe peal on mitte lihtsalt et äratuntav kuusk, vaid keegi on teinud kuuse külge ehted ja jalalamile lume. Siis on vampiir-täheke ja puuvõõrikuga süda ja raagritsikas ja lumememm ja nagu-valgunud-värv ja märklauad ja ...
Kui mina kaunistan, on kõige konkreetsem tulemus millelegi nägu pähe joonistada või loomadele vöödid tekitada. Enamasti ma lihtsalt pigistan glasuuri ebamääraste kohati keerdus loperguste ringidena.
Nii et läks üle kõigi ootuste hästi.
Mis, et see on koht, kus hea võrgupäevikupidaja jagaks pilte? No aga ma ei tee pilte. Näitan omal pinnal aint siis, kui mulle meeldib kellegi teise tehtud pilt.
Olen, kes olen, mitte parem, kui olen, mitte ka halvem.
=P

Tundub, et hetkel on sellele isikule, kes olen, parim magama minna. Selge, saab mindud.

***

Ei hakanud parem.

***

Äkki täna tõesti ei tee mitte midagi? Ok, paar kerget seeriat trenni ehk. Nojah, ja putru ma juba tegin. Sest oli pudruisu. Pealegi tõi naabrinaine (vanus umbes 65, te olete temaga virtuaalselt kohtunud) mulle purgi ploomimoosi.
Ta tõi selle seepärast, et ma ei saanud oma poega telefoni otsa (jap, tal oli telefon vaikse peal) esmaspäeval, et öelda, kuidas ma ei tule koju, vaid jään haiglasse. Lõpuks loobusin ja helistasin oma tütrele, kes omakorda rääkis mu emaga, too oma mehega ja tol mehel oli naabrinaise number. Peale olukorrast teadlikuks saamist tuli naaber ukse taha ja informeeris ukse avanud poega, et too on üheks ööks omapead, sest emme jääb haiglasse.
Aga siis tekkis naisel teadlikkus, et seal ukse taga viibivad mingid inimesed, kelle eest võiks hoolitseda, ja ta tõi mulle päev hiljem ploomimoosi.
Mis on pudruga hea.

Ma muide panin pudru sisse veidi kama. Kogemata. Omast arust võtsin suhkrupurgi, kus peaks sees olema rafineerimata suhkur, ja jõudsin imestada, et suhkrut on kuidagi vähem, kui mäletasin, see on kuidagi tumedam, kui peaks, ja panin seda pudrule igaks juhuks veidi rohkem - kuni taipasin, et ei, purk kirjaga "HERKULAD" ei sisalda suhkrut, suhkrut sisaldab purk kirjaga "SUHKUR".
Aga noh, natuke kama neljaviljapudrus on märkamatu. Pole oluline.

**

Aga tead. Mu praegused lapsed on niiiiiiiiiiiiiiiiiii lahedad. Kui tõenäoline on, et uus laps oleks midagi muud?
Ma nii tahan, et ta juba kasvaks minus!
Kuigi see ajab raudselt südame kohutavalt pahaks. Mul on juba kogemused.

neljapäev, 7. detsember 2017

Nutt ja hala

Mul on nii halb olla!

Viirus, mis võttis suuna kadumisele õhtul enne operatsiooni, tuli tagasi täie rauaga, kui ma oma immuunsuse opiga maha võtsin, ja mul on nii kuradi halb. Oleks kõrge palavik või kõhuvalu või midagi, oleks selge: infektsioon, rallib erakorralisse. Aga ei, mingit valu pole (isegi õlgades ainult natukene, vasakus ka), 37.2 ja lihtsalt süda on paha.
Ja on paha.
Ja on paha.
Oksendamine ka ei õnnestu, LIHTSALT paha.

One Piece'iga jõudsin olevikku. Nüüd pean nädal aega enne igat uut episoodi ootama. Mis jätab aja vabaks lemmikkohtade (mida ikka on) ülevaatamiseks, ent kuna OP on suht ainus kindel koht, kust ammutada "maailm on osaliselt ka tore" teadmist (sest toredaid kohti on veel, aga nt Erikson tapab kohati tegelasi aeglaselt, lastes mul süüvida tundesse, kus mu lapsed on värskelt tapetud ja jalad maha löödud ning mind vägistatakse jälle ja jälle, pole see päriselt LOHUTAV), siiski nõme ka.
Seda enam, et inimeste lollus on alati raskem kanda, kui haige olen.
Haigus teeb mu kuidagi hapraks ja paneb endas kahtlema ka seal, kus mõistus küsib: "Misasja?! Maailm saab hakkama, sina ei pea inimkonda targaks õpetama, inimkond on tühiasi ja võib olla või mitte olla, see ei ole sinu asi."

Siis ma olen 2 minutit rahulik, kuni see meeles püsib, aga ununeb kohe ära, kui endaga aktiivselt ei kõnele.
Sest mul on nii halb ja kõik halvad asjad tulevad meelde kogu aeg.
Rõhutavad end.
Keerlevad ja pöörlevad mu vaimus ning nühivad end igale poole vastu, et ikka KÕIGEL halb maik oleks.
Kuidas peaks mõtlemine halbadele asjadele, mida pole, mind rõõmsamaks tegema? See on lihtsalt lisaks halbu asju, mille pärast piinelda ju. Nagu mul reaalselt olemasolevatega juba piisavalt muresid poleks.
Väga veider.
See aitab inimesi v? Et nad rõõmustavad, et on soojas toas ega mõtlegi seepeale automaatselt, kuidas oleks olla külmas õues, teadmata, kus magada, teadmata, kuhu minna, tundmata kedagi ning oskamata midagi teha?
Ma muide tean seda tunnet. Tehtud, kogetud, elasin üle.
Aga on räme, kui meelde tuleb, ikka.

Maailm on musta laega, vend.

teisipäev, 5. detsember 2017

Haiglad on ikka imelikud kohad

Otse sünnitusmajast (no ma käisin haiglas, mis on ühtlasi sünnitusmaja) reportaaži ei tee, sest seal ma sain kirja täpselt niipalju: "Haiglad on ikka imelikud kohad."

Ka nüüd, kodus, teen seda postitust ilmselt pool igavikku, sest laparoskoopia võib ju normaalsele inimesele suht tühiasi olla, aga mina ei ole normaalne.
Nagu ... antud juhul kehaliselt.
Näiteks "samal päeval koju" mul küll kõne alla ei tulnud. Magasin, jõin vett, käisin vetsus, magasin. Vahele võtsin valuvaigisteid ka, sest pisikesed augud kõhus väga ei seganud, aga laparoskoopia osa on kõhu gaasi täis pumpamine, et asjad seal veits nähtavamad oleksid, gaas surub närvide peale ja selgub, et närvivalu kiirgab sealt sageli õlgadesse. Võib nädal aega kiirata. Mul on veel hästi läinud, et valus on aint üks õlg.

Aga iiveldus - ma eile sain terve päeva jooksul alla kuus piskisest ampu sööki, neist kaks õuna oma, kus phmt hammustasin koore ära, närisin pool igavikku, siis neelasin alla - ja pearinglus ja nõrkus ja ... tegelt tasuks vist magama minna.
Mu poeg läks kusjuures iseseisvalt kodust kooli täna, kuna mind ju ei olnud, olin haiglas. Nüüd ta on koolis. Ja ma olen üleni "awwww!", sest tegelt mõtlesin, et ta äkki ei saa mindud, ja panin selle oma teadvuses riiulisse "maailm ei lähe seepeale hukka".
Ent ta läks kooli!! Ise! Awwww!!

See õlavalu on kohati ikka räme. Tundub küll, et misasja, õlg valutab - aga kui ta asja korralikult ette võtab, ei ole nagu tugev lihasevalu, ei ole isegi nagu kõõluse venitusvalu, on terav ja nii tugev, et kui selline hoog kauem kestaks kui paar minutit, uluksin nutta täitsa kindlalt.
Õnneks seni pole kestnud, asi on enamasti seal "kõõlusevenituse valu" juures ning ibukas võtab ajuti ka selle maha.

Ma küll olin nii palju ettevaatlik, et päevaks pärast oppi kavu ei teinud, aga kuidagi see ootus, et ach, tühiasi, ma lihtsalt olen väga ettevaatlik, oli üleval.
Nüüd ma kärvan siin tasakesi.
Iu.

Aga haiglad on imelikud ikkagi. Sest seal saab näha, millised inimesed ON. Arstid ja õed on enamasti väga toredad ja lahked, aga hooldajad, valvelauas istujad, registraatorid võivad olla kas hästi sõbralikud ja lahked või kohelda sind nagu asja.
Ma arvan näiteks, et mind raseerinud tädi võinuks muud ka öelda, kui "Heitke sinna pikali, aluspüksid jalast".
Et ta raseerimisega hakkab tegelema, sain alles siis aru, kui mu pealt karvu maha kraabiti. Ja üldse oli kogu see haiglassesaabumine jama jama otsa, sest ma läksin natu valesse kohta (haiglas on mitu korpust) ja käisin siis kõik nad läbi, vahepeal ka sinna esimesse valesse kohta taas tagasi minnes, sest ega ei saanud mulle ju ometi seletada, kuhu ma tegelikult minema peaksin, oli vaja kala näoga passida ja öelda: "Ei, meie ei võta haiglasse."

Nagu DOHH!

Kuna sestsaati, kui ma peale raseerimist taas palatisse sain, kohtasin ainult toredaid inimesi, on mu esialgne "Appi, appi, kuhu ma sattunud olen?!" taandunud, aga algul oli küll päris hull tunne. Paralleelmaailm, kole paralleelmaailm, emake maa, tegelikult oledki selline?!
Aga seal oli tööl üks õde, kellega koos ma oma lõputööseminare tegin, ja ta oli nii tore. Tema pärast ma näiteks tean asja õlavalu kohta. Keegi teine ei seletanud.

Aga noh, kogu selle vaeva ja jama tagajärg on, et mul ei ole vasakus munasarjas enam endometrioosi ning edasi uutele võitudele.

laupäev, 2. detsember 2017

Omikupoolik

Olen maininud, et mul läheb hästi?
Vist olen.
Lihtsalt täna-ennelõunased:

sain elektri tagasi.
Eile õhtu... öösel, kui olin juba hambad ära pesnud ja plaanisin pärast heleda-naha-isepruunistaja (kasutan regulaarselt) näole hõõrumist käed ära pesta ning kolm nõud kraanikausist ka, panin köögis tuld põlema.
Kostis väike pauk, käis kerge välgatus ja kõik oli pime. "Selge, pirn läks läbi," mõtlesin ja vajutasin teise lambi lülitile. Ent see ka ei põlenud. Vannitoas vilkus boilerituli täpselt nagu ta seda boileri stepslist välja võttes ikka teeb.
Kuradi pirni kuradi läbiminek võttis kogu elektri!
Kell oli umbes kaks. Pesin tänavalambi valgel ikkagi oma kolm nõud ära ja läksin magama.
Homme valges vaatab

"Homme valges" selgus, et ma ei saa elektrikappi lahti.
Ukse avamiseks-sulgemiseks peaks olema mingi vidin, mida mul ei olnud, näpitsad ei mahtunud uksesse tehtud (nagu lukuauk, aint veidi suurem ja universaalselt avatav) auku sisse ning otsisin, mis ma otsisin, no ei olnud minu kodus.
Helistasin siis naabrinaise, kes meil maja haldamisega seotud asju ajab, ukse taga.
Ta tuli välja, proovis oma näpitsatega (mis ka auku ei mahtunud) ning hakkas siis kuidagi kahe võtme pinsettidena kasutamisega proovima. (Mina isegi ei proovinud - mu käelisest osavusest annab aimu näiteks see, et eile riivisin apelisinikoort, kogemata ka natuke pöidlanukki ja seepeale viskasin mingi omapoolse tahtluseta apelsini õhku ja see maandus täpselt mu taarakotis. Mis ripub radiaatori kraani küljes ja ümberminekut ei karda. Lisaks lõhkusin nõusid pestes oma presskannu ära. Mitte ainult klaasist osa, vaid plast läks ka. Kui keegi tahab, võib mulle jõuludeks uue kinkida.)
"Jaa, proovi! Ja kui ei õnnestu (teen titahäält) kutsun mõne mehe, nad vahel jagavad sellised asju." Millega ma tegelikult mõtlesin "neil on sageli kõriauguni tööriistu, mõni ikka ukse avamiseks kõlbab". Aga naabrinaine, nii umbes 65, mühises: "Ma olen juba nii kaua elanud, et tean: ei jaga nad midagi!" ja sai kohe ka oma kahe-võtme-pinsettidega ukse lahti, ma lülitasin autmaatkorgi sisse ja kõik oli jasmiinilõhn ja juuniöö maitse.

Siis kaunistasin ära ühe karbi (liim, käärid ja kollaažitehnika).
Jaa, oleks saanud paremini mingi ideaalse endana, aga kõlbab küll.

Leiutasin meetodi (aa, legod võib ju KÕIK sinna kasti panna ja kasti saab omakorda tõsta!) koristamiseks ja hakkasin sellega kohe peale. Jaa, ma enne ka tulin selle peale, et legod võiks kasti panna ja siis see kast on tõstetav, aga millegipärast arvasin, et kasti tuleb panna ainult põrandal vedelevad legod. Mitte riiulitel, laudadel, aknalaudadel ... Ja kui kast on Omal Kohal, siis tolmuimemiseks ma teda ei liigutanud.
Kuidas ma sedasi elatud sain?
Mind ei huvita koristamine väga. Kuni näkku ei karju, et "HALBKOLEJUBE on", ma ei hooli.
Ja selle vaimustuse turjal võtsin tolmuimejaga üle KAHE TOA PÕRANDAD.  Selleks peaks mingi erimedal olema - KAKS PÕRANDAT ÜHE PÄEVAGA.
Vahva Rätsep teeks endale selle kohta rinnalindi.

Ja õues on nii ilus, küünal põleb, kõik on nii oivaline!

neljapäev, 30. november 2017

Ikka on hästi

Paistab, et seekord kogemata võitsin.
Oli küll sees tunne, et krt, ma ei jõua, krt, miks ma nii palju asju olen endale teha korjanud, appi, kui loll saab inimene olla?!
Ent.
Eile Töötukassas selgus, et mu eelmine töövõimetuse ja puudelisuse hindamine ei kehti mitte selle aasta lõpuni, vaid järgmise aasta lõpuni. Nii et kirjutasin avalduse "palun uued avaldused tagasi võtta" ja olen 2018 detsembrini probleemidest sel rindel prii.
Jai!

Siis läksin täna Lõunalinna tätokat parandama. Ma ei teagi, MIDA täpselt ootasin, aga rõverõverõvedat väsimust raudselt.
Niisiis oli tätoveerimisruumis (see oli üks tuba) White Stripes'i mixi

näe, see


saatel omaette ringitantsimine, arvatust poole pisem arve ning "oot, juba tehtud või?! Nii ruttu!" selgelt üle mu ootuste. Ja parandus on nagu pastakaga kriipseldatud, koolikirjandi paranduse moodi. Ma olen HIRMUS rahul. Probleem tobeda kirjaveaga lahendet.
Jai x2.

Enne ostsin veel kohalikust kaltsukast uue mantli selle asemele, mille koid ära sõid, ja see tundub soe olema (jaix3) ning kohvikust makroone. Piparmündimakroonid on nii head!

Kui siis koju hakkasin sõitma, makroone närides ja heatujuliselt, selgus, et ulmeajakiri "Reaktor"" on välja tulnud ja lisaks intekale, mida ma teadsin, et minuga tehti, on seal KAKS arvustust mu raamatule ja "ulmkonnakroonika" all ka mõned pildid romaaniesitlusest.
Jaixpalju!

Kuigi osa arvustustest (eriti ühest) oli ikka "miks ei ole puust ette tehtud, punaseks värvitud ja näpuga ei näidata?!"
Sest ma kirjutasin sellise raamatu, nagu mulle lugeda meeldiks, ja mulle ei meeldi äraseletamised vbla? Mulle MEELDIBKI ise kujutleda. Sorry, not sorry, te nüüd peate ka, kui lugeda tahate.

Siiski. Üldse ei ole tunnet rongis Lõunalinnast tagasi loksudes, et nüüd suren, api, keegi ei armasta mind, api, nii halb on. Vastupidi. On nii krdi hea olla, et annaks kellelegi suult suule musi, kui see keegi kättesaadav oleks.
Jaa, ja siis võiks süüa midagi tõhusamat kui makroonid!

***

Krt, aga rohkem preemiaid täna vist ei saa.
Nojah.
Vaidlesin selle üle, kas Arthur, Guenevere ja Lancelot tegid õigesti ja olin phmt seisukohal, et kultuur on miski, mille saab maha pesta. Jah, noh, see või teine on kultuuriliselt oluline - noh, jah, on, ok.
Aga inimlikkust sa inimeselt maha ei pese. Ja kui su jaoks on kultuur tähtsam kui inimlikkus, oled enda nurka mänginud ja tulevaste põlvede inimesed leiavad, et valed valikud.
Mina juhtumisi esindan neid tulevasi põlvkondi.
Välja arvatud, et mu vestluspartner ka - ja tema ikka oli "aga sel hetkel oli reeglid sellised"-paadis.

Bepanthen+ on ka kadunud. Peab homme uue ostma.

Aga ikkagi on kõik hea. Kui uue Bepantheni ostmine on mu suurim mure, selgelt mu mured ei ole väga suured.

esmaspäev, 27. november 2017

Miks ma ei planeeri

Sattus silma alla paar 2016 algupoole postitust ja kurat.
Mõtlesin toona, et olen üpris adekvaatne, ega rohkem Päris Inimeseks ei paranegi - aga nüüd loen ja muigan leebelt. Oh, väga väga naine, sa olid ikka nii katki siis, nii katki ja neetult vapper ikka!
Nüüd on hoopis parem.

Välja arvatud, et siiski mitte nagu enne. Kui kulutada lusikaid pillavalt ühel päeval, peaks vähemalt paaril järgmisel neid taas koguma, suren välja ju muidu!
Mitte et see mul meeles oleks. Kui maohapperünnakud tulevad ähvardavalt ligi (Rennie on suutnud viimased kolm ära hoida, aga mu tunnetus on ka täpsemaks läinud - kui hakkab tulema, ma enam ei lõpeta rahulikult oma kohvi ära ja ei imesta mitu minutit, et imelik olla, vaid taipan ja reageerin esimeste märkide peale), kui inimesi tahaks jalaga peksta ja uni on nii sügav, et telefon ei aja helisedes ka üles, olen sunnitud märkama, et miski on teistmoodi.

Jõuvarud on piiratud. Need on igaühel piiratud, aga mul ikka eriti. Äkki ei tasuks teha muudkui, mingit ora ju perses pole, et ilma ei saaks?
Ei, ikka on vaja.
Kui täiesti punamust pole silme eest ja ülesanne otseselt vastik, võtan naeratades enda peale.
"See pole mulle ju raske" on küll välja vahetunud. Mõtlen enne järjekordse leppe sõlmimist: "No on koormus, aga äkki see on millekski hea? Vastik igatahes ei tundu," ja läheb.

Aga mul tuli pähe, miks lubadusi pean ja millestki ei räägigi, kui ma pole 95% kindel, et ära teen.
Ajasin sõbraga juttu.
Mina: "Häh, mulle lubati kogu aeg koera, "kui suuremaks saad". Tead, millal ma koera sain? Kui ise kutsika koju tõin. Kui palju on olnud plaane "teeme garaaži peale sauna", "ehitame terassi", "kui ära kolime", "korter vaja maha müüa" jne jne jne! Mitte kuradi kunagi ei juhtunud midagi. Ainult ootamatult, "nii on nüüd".
Nojah, ja mulle ei meeldi plaanid."

Ja siis - alles väljaütlemise järel - sain korraga aru, miks ei taha öelda "ma kavatsen teha", vaid "ma tegin".

Ainus viis, kuidas mina lubadusi annan, on kindlaks kuupäevaks kindel asi. Muidu on "planeerimine" mu jaoks lihtsalt endast sooja õhu välja ajamine.
Kõik ebamäärasused, "kunagi", "kui suuremaks saad", "kui raha saame" - ei. Ma ei taha neist midagi. Keegi ütleb "kui" ... ja ma juba lülitan enda välja ning ei huvita.
Sest minu kogemus on, et "kui" ei tule kunagi. Tahad midagi juhtuvat - tee ära. Ise. Siis tead, kas saab või ei saa.
Ma teen. Või ma ei tee. Mitte "ma teen, KUI".

Miks ma enesetapust ei rääkinud enne, suu vahus? Sest ei tahtnud enda peale kohustust asi ära teha. Ma tahtsin endale vabadust ise otsustada, ümber mõelda, kõhklema hakata ...
Niisama mina ei räägi. Kui räägin, teen vähemalt oma parima, et see juhtuks.
Kui räägin, tasub mu sõnu tõsiselt võtta.

Ja siis vihastan end ruuduliseks, kui inimesed RÄÄGIVAD, mis nad kõik plaanivad - kümme minutit peale kurtmist, et neil on liiga palju teha, üldse ei jaksa, nii raske on.
Kurat, ära siis vähemalt rohkem ette võta!
Või sa kavatsedki ainult rääkida???
Äkki oleksid VAIT selle asemel?!?!

Et vihastatakse selle peale, mis endas häirib?
Mina vihastan tavaliselt nõmeduste peale, mida mingi kõvasti kõvasti kõvasti lollima inimesena võiksin teha, aga mida praeguse endana üldse ei taha. Vihastan nõmeduste peale, millegi peale, mida loll inimene mõtleb ja teeb.
Samas ta peab minuga ikka veidi sarnane olema.  Mingi täiesti võõra kultuuri võõraste põhimõtetega, üleni teistmoodi kasvanud esindaja peale ma ei vihasta. Sest ta on liiga teistsugune.
Ma tema kingadesse ei oska end mõttes sobitada.
Aga "jestas, ma võiksin ka nii nõme olla, mingi halvema endana oleksingi?!" ja mul on õudne ja appi ja jäle.
Kurat, mina saan targem oldud, miks tema ei saa?!?!

Kas olen  sellest juba kirjutanud? Kuidagi tuttav tekst ...

Aga jah. Tegelt on Ebapärlikarbil ühes asjas õigus. ARVANGI, et olen paljudest inimestest parem. Nende lollus ajab mu ahastusse. Selline maailm ongi, nii rumalaid inimesi täis või?! Ma ei suuda seda uskuda, ma ei taha seda uskuda, päriselt, PÄRISELT?!
Oluline erinevus tema ja minu vahel on, et mina ei lähe kedagi paremini elama õpetama. Eriti mitte nende territooriumile. Kes tahab minu võrgupäevikut lugeda: palun, see on avalik. Aga kui mulle mõni teine võrgupäevik ei meeldi, kui seda tundub pidavat ebameeldiv inimene, ma lihtsalt ei loe teda.
Lülitan ta oma maailmast välja. Elagu omamoodi kusagil mujal.

Et keegi tuleb mind minu koju õpetama, kuidas mina elama peaksin?! Kust selline mõte üldse, et sina tead, kuidas teised elama, mõtlema ja tundma peaksid?! Kust see pärit on?!
Jaa, mina arvan, et olen päris paljudest inimestest targem. Aga mul ei ole tunnet, et ma seepärast peaksin neid õpetama rohkem enda moodi olema. Nemad on nemad, teised inimesed teiste eludega, annavad oma parima, minu asi pole.
Mina ei lähe kedagi õpetama. Minu kirjutatut loeb see, kes tahab, mingit sundi pole, kõik on vabatahtlik.

.... selgelt see teeb mulle ikka haiget, kisub sees, kraabib ja rebib.
Mul on nii raske omaks võtta, et inimesed ongi lollakad. Elangi sellises maailmas, selliste inimeste keskel, nad ei oskagi paremini.
Teevad oma parima, kusjuures see on jube, ja lisaks tänitavad, et MINA elan valesti.
"Inimesed on lollakad".
Mantra.

reede, 24. november 2017

Head ajad vol veel paljum

Nonii-nonii-nonii-nonii!
Nüüd on hea olla.
Toibusin ära nii haigusest kui esitlusest, sain müüjaga kokkuleppele, kuidas nad asendavad rahakoti, mille tellisin, ent kätte ei saanud, olin rõõmsalt autist -ja ometi leidus viimaks üks lahe mees, kes tahtis omapoolse väljendamise kohaselt "järele mõelda" teemal "tee mulle laps", mitte et mina ütlen, et võta mõtlemiseks aega, või ei ütle ta kohe ära, et ei.
Sain tehtud paar kingitust, paar plaani ja Civilizationis läheb nii kohutavalt hästi, et selgelt tuleb jälle järgmise raskustaseme peale kolida - aastaks 1994 on mul umbes 7 tulevikutehnoloogiat ja eluviisi-kultuuriarenguid sama palju olemas ja üsna selgelt oleme kohe Marsile asustuse, taimekasvatustehnoloogia ja ... misiganes see kolmas asi oli, noh. Nende kolmega valmis saamas.
Mu raamatu kohta öeldi suht hästi tagasisidet andnud lugejate poolt. (Noh, nüüdseks, päris algul oli "keegi ei loe ja kes loeb, ei saa aru".)
Hea elu. Jee!

Rõõmsalt autist olin sedasi:
Laadisin Balti jaama R-kioskis raha ühiskaardile ja siis asusin kioskist väljuma. Ukse juures rüselesid kaks teismelist, nii 14-15, poiss ja tüdruk.
"Autist!" ütles tüdruk.
Vaatasin talle väga pikalt otsa.
"Tema, noh," ütles tüdruk, näpuga poisi poole näidates.
"Aga mina olen päriselt. Autist. Diagnoosiga," ütlesin ma, ja kuigi tüdruku näol oli ainult segadus ja arusaamatus, mitte häbi, tulin tulema üleni hea tundega.

Tegelt mul ei ole diagnoosi. Olen "subkliiniline". Aga hakata seda R-kioskis võõrale lahti seletama, kui 20 minuti pärast pean Viru Keskuses olema, tundus oluliselt nõme.
Jaa, tegelt võis "autist" olla mitte solvang, vaid selle poisi erapooletu kirjeldamine tüdruku poolt, ent ... ei tundunud nii.

Palganõme (nemad arvavad, et maksid, mina kätte pole saanud) on arutamisel. Kõik saab korda, kõik ongi korras, ei mingit häda ja viletsust.
Tätokaparandus kokku lepitud.
Magasin hästi.
Pea ei valuta.
Olen täna juba nii sitta kanti palju ära teinud, et võiksin kogu ülejäänud päeva magada, One Piece'i vaadata ja vahele natuke oma uusimat juttu kirjutada - ning päev oleks ikkagi üleni täie ette läinud.
Aa, või civi mängida.
See on ka tore.

KÕIK on hästi.
Jai!

kolmapäev, 22. november 2017

Nii, üks asi jälle möödas, edasine elu ees

Mu kursaõde, keda pole nt 3 aastat näinud, tuli raamatuesitlusele ja tõi mulle kotitäie toitu.
Kohvi ja vinnutatud vorsti ja makarone ja glögi ja beseeküpsiseid ja ingverimoosi ja juustu ja marineeritud kurke ja mis mõttes nii toredad inimesed on olemas?! Nagu ... mul on hea meel kõigi üle, kes käisid ja mind vaatasid, seal oli üks tita ja üks varsti-sünnib-veel-kõhus-peidus-tita ja ma sain lilli (isegi mulle osad meeldisid!) ja šokolaadi ja Varrakult Atwoodi "Teenjanna loo" uustrüki ja Belialselt sitaks kiita, aga see kõik oli siiski normi piires nunnu.
See kursaõde - kes on üks mu lemmikuid, mäletate? - ületas normi.
NIIIIIIIIIIIIIIII nunnu!!!!

Krt, maailmas ON häid asju ja inimesi, TASUB nende pärast elada ja parimat püüda!

Muidu: olen nii krdi väsinud, et midagi muud väga öelda ei jaksa.
Nii väsinud, et magada ka ei taha.
Nii väsinud, et maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne, ent toidukoti kinkinud kursuseõde meenutab siiski, et MIDAGI head on.
Ka kõige mustemate prillide läbi vaadates.

Hmmm ... Midagi peale "ma olen ikka nii oivaline, kuigi ma ise seda ütlema pean, ja hetkel samas oma suurepärasusi eriti ei adugi," kirjutada pole.
Vbla oleksid pildid heaks enese upitamise võimaluseks veel?

Ach, muide - mul ühe sõbra suust tuli tõde kuulata ja sain ise ka selgemaks, miks sedasi inimestes ääretult negatiivseid reaktsioone esile toon.
Ja sellest üldse aru ei saa, sest ... miks?!
Et no - jaa, reaktsioon on reageerijas, aga no misMÕTTES ikkagi?!

Tegelikult on ju väga lihtne.
Mina kirjutan endale ja endasugustele. Meil on tõesti vaja endale meelde tuletada, et olen torm, et teised võivad persse käia ning ei ole vaja põdeda. Sest meie loomulik reaktsioon on olla nii leebe, nii leebe, anda kõigile enda arvelt ja siis veel natuke oma säästuarvelt ka, sest tahaks ju need kurvad silmad veidi rõõmsamaks teha, ja kui endale kogu aeg ei meenuta, lähebki meelest.
Ei. Ole. Vaja. Enda. Arvelt. Anda.

Elik mida ma kirjutan, on oluline kontekstis. Minu ennasthävitava leebuse omas. See on oluline mulle ja minusugustele.

Liiga leebed inimesed võiksid rohkem teisi persse saata, sest kui nemad ise ka enda järgi ei valva ja enda eest ei hoolitse, kes seda veel teeb? Ei keegi.
Aga kui mitte seda konteksti näha ...
(Ja oo, mõned ei ole näinud või on näinud, ent ei ole adunud.)
Siis --- noh, siis saadaksegi NIIIIIIIIIIIIII mööda aru, et ma ei suuda ja lähen rikki juba sellele mõtlemisestki. Sest mis MÕTTES?!
Jah, inimesed on lollakad, ent mõned ikka eriliselt.

Reaktsioon on reageerijas, mitte selles, kelle peale reageeritakse. Me ei näe inimesi nii, nagu nemad on. Näeme, nagu meie oleme. Ei ole nõnda labane side, et kui pead kedagi lollakaks, oled ise lollakas (=P), aga kui sa pead kedagi lollakaks, oled sa inimene, kes on kaldus mõtte poole "inimesed on lollakad".
Ja see ei ole teistes. See on temas. sinus. minus.
Me reageerime nagu MEIE oleme. Paula ka rõhutas seda hiljuti võrgupäevikusse jäetud kommentaaris, aga sel hetkel olin juba liiga katki, et mõelda muud kui "mhmh, ma tean seda, me oleme ühte verd, sina ja mina - aga IKKAGI on valus mitte mõistetud olla!"

Mittemõistetud.

See on üks mu isiklikke tragöödiaid. Tunne, et ma olen valesti, teiste iseenesestmõistetavused on hoopis teistsugused, ma olen mingi puudega, ma ei oska!
(Ei noh, olen muidugi. Puudega.
Muide, ongi nii, et uue töövõime-seaduse järgi ma pean end töötuks registreerima ja tööbüroos valetama, et tahan lepingulist tööd, sest minu töö ei ole riigi silmis töö?! Kahtlemata, ma olen ju VALESTI, ei mahu ühtegi pidi seadustesse, peaksin ikka teistsugune olema ...
Või siis mitte. Olen, kes olen, ükssarvik, mitte hobune, ja ei pea mängima hobustele tehtud reeglite kohaselt.)
(Aga nojah, nad oma rahasüsteemid teinud midagi muud arvesse võttes, kui minul anda on. Kas ma pööran koonu taeva poole ja tõden, et polegi mul vaja, või lähtun sellest, et pontšikud on kõigile, tuleb lihtsalt kaks teesklevat liigutust teha, et nad kätte saada?)

Iga kord, kui must aru ei saada, tuleb see mittemõistetud-järelikult valesti-tunne eriliselt esile.
Inimesed mõtlevad teistmoodi, mina siis ei olegi inimene. Ju.
Vist?
Või ikka olen ja inimesed on erinevad, kõik on erilised - aga krt, mina ka. Mina ka!!!

Oota, ma pidin vist raamatuesitlusest kirjutama?

Selle osas, mida loovkirjutan, on mul sama probleem.
Mitte romaani puhul eraldi, vaid KÕIGE suhtes, mida loon.
Tahaksin mõistetud olla - aga pidevalt tuleb tagasisidet, et inimesed ei saa aru, sooviksid kõike pulkadeks lahtivõetuna, lahtiseletatuna, punaseksvärvituna ... Ja mina nii ei taha teha.

Aga Veiko Belials rääkis esitlusel nii kaunilt pisikestest asjadest, mis on mu loos kogu aeg taustal, kuidas moodustuvad kihid ning palju saab mõelda rohkema üle, kui pinnal olev madistamine. On pisemaid asju, sõnamänge, nalju - ja väga suuri. Aga midagi ei hõõruta näkku, lugeja saab ise avastada.
See on see, mida teen, see on see, kuidas mõtlen, ja nii TORE on, et keegi selle välja ikka ka luges.
Sest kirjandusest tahan mina lugejana, et mulle esitataks küsimusi - mitte et mulle antaks vastuseid. Kui tuleb "nii on hea, nii on halb, nii peaks elama" moraal läbi teosest, lähen kohe lukku, sest kes krt on see kirjanik, et teada, mis on hea ja mis halb? Teine krdi inimene, aint lollim kui mina, sest arvab, et tema teab, mismoodi on hea elada ja mismoodi paha.
Mina küll mingite universaalsete vastuste olemasollu ei usu.

Nojah, ja kirjutan ju ikka selliseid lugusid, nagu ise lugeda meeldib. Elik siis selliseid, kus ei anta vastuseid. On küsimused - ja mõne tegelase "tema valis niimoodi"-vastus.
Aga mitte moraali "nii on hea valida, nii halb".
Jäkk.

Krt, pilte veel pole, ent postitus on valmis. No tuleb siis piltideta.

Või! Või panen hiljem üles, kui mõni hea mulle saadetakse! Siia sisse kuskile!

pühapäev, 19. november 2017

Pühapäeval

Ei ole siin midagi haige olla, kui mu ainsad probleemid on kõrgenenud kehatemperatuur ja alanenud meeleolu, eksju, onju, eksju?
Või siis ikka on. Haige olles natuke teised reeglid. Äkki tasuks end hellitada ja enda vastu hea olla ja mitte pingutada natukenegi?
Krt, juba selle mõtte peale läheb tunne paremaks. Võibolla tõesti!

Teha seda, mis tahan. Tahan voodis kõveras lebada ja kuulata, kuidas Poeglaps teises toas One Piece'i uut episoodi vaatab - teen. Jap.
Mitte miski ega keegi ei keela.
Tahan tema kaebuste peale "võiks olla midagi värsket!" poest kurki, pirni ja paprikat tuua? Tahan. Teen.
Tahan pärast kaks tundi magada? Teen ka selle ära.
Tahan-teen.
Enne igat tegevust küsin endalt, kas see on see, mida hetkel maailmas kõige rohkem tahan? Ja see otsustabki. Kui tahan voodis krõnksus lebada, leban. Aga kui hakkab huvitama, mis arvutis öeldud on ja tegelt võiks jõulukoogi jaoks kuivatatud ploome hakkida, tõusen üles ja teen

Mhmh. Huvitav MIS juhtuks, kui kõik teeksid seda, mis tahavad? Kogu aeg?
Minu näitel: arvatavasti elaksid nad paremini kui muidu, ja teised nende ümber elaksid ka paremini. Ja ma kuidagi ei taha uskuda, et olen mingi eriti hea.
Samas asjad lähevad jamaks alati, ALATI, kui unustan endalt küsida - või veel hullem, ei pea oluliseks küsida - kas ma teen praegu, mida tahan. Kas see on minu elu mõte. (Viimane lause oli küsimuse vana sõnastus. Uus on parem.)
Alati. Niipea, kui saan nii palju sisemise tasakaalu tagasi, et ennast kuulata, läheb kõik paremaks. Aga et ma kogu aeg suudaksin ..? Et kogu aeg elaksingi ennast esimeseks prioriteediks lugedes ..?

Võibolla selleks tasubki vahepeal haige olla - et endale taas meelde tuleks, et ma ei suuda kõike, maailm saab hakkama, minu asi on enda eest hoolt kanda?

***

Lisaks rääkisin apelsiniga, millelt olin just koore maha riivinud.
Panin palja, kergelt triibulise apelsini lauale ja asusin muid asju tegema. Apelsin püsis natuke, siis hakkas veerema.
Mina: "Kuule, ei ole vaja!"
Apelsin kukkus köögidiivanile.
Mina: "Oota, ma kohe!"
Apelsin veeres kaldus diivanipõhja mööda avauseni selle seljatoes ja kukkus diivani taha.
Mina: "No on ikka vaja nõme olla, ah?!"

Muidugi õngitsesin ta välja ja mõõtsin enne uuesti laualepanemist pika pilguga.
Rohkem ta ei veerenud.

***

Muidu on mul esitluse jaoks peamine valmis - otsustatud, mis selga panen. Aint sukkpükste osas veel kõhklen. Lihtsad mustad?
A võibolla on need ikka igavad?

reede, 17. november 2017

Aeg, oota!

Oot ... oota nüüd!!!
Kurat. Kurat. Kurat. Kurat. Kurat. Ja veel kuradeid.
Nagu - mu ajataju on täiesti pekkis. Nagu - peaks ju olema nii, et kui on palju sündmusi, on põnev, tegevuste möllu sees tundub kuluv pika ajana, alles takkajärgi saabub "viuh-vops-valmis"?
Aga mina ei tunne nii!!! Mul asja sees on vaevalt aega pead pöörata, aeg sööstab vihinal mööda - ja pärast saabub hämming, et oot!
Mis see kestis nii kaua? Tundus ju nii lühikese ajana? Nii pikk periood on juba möödas v?
Eelmine nädal lõppes juba nelja päeva eest? VIIE?!

Alles-just-hetk-tagasi ju!!!

Isegi kurb õieti pole. Ainult hämmastus.
Olgu, natuke on ka "kurat, no miks ma teeeeeeeeen endaga nii"?!
Sest kui mina rabelen ennast pooleks, teen seda ja teist ja kolmandat, sest no keegi ju tahtis mult ja ma polnud piisavalt nutikas, et ära öelda, või veel hullem, ISE organiseerisin, ma ei saa üldse mitte midagi tagasi.
Et mulle tunduks see aeg vähemalt käsil olles pika ja huvitavana? Hah. Põhiliselt näen asjade kestes vaeva, et ellu jääda selle vihisemise sees, ning pärast on "huhhhhhhhhhh".
Kadunud eluaeg, vaata kust otsast tahad.

Ei ole isegi "seal/sedasi on hea, nagu meil ei ole". Olen suutnud korduvalt elurütmi kolm korda aeglasemaks lasta, mõnd aega rahulikult elada, vähe teha, hetkes viibides seina või akent vaadata ja see on nii hea.
Ning pärastki olen õnnelikum ja rahulikum, sest tegin, mida tahtsin, täpselt selles rütmis, kui tahtsin. Mitte midagi pole kahetseda, ainult rõõm. Kõik. On. Hästi.

Miks ma siis nii ei tee?! Kogu aeg ja ainult?!
Aga ei tee.
Kui endale just 31 korda päevas ei meenuta, et ma ei pea midagi. Maailm ei lähe hukka, kui a-d, b-d või n-i keegi ei tee, rääkimata sellest, et just mina peaksin seda tegema! Mäleta seda, väga väga naine, MÄLETA!
Kogu aeg kipun ära unustama.
Kogu. Faking. Aeg.

Et mul esitlus tuleb, on tegelt üldise möllu sees pisiasi, aga Varrak tegi ilusa kutse ka, nii et:

Jaa, ütlesin seda juba. Aga siis nad pold veel kutset teinud!

Ja kuna mulle maksti jälle osa honorari ära ning ma mõnda aega ei nälgi ülttsegi, palun siia alla kommentaaridesse märkida, kes mult ennejõulu-kingitust tahab. Neli esimest saavad.

Ma väga loodan, et keegi ikka tahab. See mind üldse ei kurna, mul on aint rõõm kellelegi mõelda. Mõtlen igaühe peale eraldi, luban - aint kui ei tunne üldse, tuleb ilmselt miski söök. Sest söövad kõik.
Või vähemalt kingivad endale mittemaitseva söögi edasi.
Edasikinkimise vastu pole mul midagi. Aint raiskamise "panen riiulisse, ei kasuta kunagi" vastu on. Ärge nii tehke, kasvõi annetage kuhugi, kui ise tarbida ei taha.
Ja siis aadressile murumuna ät gmail punkt com oma telefoninumber ja kuhu pakiautomaati saata.



Kui teen, mis ise tahan, koorman end IKKAGI üle. Ma ei tea, kuidas meelde jätta, et ei  t a s u, keegi ei saa sellest õnnelikumaks.
Peab ju saama, kurat!!!

kolmapäev, 15. november 2017

Hilissügis

Mulle meeldib ikka veel sügis.
See valgus! (Nii palju, kui seda on). Madala nurga alt, korraga nukker, kõrk ja ometi nii hele!
See pimedus! (No seda on.) Embav, sosistav, kaissuvõttev öö juba kella viiest!
August on minu aeg. September on minu aeg. Oktoober on - ja no natuke ikka november ka.
Sügis.
Küpsus, valmisolek, roiskumine, lagunemine.
Ja siis vaikus.
Vaikus.
Vaikus.

Välja arvatud, et möödunud talv oli viga. November oligi ainus talvekuu! Ei mingit rahu ja lumevaikust.
Huvitav, kas see tuleb natukenegi parem? Võiks ju!

Täna öösel magasin kümme tundi. Nagu KÜMME. See on nii suur asi, et isegi rist seinal ei märgi ära. Millal ma viimati üle 8 tunni magasin? Mingil ajal, kui ma üldse väga muud ei teinud, mhmh. Palat ja pizaama ja kõhetud jäsemed, mapp öölaual, et käsitsi kirjutada, kommid ja sink öökapisahtlis, et süüa, kui VÄHEGI isu on, ja hullumine raadio- ja telekahelide peale.
See võimetus välja lülitada on mul ikka hämmeldusega meeles. Et jah, ma TEAN küll, et laul raadios (teise patsiendi oma ja ma muidugi olen nii krdi viisakas ka, et ei palu tal kinni panna, isegi kui ta magab raadio saatel) ei ole mulle mõeldes kirjutatud, keegi ka ei mängi teda mulle mõeldes - aga TUNNE sunnib sõnu kuulama ja stresseeruma nende pärast.
KÕIK tuli sisse, ei suutnud midagi "pohhui pole v" välja lülitada.
Kunagi oli nii.

Paar päeva tagasi oli kaks ööd järjest ebameeldivaid unenägusid. Selle olin meeldumusega unustanud, täiega pettumustäratav taas mäletada, et nii saab. Mitte õudusunenäod, lihtsalt ebameeldivad, pinget ja rahutust täis.
Kui laps olin, ei olnud ööd mulle just meeldivad (välja arvatud kui olid). Ainus aeg, kus olen ristmärke teinud, oli umbes seitsmese, kaheksase, üheksasna, kui enne magaminekut tegin neid oma voodi kohal ja akende suunas ja igale poole, kuhu meelde tuli, et halvad unenäod sisse ei pääseks.
Vahel aitas. Vahel mitte.
Suhe 50/50, täiesti suva, sai nii ilmseks, et isegi mu lapseaju oli sunnitud vehkimise kui asjatu omaks võtma.

Aga PealeRongi ja peale antidepressante vähemalt unenäod leebusid üleni ära. Õudusunesid oli ennegi väga vähe, aga neid pingelisi ja rahutust täis, kus mult taheti midagi ja mul ei olnud seda anda ja siis püüdsin teeselda, neid varem ikka oli alatihti.
Nüüd enam eriti ei ole.
Välja arvatud et paar päeva ööd tagasi ikka oli.

Tänane öö oli seevastu üleni mõnus. Kõige üllatavam: ikka võiks veel magada. Tunde järgi täiesti hea variants. Ei maga kunagi välja, see lihtalt pole võimalik!
No nii on, noh =) Kogu. Aeg. Väsinud.

Ach, see sügis, see sügis! Kellele ei meeldi, kuidas hilissügiseti õhk lõhnab? Peaks olema surmalehk, ent on vaikne jahe igatsus, korraga vabadus ja nukrus.

Elu on hea. Lihtne ja hea.

laupäev, 11. november 2017

Leebe laupäevahommik

Huvitav, kas ma tahan oma raamatut lugeda?
/vaatab mõtlikult kasti, mis sisaldab kaheksat mu kümnest autorieksemplarist. Üks on ära kingitud ja üks pandud kappi minu-enda-omaks, ülejäänud ootavad otsust, mis neist saab.

Aga kas lugeda?
Ühest küljest - ma tean, mis seal on.
Teisest: ega ma siis KÕIKE mäleta ja ülelugemine oleks ainus meetod, kuidas kindlaks teha, mis siis lõpptulemusena trükki läks.
Kolmandast küljest: võiksin hoopis Civilizationit mängida!
Neljandast: aga see on samas arvutis, kus mu poeg praegu Overwatchi mängib.
Ach, nii raske!

Paljude tahkudega teema.

Peavalu valgub vaikselt minema. Kui veel pool tundi tagasi oli: "Tahaks lohutust, aga ei suuda kedagi välja valida, kelle käest küsida, ja mida uut nad mulle öelda saaksidki? Lihtsalt tüütan", hakkab maailm nüüd vaikselt taas elatavana tunduma.
Ei, ei tasu endale unevõlga tekitada.
Minu keha karistab sellise tegevuse kiirelt ja kõvasti ära.

Mul on natuke segadustki sees, kui selgub, et kõik teised polegi nii psühhosomaatilised ja nende keha üldse ei reageeri kohe, kui midagi valesti teha. Et VÕIBKI vähe magada või ebameeldivate inimestega koos olla või mitte hommikust süüa, ja ainult kui kõiki neid asju on tehtud nädal otsa ja palju, hakkab keha tõrkuma.
Minul ... on teistmoodi. Nüüd veel eriti.
Kusjuures reeglipäraselt. Piisavalt reeglipäraselt, et teaksin, kuidas on hea, kuidas väga tõenäoliselt midagi ei juhtu. Aga kas ma hoian ennast, kas pean oma heaolu piisavalt tähtsaks, et selle järgi toimida?!
Inimesed on lollakad ja mina olen inimene.
"Aga ma tahan ju!" - ja läheb.

Kusjuures ma tahan nii krdi vähe nüüd, samas. Sarja (One Piece!) vaadata, lugeda, süüa ..?
Häh. Tühjagi. Meenutan endale teadlikult, et on vaja või et võiks tore olla, proovi!
Magada?
Seksi?

Vat kallistada mulle meeldib, pai mulle meeldib, füüsiline kontakt meeldib. Aga isegi sellega pole tunnet, et tahaks ROHKEM. Lihtsalt - kui ei ole, tekib puudujääk. Aga kui tühi tass on jälle natuke täidetud, ei ole mingit tunnet, et seal peaks rohkem olema.
Nii on mul enamiku asjadega. Et mitte nähtuste graduaalne kasv, vaid tundetasandil on valikus "tühjus" ja "mittetühjus".
Kõik.
On-ei ole.
Must-valge.
Rõngas, kust läbi pugeda, on täpselt nii suur, kui on, ei ole võimalik midagi pingutada, venitada, rõnga kuju muuta, natuke ruumi juurde saada.
Ei või jaa.
Ja ikkkkkkka leian võimalusi, kuidas ennast saboteerida.

Nojah. Siuke ma olen, jama küll. Ei parem, kui olen, aga päris kindlasti ka halvem mitte.
Valge. (Või must.)

Tegelt ei ole enam hommik, eks? Varsti kipub lõunaune moodi olema.
Aga leebe on ikkagi. Leebe ja malbe. Teen natu tööd veel ja siis tuttu.
No hea küll, mõned kätekõverdused ka enne.

kolmapäev, 8. november 2017

Teadaanne

No nii - et te ka teaksite.
Minu raamatu "Lihtsad valikud" esitlus toimub 21. novembril kell 17.00 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus. Räägime Veiko Belialsiga juttu, loen natuke ette ja loodavasti saab ka süüa ja juua.

Olen ses kontekstis pigem rahulik. Esimesed eksemplarid on ka trükist tulnud, edasi on kõik lugejate käes. Mina saan esitlusele ilusa kleidi ja ilusad kõrvarõngad panna, kui ette lugedes pudistan, mis seal ikka, ja Belials on tark. Temaga nõme rääkida pole.

Rohkem mul midagi öelda ei olegi.
Tegelt olen muidu ka rahulik. Antidepressantide suurem annus hakkkas toimima, kõik hea tuli eredamalt esile, millega seoses kõik halb vajus tahaplaanile, ja ise ka imestan, kui tugevalt reageerida suutsin.
Pohhui pole v?

esmaspäev, 6. november 2017

Iga laps armastab oma vanemaid alati

Kirjutasin kommentaari eelmisele postitusele ja tundsin, kuidas hakkan möödunut meenutades raevust aurama.

Sest ma kirjutasin ausalt ja mäletan hästi, toimin praegu ka info põhjal, mis olen elu jooksul kogunud - aga KUI erinev on minu kogemus Üldisest Ühiskondlikult Pädevaks Loetud Arvamusest, tuli korraga mu teadvuses väga esile ja tahaksin kellegi maha murda.
Et sihukesed jaburad arvamused eksisteerivad ja mida need üldse tähendavad (kasutatakse sõnu, millel ei ole konkreetset osutust, nt "armastus") ja aargh! Kuidas on võimalik, et inimesed ei näe, ei mäleta, kurat, nad kõik on ju mingil hetkel lapsed olnud?!?!?!

Aa, et mis ühiskondlikust arvamusest ma räägin?
Et lapsed on ammendamatu armastuse varaait ja annavad oma vanematele kõik andeks ja aww.
Ma otsin siia kohe suvalisi linke ka kokku, kui te juhtumisi ei peaks uskuma, et siuke arvamus on.

Aga on.
Ja siis ma mõtlen, kuidas minul küll iial ei tekkinud seisukohta "see tegi mulle head, olin selle ära teeninud" palja tagumiku peale vitsasaamise osas. Valus see ei olnud, aga sellisel tasemel alandav küll, et pärast veetsin hulk aega mõeldes, kuidas ma vitsaandjad ära tapan, ja siiamaani tunnen, et no kuidas inimesed niiiiiiiiiiiiiiiiiiii lollid said olla, miks nad minuga sedasi tegid?!
Kurat, et "karm armastus"?
NÕMEDUS.
Raamatus "Kadri" see Kadri on nördinud, kui ta vanaema teda tutistab ta sünnipäeval.
Tutistamine oli oluliselt valusam kui vitsasaamine, aga kuna seda rõvedat alandust ei olnud, oli see mulle suht ükskõik. Tehke mu kehale haiget, aga krt, vaim jätke rahule!

Ja siis mõtlen, et ma siiamaani ei tea ja ei saa aru, mis on armastus - peale selle, et kogetud läheduse hetk, mis tundub mulle TÄPSELT õige definitsioonina. Mida üldse saab tähendada, et "laps armastab oma vanemaid alati"?
Vähemalt seda küll tean, et ma ei hellitanud nende suhtes alati sooje tundeid. Jaa, ma kujutlesin, kuidas nad surnud oleksid, ja enamasti oli see valus - aga vahel hoopis kergendav ja tore. (Miks ma arvan, et ei "armastanud" oma vanaema ega vanaisa üldse? Sest kui kujutlesin neid surnutena, ei olnud see kunagi valus. Nende suhtes leebeim oli "noh, ma peaksin kurvastama, aint väga ei kurvasta" ja enamasti "huh, hea, et lahti sain".)

Mida tähendab "laps armastab oma vanemaid"?
Praegu ma emaga saan hästi läbi ja kui mul on jama, mida ta saab leevendada, palun abi. Aga isaga ... pfff. Kui andeks palub, annan, aga kuni ta arvab, et tema on kõik õigesti teinud, arvaku.
Mul ei ole probleem temaga mitte suhelda. Kui kellelgi on probleem, lahendagu see, kel on.

Ja et oleksin kõik andestanud, kohe ja küsimata?

Ega ma sõnast "andestama" ka tegelikult aru ei saa.
Kui see tähendab, et adun, et inimene tegi oma parima, ja ei ole tema peale kuri tema tegude pärast, kuitahes nõmedad need ka olnuksid, olen ma kõigile andestanud. Samas on ikka päris mitu inimest ja palju rohkem inimeste tegusid, mille osas mul on "emake maa, kui NÕME (oli sedasi teha)!" ja ma lihtsalt olen pannud need enda sees kasti "Inimesed! Lollakad!" ja mühisen omaette põlglikult ning süngelt, kui meelde tuleb.
Ei, ma ei tee ühtegi liigutust, et neil kergem ja parem oleks iseendaga.

Mulle ei ole kuidagi kasulik leida, et see on ok, kuidas minuga käituti, sellest võibki üle vaadata.

Tegelikult tunnen ka selget õudust mõtte ees, et mu aju oleks nagu allistidel. Hakkakski kooliaeg helge, füüsiline karistus ok ja lapsepõlvemaja kuidagi kallis tunduma, ilma et midagi uut juhtuks? Lihtsalt kuna niimoodi on inimeste meelest õige mõelda ja mina võtan automaatselt teiste mõtted üle?
Jubehirmuskohutav!!!!!
Ma ei saaks ennast usaldada, iu!!!
Ja inimesed, paljud inimesed elavadki nõnda? Et seepärast nad mõtlevadki nagu mõtlevad, et nad ei MÕTLE, vaid võtavad üldisi arvamusi üle?!
Ja mina olevat ülbe tõdemusega, et inimesed on lollakad?!?!?!?! Isegi iseennast inimeste ja seega ka lollakate kilda arvates?

Nojah, aga mul ei ole sihukest allistlikku aju.
Mis tähendab, et vaatan fakte.

Ja kui lahutan maha üldtunde "ma ei ole midagi väärt", mis vahel ikka veel oma salalikke piisku minusse immutab, ütlevad faktid mulle, et ei ole okei, kuidas mind koheldud on.
Selgelt üks õppetund, mida õpin ja õpin ja õpin ja loodetavasti õpin viimaks ära.
Et ma ei ole halb ja automaatselt kõike halba ära teeninud, mis minuga juhtub või mida inimesed mulle teinud on.
Ei ole nii, et kõik valus on "normaalne, möödas, sellele ei mõtlegi - mis maailm oleks sellest parem või?!" ja kõik head teod südame kohal hoidmise aarded.
Olen paremat väärt, kui üle minu kõndimine, minu tähtsusetuks lugemine.

Ma ei pea enda halba kohtlemist normaalseks pidama.

Ja kui inimesed minu vastu head on, ei olegi see imeline ebatavalisus, vaid "Nii tore! Inimesed on nii ilusad ja head!" ning elan edasi, seda mingiks kohutavalt suureks asjaks pidamata.

Noh, sihuke plaan on vähemalt.

Et ma kaotan osa rõõmu samuti? Kuid mul ei ole enam seda lakkamatut lömastatud-olemise-tunnet, millest ma isegi endale aru ei andnud, ent mis vajutas, vajutas, VAJUTAS.
Et olen isekas, mõeldes, et ma ei ole jalamatt, millest igaüks üle võib käia?
Teate, isekus ongi alahinnatud. Vbla see on osake minu ellujäämise tähendusest, maailma enda sedasi sättimise põhjustest - isekust rehabiliteerida?
Sest selgelt on seda vaja. Just nägin filmi Doctor Strange (kohutavalt halb, ärge vaadake), kus üks dr Strange'is elavaid ning mentori poolt sõnastatud tema põhipatte oli enda tähtsaks pidamine.

Ja mina mõtlesin: mis see on paha asi v? Krt, kui lolle asju meile ikka filmide ja muinasjuttude, raamatute ja ümbritsevate inimeste poolt õpetatakse!

Ma olin nii krdi isetu kui võimalik ja mida, nagu mida üldse, ma selle eest sain? Maailm ei paranenud ära, mina ise olin põhjani õnnetu ja takkajärgi väideti kooris mulle, kui kohutavalt isekas ma olen.
Isekas olemine oleks selgelt parem valik olnud.
Mitte et üdini isekas siiamaani olla suudaksin või tahakski, aga äärmuseni isetu olemine tõesti ei olnud kasuks.
Mitte. Kuradi. Kellelegi.

laupäev, 4. november 2017

Päevad lähevad möööööööööda

Izver, jälle uus päev, jälle uus öö, jälle uus päev.
Ei jõua pilgutada ka, juba jälle mõni möödas.
Või noh, pilgutada jõuab. Pingutada ka. Kuna mul osa päeva kulub ikkagi selle peale, et mitte ahastuse ja küünte lihasse vajutamise keerises ka kaela murda, on pingutamine umbes ainus, milleks veel mahti.
See noh - ilma oleks hullem.
Nõup, ikka pole selgeks õppinud, et EI TASU JU!!!

Aga samas: võrreldes nädala algusega on oluliselt parem ning teile kirjutan alati siis, kui meel kerge ning isegi naeratus huulil.
Sattusin eile imelisel hetkel poest väljuma. Sügava sinakashalli taeva taustal ergasid-kullendasid-hiilgasid kollased puud loojuva päikese kiirtes. Viis minutit - ja päike oli liiga madalale vajunud, et edasi toda imelist vaatepilti teha.
Aga ma nägin.
Vahel on osa maailma ka selline.

Muidu: tegin üle mitme aasta, mil eestimaist hapukat toorjuustu kasutasin, taas tiramisut mascarponega. Vahepeal ei teinud mitte rahalistel põhjustel, vaid mulle tundus kodumaise toorjuustu hapukus hea ja mascarpone maitse kuidagi lame, nüansitu.
Nüüd oli NII HEA. Mõtlen, et vaheldus, vaheldus on võtmesõna.
Ma kuidagi olen selles kinni. Võimalus vahelduseks, vabadus - niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tähtis! Võibolla olen ma elus nii sundseisudest, parima hinna-kvaliteedi suhte otsimisest, peab-asjadest ära kurnatud? Aga kui meenutama hakata, olen neid alati jälestanud.
Ütle mulle "peab" ja vaata, kuidas ma kohe ei taha. Ütle mulle "ei tohi!" ja vaata, kuidas täpselt sama asja vaikselt, ent tugevalt tahtma hakkan.

Tahan ise valida. Niipea, kui keegi mind ses osas piirama hakkab, saab ta väga tugeva reaktsiooni.
Selle ürgse vajaduse ees ja sees seistes, omaks võtnud, et nii on minuga, pole ime, et väga väikesest saati olen enda vajaduste mahasurumises osavaks olemise ära õppinud. Ja samuti, et enam ei saa sellest lahti.
Kuskil teadvusest alllpool elab ürgne usk, et teised teavad paremini.
Isegi kui teadlikult kordan endale, kuidas
a) "teisi" pole olemas, nad on kõik erinevad inimesed erinevate meeldimiste ja vajadustega
b) miska seoses on täiesti võimatu neile kõigile meele järele olla
ja c) nii et tasub kujundada end ainult enda vaatenurga järgi, sest see on vähemalt selge ja kindel - IKKA on mingi "teised teavad paremini" tunne sees ja kui ennast ei valva, ronib see esile.

Jee ma jaksan end kogu aeg valvata!
Torm (tervisi markiisile) või mitte. Mul vajub "teen asju, nagu mina tahan, teised kohanegu" vahel ikka ajust välja, dohh, sellepärast ongi tätokaid vaja, et endale meenutada, kuidas tegelikult.

Ma ei ole veel selle valestikirjutamise parandamisega edasi jõudnud, ootan, kuni Varrakult uus ports raha tuleb. Siis.
Kuigi ma taipasin vahepeal, miks Ace'il selline mahatõmmatud S-iga tätokas on. Oli. On. Oli. Krt, kuidas öelda väljamõeldud tegelase kohta, kes oma väljamõeldud maailmas ka surnud on?
Mul ei ole nii hea põhjust oma mahatõmbamisele kui surnud vend.
Mitte et mu vend surra võiks!!! EI TOHI! Sa oled nii kallis!!!!!!!
Pealegi ei aitaks see kuidagi sõna parandamisele kaasa, sest peaks päris hea fantaasia olema, et whitstand'is mingit mu vennaga seonduvat sümbolismi leida.

Vahel nikerdan uue loo kallal, aga see ei ole mulle veel paljastanud, miks teda kirjutada, ning nõnda ei ole mul väga mootorit teda teha. Seda enam, et mul on üks (vbla rahaline, eks näeb) tööots ka, mis enamiku aega ja energiat ära sööb hetkel.
Siiski on mul tunne, et seal loos on mingi tähtis asi, mingi lubadus sees. Kahju, et kui ma lihtsalt visadusega edasi teen, kipun mitte uut avastama, vaid seda kirjutama, mis tundub tuttav, milles teadlik ja tugev olen.
Vbla looksin värskelt, kui kogu mu mõte tema (selle loo) peal oleks?
Noh, teen oma toimetamistöö ära, siis pühendun. Täiega.

Siuke rauge post oligi täna.

kolmapäev, 1. november 2017

Oot, 99% inimesi on neurotüüpilised? Mõtsin, et minusuguseid on ikka rohkem kui pagana 1%!

Uus kuu. Ometi kord on sel puhul kuidagi klaarim tunne, puhta lehe oma.
Enamasti ei ole aja möödumine mulle tähenduslik - aastaaegu napilt tunnen, aastavahetus on natuke asi, aga uus kuu? Uus nädal? Uus päev? Mis need peaks kuidagi mingit vahesadama funktsiooni täitma või?!

Aga on vaikne, härmane. Mõnel puul laperdab veel paar üksikut lehte, ent park on talviselt paljas, vaid paks lögaseks mittemuutunud lehevaip ütleb, et pole veel vilets talv, on täieõiguslik sügis.
Varsti tulevad lehekoristajad ka. Teises pargis juba nägin neid.
Siis hajub ajatunnetus veel hägusemaks, veel ebakindlamaks. Kas on november või veebruar?

Vahel hommikul ärgates on mul säärane segadus.
Ei taipa, mis kell, mis aastaaeg, mis aasta on.
Siis tuleb natuke arusaamist, kes ja kus ma olen.  Appi, on valge, olen sisse maganud! Poeglaps peab koolis olema ju - ja siis vaatan, et ta voodi on tühi ja pähe valgub teadmine, et eieiei. Ma juba äratasin ta üles, tegin pai, patsi ja kakao kah valmis, ta on ammu läinud.

Vaikselt saan aja paika.

Aga see, kui valus sisimas ärkvel olles on (jap, magan jälle hästi ja hirmus sügavalt), on vahel ikka täiesti õudne mu endagi jaoks. Teiste, kes "aah, ta on juba näidanud, et krt, no "ta ei sure sellesse" ei päde, appi, nüüd surebki!" võivad mõelda, jaoks tsenseerin end hoolega.
KUI valus on, on ikkagi õõvastav.
Muidugi sööstsin suurema AD-annuse peale tagasi, ent läheb ju aega, enne kui see toimima hakkab.
Hea on, et praegu mäletan ikka selgelt, et elu pole alati selline. Võib olla märgatavalt parem.
Isegi hea (!)

Mõtlesin ka, miks dramaatiline "Eesti internetimaailmas pooled inimesed vähemalt leiavad, et loll ja halb inimene olen" mulle nii jubedalt haiget tegi.
Mul läks natuke aega, et see ära sõnastada, aga lõpuks sain pihta.

Vaadake, mina, autist ju.
Elik mul on võime teha ja mõelda teistmoodi kui "kõik", mu ajus ei tööta peegelneuronid üldse nii, et takistaksid mul iseseisvalt mõelda, kogu aeg sootsiumi "õigeid" mõtteid sisse võttes ja välja lülitades "valed".  

But she also points out that autistics think about the world in a different way. Specifically, she notes that neurotypicals think in a top-down fashion (big picture before details), while autistics think in a bottom-up fashion (details before big picture). This means that neurotypicals tend to develop ideas from fewer sources, then take that theory and go back to the facts, where as autistics collect far more details and develop a theory from the details, from the facts. 

(elik ma väsisin ära pädevat linki otsides. Aina tulid ette "visuaalne mõtlemine versus keeleline mõtlemine" ja "autistlik aju võtab vastu rohkem infot, mitte vähem" artiklid, muuhulgas postituse pealkirjaks saanud "99% inimestest on neurotüüpilised"-väide. Õige teema esimesel kolmekümnel lingil ei ilmnenud. Võtsin siis siit suvalise tsitaadi, mis kõlas informeerivalt, sest noh - ma niimoodi mõtlen, mhmh.
Aga päriselt: on tõsiseltvõetav väide, et autistlik aju on just sellepärast autistlik, et seal puudub automaatne oma mõtlemise kohandamine ümbritsevaga. Ei võeta mujalt suurt pilti, vaid kogutakse detaile ja siis tehakse neist oma teooria. Mhmh.)


Oma imeliku aju ja imelike mõtetega olen tasapisi ise leppinud. Hakanud seda lahedaks pidama, süüvinud "tee, mida sina ise tahad"-sügavustesse ja mõelnud: I am the storm.
Ma ei ole sellepärast halvem, et olen teistmoodi! Nähke seda, öelge mulle seda, et mu usku kindlustada!

Sest ei ole kusjuures nii, et ma ei hooliks, mida teised arvavad. Ei ole ka nii, et ma ei TEAKS, mis on ühiskondlikult korrektne arvamus. Autism, teate, ei ole juhmus =) (See oli nali, eeldus on, et kõik on kursis.)
Ei, vastupidi: mul tulevad need omamoodi mõtted, aga samas tahan väga, et keegi teine ütleks mulle sedasama, sest teiste väljendatuna usun ideid rohkem.
Minu mõte on ju - ainult minu mõte.
Ent kui keegi teine ka möönab: "Nii on, selles võib tõesti iva olla!" oo, mul on kohe rõõmsam.
Õdusam.
Ma ei ole täiesti mööda pannud!

Omast arust levitan vaikselt seda "teismoodi ei ole halb" ideed. "Teistmoodi saab ka, ei ole olemas "õiget" viisi!" jutustan ma ja inimesed nagu usuksid.

Välja arvatud, et seekord oli tulemuseks "väga väga naine on loll, õigelt teelt täiega kõrval ja arvab, et see on ok! Ega ikka ei ole küll!" ja "Ega ma ei tea, kes see väga väga naine on, aga ta on loll ega kõlba oma ametisse ja halb inimene pealekauba!"

Ja maailm vajus mulle peale ning vajutas mu laiaks.
***
Huvitav, kas see on jälle liiga pikkade mõttehüpetega post v? Et loogika on näha ainult neile, kes seda hoolega otsivad?
Ei jaksa praegu viia oma aju seisu, kus näen kõrvalt.
Kui on segane, küsige.
Kirjutan lahti.

pühapäev, 29. oktoober 2017

Puudutuse vägi

Huvitav, kui võtaksin end kokku, kas mul õnnestuks öelda midagi intelligentset, mida juba 29 korda varem pole öelnud?

Blalablaalaablaanlabla. Blah!

Eeeee ... ei.
See intelligentsuseosa ei tulnud üldse välja.

Kurvalt pean ka tõdema, et põrmustav optimimimimimimism on jätkuvalt minuga.
Või noh, pole isegi mitte kurvastav tõdemus, eksole. Et ma ei karda, et ma ei oska karta, on nagu lahe. Jep, selgelt liiga vapper omaenda hea jaoks, ei suuda end hoida, kõik see - aga noh, jah.
Kas ma oleksin meelsamini ettevaatlik, arg, hirmu täis?
Nooo ei!
Missugune tõde paraku EI tähenda siiski ka, et mul poleks: "Kas ma võin sust kinni hoida? Jälle keegi kirjutas kommentaari, mille ainus mõte, et olen loll ja halb inimene!"

Teise inimese ümbert hoidmine annab ikka tohutult jõudu ja rõõmu. Tunnet, kuidas keegi on ka minuga ja hoolib piisavalt, et vähemalt korraks lasta mul olla väike ja nõrk. Ja kui see keegi on minu jaoks nagunii ka muid asju maailmapalju teinud, lahke olnud, arvestanud - siis on maailm kohe elatavam, elu elatavam, ja mul jälle jõudu ise tugev olla.
Kui mul ei ole tunnet - ja mul ei ole olnud liiga paljudel kordadel minevikus - et keegi kaitseb mu seljatagust, on mulle olemas igal juhul, on tunne, et maailm lömastab mind, kui ise kõike teha ei suuda.

Usk inimvõrgustikku; igaüks aitab teist oma võrgustikus, kui see abi vajab, on tore.
Aga teoreetiline. Reaalne tunne, et keegi armastab ka mind, hoolib, on mul halb või hea, on mul ikkagi kallistades. Inimesest kinni hoides. Maailm püsib kohe paremini küünarvarre kaugusel ja ei vaju mulle peale.
Ja üldse, pole ju minu asi seda korda teha.
Maailm saab hakkama. Minu asi on hoolitseda enda eest.

Aga on mul tundega meeles too tõik, kui emban teist inimest ja too ei põgene kohe ära seepeale.
Muidu on teoreetiline teadmine.

Oi, kas ma pole võrgupäevikus maininud viimasel paaril aastal, kuidas mulle hirmsasti meeldib kallistada? Mida, viiel aastal!? KUUEL?
Nojah, ilmselget ikka ei taipa väga korrata.
Kui ma inimest ei puuduta, on suht kama, kas ta on arvuti taga 1300 km kaugusel või istub must üle laua ja joob kohvi. Usun, et ta on mulle olemas, kui ta reaalselt katsutav on, puudutusega tajutav.
Ei tõmbu kohe eemale, tahabki minu ligi ka olla.
Kõike võin ette kujutada - aga reaalset puudutusetunnet VÕIN kujutleda, aga see pole see pole see pole see.

Aga noh, jah. Ma olen snoob. Ega ma siis kõiki ei taha puudutada, ainult neid, kes mulle meeldivad.

Muidu on nii, et käisin eile kinos.
Thor.
Väga nunnu film, v.a. et mis mõttes Asgardis elaski 680 inimest? =P

Led Zeppelini ma nagunii armastan, väga kõvasti ja laialdselt, ja mul on on noori Planti-Page'i kontsertvideodes vaadates ikka väga: "Nad olid kunagi jumalad. Üleni ja igas aspektis. Siis möödus aeg, nad läksid vanemaks, paksemaks, teevad ikka head muusikat aga - aga - aga --- aga nad ON kunagi jumalad olnud!!!"
Ent Immigrant song'i armastan veel väga eriliselt. Mu lemmiklugu Zeppilt juba siis, kui olin 11 või nii.
Ikka veel on. Kuigi konkurents on kõva.

Oh, ja nüüd oli see filmis, mis mulle nii väga meeldis!

neljapäev, 26. oktoober 2017

Tagasi tavapärasusse vol II

Oi, tere =)

Tasapisi hakkan taas normaalseks saama.

Mõneti oli vahepealne pauk isegi kasuks: kui vahepeal ei meenuks, mis tunne on endas suurelt kahelda, võibolla ei oleks ma ka nii veendunud, et endas kahelda on jube, seda ei tasu teha, ja liigset enesekindlust ei ole olemas.
Sest eneses kahtlemine?
Inimesed (kaasa arvatud mina) on lollakad NIIEHKNII. Kogu aeg selle ees õudust tunda, et äkki olen nüüd loll, on jõu ning seesmise rahu räme raiskamine.
Sest ega keegi ei päästa endas kahtlemisega end lollakas olemisest. Ainult jaks ja rõõm kaovad kui tilk vett supi sisse.

Muidugi. Teiste halvaks pidamine on nõme. Aga "enda heaks pidamine" ja "teiste halvaks pidamine" on väga erinevad asjad.
Nagu VÄGA.

Oi, kas ma eksisin teelt, rahast ja lastest rääkides?! Et rääkisin teiste kohta halvasti?
Kusjuures ainult natukene, eks ole.
Mul lihtsalt "hakkamasaamise" definitsioon oli seal, kus ta mul ikka olnud on (ja miks ma siiamaani enesetapmist enda jaoks adekvaatseks teoks pean; nii palju sisemisi uksi avanes).
Kui ma ei sure, kasvatan end kokku nagu ennegi. Kuni ei sure, elan edasi nagu ikka. 
Elik phmt - kuni ma ei sure, ongi kõik korras. (Ja kui surin, tuligi alles ette, et oleks nagu mõtet teismoodi proovida.)
Mulle tuli ÖELDA, et kõigile ei ole "hakkamasaamine" see asi. Et kõik ei mõtlegi "kuni ei sure, saan hakkama".

Ma lihtsalt ei tulnud enne selle peale.

Aga noh, jah. "Normaalsus" mulle on näiteks see, et ma ärkan kell 5.50 üles, et kempsu minna, ning ei jää siis enam magama.
Vahepeal, ebanormaalsel ajal, magasin sügavalt ja kui tuligi pissihäda, ei olnud probleemi pärast uuesti uinuda. Unenäod olid ka viimase peal.
Ärkvel oli raske - aga unega hea.
Aga mulle meeldib rohkem tunne, et ärkvel on hea. Olen valmis unerõõmud selle nimel ära pisendama, näiteks mitte magama jääma poolteist tundi surmväsinuna voodis külitades, et aga mõte oleks klaar ja tunne puhas.

Kurat, see enesesse uskumine, oma sisetunde oluliseks arvamine (jah, ma võin eksida, mis siis?! praegu arvan nii) on nii tähtis - ja ometi tuli mul "ma ei taha näha ka kommetaare, lasen kellelgi teisel enne läbi lugeda, kas tasub üldse vaadata" teiste inimeste arvamuse, nende enda olulise sisetunde väljendamise peale.
Mõtsin, miks.
Jah, mul ei ole ega olnud mingit probleemi sellega, kui arvati teistmoodi kui mina, samas eeldusi samu võttes. Noh et faktid on samad, tõlgendus erinev. Täiega lahe, mõttevahetus, uued ideed!
Aga mul oli tohutu probleem, maailma raskus vajus mu õlgadele, kui minust aru ei saadud. Kui korraga pidanuks hakkama a-st ja b-st seletama, et näed, need on tähed, neist moodustuvat sõnad ja mõtsin neid ja neid tähti järjestikku kirjutades seda sõna.

Ma ikka jäin kõvasti hätta endalegi selgitamisega, miks see nii õudne oli. Teiste jaoks oli "arusaamatus" seletus, mulle öelduna pidanuks "arusaamatus, te mõistate erinevalt" nagu kergendav tõdemus olema - aga minu jaoks see just oligi jube.
Mis mõttes minust aru ei saada, mis mõttes peaksin end tõlkima, et arusaadav olla, mis mõttes inimesed eeldavad automaatsetena asju, mis minu jaoks üldse automaatsed pole, samas minu jaoks iseenesestmõistetav on neile "ei mõista, mis ta mõtleb, võtame siis kõige halvema võimaliku võimaluse ja usume seda".

Ma olen valesti, selge ju! Nad eeldavad, et õiged inimesed oleksid sellised ja mõtleksid nii, nagu nemad arvavad. Mina aga mõtlen ning tegutsen valesti!

See oli väga ränk. Aga noh.
Teraapiast oli seekord ometi väga selget kasu.

Me rääkisime õnnelikest mälestustest, sellest tulenevalt muusikast. Jutustasin, kes laulis mulle, mis mu enda suhe laulmisega oli ja on, kes vilistas - ja liikusime sealt edasi õhtujuttudele ja mängudele ja ... ja kui ma siis aru sain, et lapsest saati olen õigust laps olla, laulda, mängida, lõbu pärast lugeda pidanud pidupäeva-eriks, sündmuseks, mida tuli ette hästi harva või mille jaoks ma pidin kodust ära minema või vähemalt mitte kellegi silma alla sattuma.

Jah, mul on tunne, et mu lastel on hea elu, sest neil on õigus nemad ise olla kogu aeg. Beebi, kolmene, seitsmene, kolmeteistkümnene.
Et ma tapsin ennast, kui nad olid kaheksa ja kaksteist? Noh, teate. Minu kodus sel ajal loeti mind juba ammu emotsionaalselt küpseks - ja ma pingutasin ka, et ootusi õigustada.
Krt, ma ei saa sellest üle, et olin kaheksa, kui klaarisin oma vanemate lahkuminekuasju.
Naeraks, aga liiga hirmus.
Mingi raha, mingi isa kodus, pffff ... pisiasjad, PISIASJAD.
Nii ebaoluline võrreldes tõeliselt tähtsaga.
Ole see, kes oled, täpselt selline, nagu oled, su vanem ei nõua, et oleksid keegi teine. 

Kas kõik need "head lapsevanemad" ka nii teevad oma lastega, ma ei tea.
Kuidagi nagu oletaksin, et kui teeksid, oleks toredaid õnnelikke lapsi rohkem. Aga ei, noh, kui inimesed arvavad, et raha ja kahe vanemaga peakski laps õnnelik olema, nad võibolla tähtsatele asjadele tähelepanu ei pööra?

Jep, mina arvan nii. Et võin eksida?
Nagu ei arva, et eksin. 

esmaspäev, 23. oktoober 2017

Jutuajamine ettekujutuses

Inimesed on lollakad.
Inimesed on lollakad.
Inimesed on lollakad.

Jaa, mida, kahtlemata on eelmine teema lõpetatud.
Jaa, kahtlemata tegin selle vea, et lugesin kommentaare teises võrgupäevikus ilmunud postituse all, mis riivamisi ka mind puudutas.
Sa. Kurat.
Aga noh. Inimesed on lollakad. Pole minu asi.
Ma ei ole täiuslik? (Mõttes, et toon ise teema lauale ja siis häirun tagasisidest.) Nojah, ei ole.
Jama küll.
Ma ei näe, et keegi peale minu kannataks. Mitte et mina võiksin kannatada, nõup. Ennast hoida on mõistlik ja hea. Aga noh, endale käru keerates võib siiski rohkem loll olla, kui kogemata teistele halba tehes.
Seal on oluline vahe.

Ja nüüd tean, et olen natuke õrn jälle. Enne ei teadnud, see tuli mulle suure üllatusena. MisMÕTTES tunnen mingit muud valu kui enda sees kasvanut? Nagu saangi haiget, kui väljastpoolt tehakse? Luud murduvadki kõva hoobi tagajärjel?
MisMÕTTES hoolin, nagu päriselt HOOLINGI teiste arvamusest PÄEVI järgemööda?
Jaa, PMS.
Jaa, jäin haigeks, emotsionaalne haprus kohe kohal. 
Aga krt, sel oli ka põhjus, et haigeks jäin. Jah, kaotasin oma rahakoti ära, jah, ponnistasin end natuke üle kõiksuguste sellega seotud jamade pärast. Aga emotsionaalne pauk oli ikka ka vähemalt pooles ulatuses tähtis.

Ma veel mõtlen, kas edaspidi hoian end rohkem või lihtsalt olen mitte hoides rohkem valmis, et vastu lõugu saan.
Sest noh. Mu alastus on mu soomus, ma varjates ei taha elada.
Aga vastu lõugu saada on VALUS.
Ikka veel värisen selle kommentaari peale. Adrenaliin voolas kosena vereringesse.


Hästi abiks on (mõttes) Sanjiga rääkida.
Ta on animes parasjagu selle koha peal, kus väga usutavad ähvardused nende pihta, kellest ta hoolib ja kes temast hoolivad, on viinud mehe valmidusse teha asju, mis üpris-üpris valusad ja vastikud.
Ent ta on valmis neid tegema, et neid, kellest hoolib, õnnelikuna hoida.
"See on minu teema ka," ütlen talle.
Taevas on hall, meretuul viib koka sigaretisutsu minema.
"Ma ju tean, mida sa siin teed ja mispärast. Aga vaata. Miks sa oled valmis endaga nii paljut tegema, võibolla kogu oma ülejäänud eksistentsi panti panema, on Zeffi ja mugiwarade õnnelik ja hea elu, eks?"

Mul ei ole tegelikult vastust vaja. Aga ta kergitab suunurka, kehitab õlgu, võtab veel ühe mahvi.
"Selge ju. Sa paistad kuramuse palju teadvat!"
"Oi, ma teangi. Seletasin juba eelmisel korral, kuidas."
Selg vastu müürisakki on hea istuda. Sanji seisab kummargil, toetub küünarvarte ja rinnaga kividele ja suitsetab. Pilk merel, mis vaevu lainetab. Hall ja vaikne, nii vaikne.
Lasen oma loenguga edasi: "Kuula nüüd hästi, sest see on tähtis."
Väike paus. Lasen edasi?
No mitte päris järjest.
On veidi piinlik tarka mängida, kui ma ise nii kergesti sinna auku lendan, mis tema loogikas on, nii et naeratan omaette natukene.
Või siis osaliselt ka talle.
"Sa teed endale halba, et nemad õnnelikud oleksid, eks ole. Ilma sinuta, teadmata, kuidas sa just hakkama saad, kuid õnnelikud."

Paus.

"Aga su loogikaviga on seal, et nad üldse oleksid õnnelikud, kui sina oled õnnetu." Vaatan talle otsa. Tema minule ei vaata.
Püüan sõnadega temani jõuda, isikliku kogemuse jõud peab ju ka midagi maksma? Püüan. Hingega. "Ma ju tean, kurat. Kurat! See paganama eneseohverduse teema on mulle ka teema, ja just sellepärast olen sellele mõelnud ja mõelnud ja mõelnud."
...ja mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja ...
"Kui sul on halb, teed sellega valu just neile, kes sust hoolivad. Kellest sina hoolid. Neile, kes tähtsad on. Kellele sa ei tee halba sellega, et sinul on valus, on need, kel sust sügavalt kama. Või kes lausa rõõmustavad, et sulle haiget saavad teha."
Ma lähen kirglikuks, kurat ja põrgu. Rahu, Triinu, rahu, võta hoogu maha!
Aga ei, järgmised sõnad tulevad lausa meeleheitlikud.
"Sa ei taha ju seda!"
"Ei, seda ma ei taha." ütleb Sanji tasa. "Ja ma ju tean. Muidugi on sul õigus. Ma tean."
Mõistlik mees. Oh, rumal ei ole ta tõesti ühegi kandi pealt.
Ta käte ümber helgivad võrud, mis oodatavalt plahvatavad, kui noor Vinsmoke (jaa, Sanji raudselt ei hindaks, kui teaks, et ma seda nime kasutan mõttes, aga sellepärast ta ju hädas ongi, et Vinsmoke!) näiteks saarelt põgeneda üritab. "Aga teine võimalus on veel hullem. Jah, nad saavad haiget. Jah, neil on jäle mulle mõeldagi. Aga nad on vähemalt elus!!!"
Ma raputan pead ja naeran.
Mõrult, sest lõbusat pole siin midagi.

"Miks sa nii arvad? Kas sa arvad, et kuitahes ilgelt sa käituksid, Luffy - LUFFY! - lihtsalt kehitab õlgu ja sõidab minema? Nad tulevad praegu sulle järele. Võitlevad end risti läbi saare. Võin sulle ette ära öelda, et mitte miski, mida sa teed, ei peleta neid minema." Kurat, see on hetk, kui ettepoole kummarduda oma istepaigast müüririnnatisel ja Sanji ülikonnastatud õlale käsi panna. "Sest nad hoolivad, päriselt hoolivad."
Vaikus. Ma hoian ta õlga ja tunnen, kuidas ta ei lõõgastu, kuidas pinge ja pinge ja pinge.
Lasen lahti, aga mu hääl võib nüüd veel vaiksem olla, me pead on nii lähestikku. "Ja nemad on ainsad, kellele sa haiget teed sellega, et sina haiget saad. Nemad hoolivad. Need, kellele ei taha haiget teha, on just need, kes haiget saavad."
Oh, ma räägin ka endast, nii väga!
"Aga need, kes ei hooli ning kellest sina ei hooli, vat nemad on rahul."
Ta vaatab mulle otsa. Ta ei taha sellele mõelda, mõelda, et ta tegi IKKAGI vea, oh, ma mõistan seda kulmualust jahedat pilku nii hästi!
Piin on pinna all. Seda ei näidata välja.
Mis ei tähenda, et seda olemas ei oleks.
Mul ei ole midagi teha peale jätkamise. "Äkki ei tasu siis sedasi valida? Alistuda, et neil oleks hea, kannatada, et neil oleks hea? Äkki tasub võidelda enda eest, sest SEE on tegelikult ka nende eest võitlemine, kes loevad?! Võitled enda eest ja nende eest korraga!"
Sanji ei vaata enam mulle otsa. Meri, hall meri ja hall taevas on see, mille poole ta pilk on pööratud, kui ütleb: "Aga nüüd on juba pisut hilja, eks ole? Ma olen enda käsist-jalust siduda lasknud. Nii kinni kui kinni."
Paus.
"Kunagi ei ole liiga hilja," sõnan vaikselt. "Alati on valik."

***

Olgu, teine teema näiteks homme. Või ülehomme.
Kaua seda ühte hobust ikka peksta.
(Mitte et mina peksaksin. Hobust. Mul tuleb õudus peale mõeldes, et teen kellelegi meelega ja teadlikult haiget.)

reede, 20. oktoober 2017

Mis krdi ÕIGUS vol II

Räme nädal.
Muidugi huvitav ka, vaheldus vahelduse otsa ikka venitab aja pikaks. Aga mu kehaline vastupanu on täpselt nii nõder, kui oodata võikski, ja olen haige. Sain aru, et nüüd on jama, kui hommikul hakkasin kätekõverdusi tegema, käpuli põrandal taipasin, et seda küll ei taha. Tegin hoopis kassiküüru ja lehmanõgusust seljale 37 korda, ja kuskil 30 korduse kandis oli süda täiesti paha ning pilt õõtsus.
Ei ole väga normaalne isegi minu puhul.
Kraadisin. Nojah. Arvata oligi.

Aga see, et ...
Ma arvan, mul tulebki arusaamatus teemal "kes piisavalt ei teeni, ei tohiks lapsi saada" sisse, sest minu lapsed ei aja kasinalt läbi mitte seepärast, et ma piisavalt ei teeni (noh, praegu, onjo, päris normaalselt), vaid annan ära, mis vajadusest üle. Dohh.
Reeglipäraselt.
Sest ma tahan nii.

Jaa, päris esmavajaduste lõpuni enam asju ei lase. Pesupesugeel, kohv ja väike varuraha ikka on - aga mis on konkreetselt "võin ka mujale anda, me ei sure selle kätte" ja kel on vähem kui minul või kui on konkreetne eesmärk (Ukraina medabi on NII TÄHTIS, kurat, kas minu ja mu lapse kohvikust ostetud smuutid on siis olulisemad kui mõne inimese ELU või?!), ma annan ära.
Sest mul on prioriteedid paigas.
Inimene on tähtis, sest ta on inimene, mitte seepärast, et ta on mu tuttav, lähisugulane või rahvuskaaslane nt.

Üldse, tegelikult on mulle arusaamatu, mis mõttes kellelgi on "õigus" millelegi.
Rahale? Armastusele? Puhtale veele? Elule? Hingetõmbele?
Kas vastsündinu, kes ei hakkagi hingama, ei omanud hingetõmbele ÕIGUST, aga 96-aastane mölakas (jah, teate, on ka selliseid), omas väga paljudele? Kas sõdur Ukrainas omab elule vähem ÕIGUST kui sina? Kas inimesed kuskil Saharas omavad vähem veele ÕIGUST kui vanavanaema lehm?
Kuidas üldse saab mõelda, et kellelgi on millelegi ÕIGUS?! Mida see TÄHENDAB?!

Ma võin öelda, et minu laps olla on alati majanduslikult kahjulikum, kui paljude mu kommentaatorite oma. Ma võin ka öelda, et olles need kommentaarid läbi seedinud ja klikiarvu (misMÕTTES 3 korda rohkem, kui mu seni populaarseimal postitusel? ebapärlikarp on sitaks populaarne) üle mõlenud, olen VÄGA kindel, et mu otsus veel lapsi saada on hea ja õige.
Sest krt, tuua maailma rohkem minu moodi mõtlevaid ja tundvaid minu geenidega inimesi saab ainult hea olla. Jääb oma õigust ja iseennast kõige tähtsamaks pidavaid mölakaid protsentuaalselt maailma inimeste hulgas natuke vähemaks.

Kuramuse ÕIGUS ...

Jah, see on mind palju kujundanud, et mul enda meelest polnud millelegi ÕIGUST. Ainult haigena. Siis oli mul ÕIGUS koolist koju jääda, voodis vedeleda ja jutukaid lugeda. Muidu olin krooniliselt laisk ja lohakas ning kui kellelgi ette jäin, oli absoluutselt vajalik saata mind kas õppima või koristama.
(Niisiis olin kodus nii vähe kui võimalik.)
Aga sellest kasvas välja minu veendumus, et mitte kellelgi pole mitte millelegi ÕIGUST. Kõik on kingitus, saatuse naeratus, vedamine.
Et ise-tublidel läheb hästi? Ei.
Kusjuures tean seda TÄPSELT sellest isiklikust kogemusest, mis mu enesetapmiseni viis. Olen nii krdi tubli olnud, et nüüd tahaksin toonasele endale pai teha, kohvi ja kooki anda ning rääkida-rääkida-rääkida, kuidas EI OLE VAJA nii palju teha, mitte krdi keegi ei täna. Sind omakorda aidatakse täiesti sõltumatult sellest, mida sa teed, see sõltub ainult sellest, millised TEISED on. Palun puhka!
Ta oleks mulle märgade silmadega otsa vaadanud ja ohanud, et tal ei ole ÕIGUST puhata.

Ei ole v? Jah, ega ei ole küll.
Aga kellelgi ei ole.

Õigust puhata ei saa olla. Nagu ka ühtegi muud õigust.
Jep, on inimesi, kes teevad veel rohkem (kuigi üllataval kombel mitte väga palju, mineviku-mina oli RÄMEtubli, võttis ka uneajast töö tegemiseks - ja põdes, et kuue unetunniga hakkama ei saa, eriti nõrk, iga ärkvel oldud hetke ka töö alla ei tahtnud panna, eriti laisk), mis-krdi-siis?
ÕIGUST puhkusele, ÕIGUST rahale, ÕIGUST hingetõmbele EI OLE OLEMAS.

On vedamine ja teiste inimeste lahkus ja oma otsus, et kui mina enda eest ei seisa, ei seisagi keegi.
Aga ÕIGUS?!?!?!

Haijah!
Proovige mind ümber veenda, kui tahate =P

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Mis krdi ÕIGUS?!

Okei, ma siis nüüd kirjutan lahti oma vaimsed kukkumised üle-eelmise posti kommentaaride peale.

Seda on veider teha, sest ausalt: ma eriline "sain võrgupäevikupostile tagasisidet ja nüüd mõtlen oma eluväärtusi ümber"-tegija ega uskuja, et nii üldse saab, pole ju.
Inimene kirjutab. Et lugejad midagi ütlevad seepeale, on nende mure! Võivad ka vait olla, ikka nende reaktsioon.
Üleskirjutamine minu jaoks on (enamasti) lihtsalt üleskirjutamine ning tagasiside ...
Noh, tore, kui minuga nõus ollakse.
Inimesed ongi lollakad, kui absoluutselt ei olda.
Üldse, kui kõik oleksid ühesugused, oleks maailm päris õudne. Erinevad arvamused on ok.

Ent avastasin tänu tagasisidedele ja oma vastuste üle mõtlemisele seekord, et aa.
Aga ma ei arvagi, et raha väärt oleksin. Kes tahab, see maksab mulle, kes ei taha, ei maksa. Et mina VÄÄRT oleksin midagi, mis on üle ellujäämispiiri?
Kuidas üldse saab sedasi mõelda?
See oli päris jube avastus enda kohta ja korraga kõik mu elupõhimõtted vankusid.
Sest SELLE avastuse, et jah, ma olen väärt elama sellisena, kui olen, tegin ära mõned aastad tagasi. Rahaasja sinna juurde liitmine tundus "kuidas ma siis seda ei arvestanud?!" ning korraga tuli päästmatult "ma olen kogu oma elu valesti elanud!"-tunne.
Mis oli kohutav.
Ikka veel on tunda, aga kui see kohutavuse adumine parasjagu saabus, oli ikka nii rõve, et häälega niutsumine, pisarad, veel niutsumist, küüned peopesas ja ulg.

Aga terapeudi abiga (ometi kord oli tast reaalset abi jälle!) esitasin endale küsimuse, mida ma nüüd selle avastuse valguses teisiti teen - ja leidsin, et ei midagi.
Ikka leian, et mina aitan inimesi, kui mina saan, ja kui mul on jama, ehk aidatakse mind. Vorst vorsti vastu "kõigel, mida teen, on hinnasilt küljes"-mõtlemine lihtsalt ei ole mina. Ma ei saa nii, ma ei taha nii, see on mulle vastik.
Mitte et ma teaksin, kes Tomi Lauren on
Kõik "mis õigusega ta abi küsib"-pahameeleavaldused on nende küsijate probleem, mitte minu oma. Mina leian, et abile ei olegi ÕIGUST, see on teiste inimeste headuse küsimus, ja kui küsimus on minu headuses, siis - kui ma saan anda, ilma ise ära suremata vaesusse, on loomulik anda. Kui keegi vajab midagi minu käes olevat rohkem kui mina, mul on ainult hea meel anda asi või raha tema kasutada, sest maksimaalse õnne küsimus maailmas on mulle oluline.

Kui teile pole, palun, ma ei keela kedagi elamast ainult endale ja sisisemast, kui teised teismoodi elavad.
Aga mina niimoodi ei oska, ei taha, ja vaatan neile "aga mis ÕIGUS"-inimestele kerge põlgusega.
Mis krdi ÕIGUS? Mis see on mingi oluline asi v?

Minu maailmas ei ole ja ma ka üldse ei taha, et oleks.

esmaspäev, 16. oktoober 2017

Ere ja kirgas

Eelmine postitus kütab minus veel kirgi, seega pole nagu otsest VAJADUST mus midagi uut kirjutada ja nagunii on kõik tunded ka tooniga "A mine persse, kui mina tahan, ongi see argument!"

Aga ses kontekstis tundub taas vihast kirjutamine kohane.

Vihastamine on üldiselt ja üleni hukka mõistetud me ühiskonnas. Suhtumine on umbes "no kui sa oled nii hädine, eks sa siis vihasta, aga tegelikult ei tasu/tohi/pole hea. Negatiivne tunne. Nagunii vihastad teiste peale asjades, mida endas näha ei taha. Ole ise parem, siis polegi millegi peale vihastada! Üldse lõhud sa vihaga rohkem iseennast kui seda, kelle-mille peale vihastad, nii et ei tasu vihastada! Vihastavad nõrgad."

Aga kui mina tunnen viha, mul on HEA.
Et lõhun ennast?
Rohkem ...eeee...  millestki?
Mida?!

Kui vihastan, kaovad seest kõik "ma olen halb ise, viga on minus, ei ma ikka ..."-tunded, mis eriti väsinuna peale kipuvad, täielikult.
Viha ONGI "minul on õigus, muu on pohhui". Selge puhas see-ei-puutu-minusse, nõmedus-on-mujal-tunne. Kulmukergitus, minge persse, pole minu mure.

Mulle palju meeldib.
Ja ma ei saa aru, miks ei tohiks, ei tasu, ei ole hea.
Kui muutuksin vihaga vägivaldseks, olgu, saaksin asja ebameeldivusest teistele aru.
Ei muutu. Isegi mitte verbaalselt.
Kui see mult endalt jõu ära võtaks (nagu näiteks vaimne valu "mind ei armastata" teeb, see on krdi halvav), nii et suudan ainult magada - saaksin aru, kuidas see mind lõhub.
Aga ei, viha just annab energiat, agressiivsust teha rohkem. Vihaga jooksen pikema ringi, koristan energilisemalt ja kolm korda rohkem kui muidu, isegi loovkirjutamisel ei tule "oh, nüüd aitab ka"-tunne üldse nii kiiresti ette.

Viha ainult annab mulle, ei võta midagi. Ja nende suhtes, kelle peale vihastan, saabub vaid halastamatu konkreetsus.
Ma ei arvesta enam nende tundeid, ei keera oma väljendusi pehmemaks, ei vabanda. Jah, ma vihaga võin inimesest otse üle minna, kui ta mul teel ees seisab - aga et viitsiksin teda otsima minna, et tast üle minna, kui ta parasjagu mu teel ei seisa?
Pff.
Seda viha mulle tähendabki. Inimene ei huvita mind enam absoluutselt, ma ei painuta endas pisimatki oksakest tema jaoks.

Aga et aus olla, pean tõdema - see ei ole alati nii olnud.
Oli aeg, kus ma vihaga oma tütart korra juukseharjaga lõin. Mitu korda ilma juukseharjata. Poega olen juustest kiskunud, löömine ei tule meelde, aga võibolla on mälunõtrus, mitte et teda löönud poleks.
Mu hääl tõuseb ja ma (peaaegu) karjun, seda juhtub siiamaani.
Tollal-ammu oli mul küll tunne tunne, et ei tohiks vihastada, see näitab ainult minu nõrkust.
Eriti mulle endale, aga kõigile teistele samuti, eks ole.
Rääkimata sellest, kui häbi ja halb mul oli omaenda laste vastu vägivaldne olemise pärast. Puhas valu.

Nüüd seda enam üldse pole. Ma ei tea, kas asi on selles, et mina ise olen selgemaks ja kirkamaks arenenud või hoopis selles, et viha endale ilma süütundeta lubamine on vihastamise kergemaks ja puhtamaks muutumise alus? Võibolla mõlemat.
Et mul kaoks vihastades enda üle kontroll? Nii palju kui oma keha (ehk näiteks emotsioone, füüsilist haigestumist ja äraväsimisi) valitsen, valitsen ka vihaga. Mitte midagi ei muutu peale tunde.

Ja viha ei ole kuidagi halb tunne.
Mulle meeldib.

reede, 13. oktoober 2017

Laps, laps on kõike väärt!

Tita kõhtu saamine sel aastal ei õnnestu.
Minu mitte-nii-tore endometrioos (nüüd on juba mõlemas munasarjas v? Tõsi, arst ütles, et see uus kolle võib mitte olla kolle, vaid kollakeha) on piisav tõenäoline takistus rasestumisele, et läheksin detsembri algul hoopis operatsioonile.
Olen ikkagi rahul ja rõõmus. Aeg on ainult aeg jne. Samm oma beebile lähemale on taas tehtud.
Lihtsalt sel aastal ta ikka ei tule.

No nii on.
Jõuab.

Vahel, kui mõtlema hakkan, kipun käsa ringutama ja pead vangutama. Nagu ... inimestel on normaalne sissetulek ja siis muretsevad, kas nad lapsega saavad rahaliselt hakkama.
Fakk.
Mina olen teatud perioodil õpetanud oma lapsi, et peale pesemist ei tasu pesukäsna ära loputada, vaid lihtsalt kuivaks pigistada (et puhastavat ainet kauemaks jätkuks, noh). Seebi riivimisest pesumasinasse, et midagi keemiliselt küürivat oleks, rääkimata. Pesnud end ja lapsi kaks aastat köögis pesukausis või minu ema juures, sest meie vannitoapõrandast tilkus vesi alumise naabri korterisse. Kandnud ja oma lastele kandmiseks saanud teiste vanu asju praktiliselt eranditult, ainult sokid, sukad ja aluspesu olid enda omad. Lugemiseks oli raamatukogu, filmivaatamiseks arvuti (kuigi jumala tükk aega ma kartsin nii kohutavalt selle arvuti pärast, et ei tõmmanud torrentit, sest kui arvuti oleks mingi viirusega hukka läinud, MIDA ma oleksin teinud?!), kinkisin inimestele peamiselt isetehtud toitu ja ainult sünnipäevad, kuhu mu lapsi kutsuti, ja kooli- ja lasteaiaväljaminekud olid mulle ahistavad "kurat, jälle?!"
Raha oli kogu aeg nii otsas, et euro ja veel natuke rongipileti eest üks ots oli väljaminek, mida pool aega tahtsin ette teada.

Ja ma ei pidanud end kohutavalt vaeseks. Kõigil oli kõht täis, arved said makstud ning kui raha oli, käisin kaltsukatuuril.
Olgu, ei ostnud mitte mingit elektroonikat. Kui üks aasta erilise jõukuse hetkel tõin poest mikseri, olin ise ka hämmastunud, milline kröösus olen. Aga no - isa hoidis mul nina vee peal teemal "mingi arvuti peab kirjutaval inimesel kirjutamiseks olema" ja ema juurest sai kohvi ja tualettpaberit näpata.
Aga siiski.
Kui loll peab inimene olema, et sissetulekuga 1000 eurot kuus mitte rahaliselt hakkama saada?! Nagu - laste sünnipäevakutsed, kooli- ja lasteaiakulud, laste söök, mähkmed ja aluspesud maha arvata ja ikka on SITAKS raha. Mina elasin selle summaga ning kahe lapsega üsna normaalselt neli kuud. Hädaga venitas ka viienda välja.
Olgu, mul korteri peale ei kulu ega kulunud, aga ikkagi.
Ma ei saa ARU.
Kärbi oma pere vajadused VAJADUSTE tasemeni, izver!

Nagu - olgu, ma tean, mida tähendab väga napilt hakkama saamine ja seda tõesti ei soovitaks kellelegi. Kui esimest korda ostsin niimoodi ehteid, et kolm eurot kulutasin poja kaelaketile mõttega "Isegi kui talle ei meeldi, on tore, et olemas on", olin samas üsna jahmunud, et nii ka saab. Et iga kulutus ei pea olema täie ette läinud ja üleni arukas, et võibki kolm eurot lihtsalt "äkki läheb vaja, äkki ei lähe" alla panna.
Aga faking 1000 raha? Ka siis, kui peres on ainult üks sissetulek ja kaks täiskasvanut, kaks last ja korteriarve, on selle summaga normaalne toime tulla.

Võin kanda ilusaid riideid, mitte "kõige vähem koledaid, mis puhtad on"? Pole hädas, kui mu lapsi sünnipäevadele kutsutakse? Söön, mida täna tahan, mitte hoolikalt kaalutletud "mis on tervislik, suht maitsev, naturaalne ja mahub mu eelarvesse"? Pole sunnitud-isetegemise-meister enne jõule?
500 eurot kuus on selleks rahulikult piisav.
Pange korteri eest juurde see summa, mis korterile läheb, ja öelge, kust krt see mure lapsesaamise finantsilise külje pärast?! Et inimesed ei taha elada nagu mina elasin? Kui sul üldse tööd ei ole (nagu minul), siis on jah raske, aga kui on?!
Täiesti arusaamatu. Nagu - laps. Ta on su tulevik, ainus surematus ja su arust on vaja hädaldada ning muret ette tunda sellepärast, et ei saa raamatuid poest osta, vaid pead raamatukogust laenutama, et ei saa tolle lapsega veekeskusse minna, vaid pead leppima pannkookidest ja suhkruga teest piknikuga looduses, et riideid hangid kaltsukast teile mõlemale ja loomaaias käies (väga odav pilet, kui oled soodusinimene) ei saa ühtlasi ka välja sööma minna?

Aga need on teised inimese teisuguste prioriteetidega.

teisipäev, 10. oktoober 2017

Kirjanik?

Kui mul peavalu kontrolli all püsib elik valu on ainult vähe-vähekene, aga samas olen üleni nõrk, hädine ja pehme, väsimus on saja punkti skaalal näiteks 91, tulevad igasugused lollid mornid mõtted.
Jaa, ma mõistusega võin teada, et lollid. (Teangi.)
Mõistusega võin teada, et see on füüsilistest nähtudest. (Teangi.)
Üldse ei aita tunnete vastu.

Nagu mis mõttes, endast on täiega kahju.

Ma jagasin Eva Koffiga romaanivõistluse teist kohta, onjo.
Meie raamatud ilmuvad ühe kirjastuse alt. Kui palju ta just honorari sai, ma ei tea, aga kulka andis tema raamatule märgatavalt rohkem toetust kui minu omale, see on kõvade kaantega, mul tuleb pehmetega, ja tema oma tutvustavas tekstis on, et ta sai romaanivõistlusel II koha, mul, et ma jagasin II-III kohta (mis ei ole faktiliselt tõene, mul on žüriis natsa tutvusi ja tean, et seepärast sain koos Evaga II koha, et neil algul oli plaanis välja anda ka III, aga Taavi Kangur sai Postimehe eripreemia ja 1000 raha niigi, ja siis nad ei andnud).
Nagu. Mul ei ole üldse Eva vastu okast hinges. Mul ei ole isegi kirjastuse vastu. On "oo, viimaks ometi sain kirjutamise eest midagi rohkemat kui kerge täienduse igapäevasele söögilauale".
Aga koos peavalutaustaga tuli: "Ma kirjutan ulmet, nii et keegi ei võta mind kirjanikuna kunagi tõsiselt, nutt ja hala."

Nutt. Hala.
Noh, siis on vaja lihtsalt parem olla, eks ole. Nii sitta kanti hästi kirjutada, et mu "vales" žanris teosed löövad läbi ka üldises siiski?
Lollid mõtted on lollid mõtted on lollid, aga ...
Üldse, see romaan võibolla ongi parim asi, mis ma kunagi kirjutan. Ja ega ta nüüd nii hirmus hea ka pole, on maailmas ka paremaid raamatuid mõned.
Jestas, Päevalehes ilmus mu arvustus raamatule "Lux Gravis" ja keegi kirjutas mu nime alla seal KIRJANIK. Nojah, ise küll nii ei ütleks ...
Kas ma mainisin, et lollid mõtted on lollid?

Take the fucking donuts, kui sulle mulle antakse, jestas!!!!
Mis, kuradi-siis, et su mu kuradi pea on kuradi nõdras seisus! Take the fucking donuts!!!!!
Ei ole mingit "ei, ma ikka pole neid sõõrikuid väärt"- mõtlemist siin! LOLLLL!!!!

Huvitav, millal ise hakkaksin end kirjanikuks pidama? Kuue teose järel, mis on üleni minu omad ja proosas (sest jummel, ega siis luuletused mingid Päris-asjad pole!)?
Kaheksa?
Mhmh, aga ma ei ole nõus kvantiteedi peale samas panustama. Minu raamatud peavad olema SITAKS head mu enda meelest! Ei taha mingil juhul Reeli Reinausiks hakata!
(Minu Halva Kirjaniku, Kel Iial Ei Oleks Pidanud Miski Ilmuma, sümboltegelane.)
(Olgu, ma olen ainult kahte ta raamatut lugenud, võibolla on ta veidi paranenud, aga ilma peal ei usu, et piisavalt, muutmaks õigustatuks auhinda, mille ta sai.)

Lisaks pakuti mulle tööd uue romaanivõistluse žüriis.
Lubasin järele mõelda.
Sest noh: hea kodune töö?
Ma olen endale nii jäle ülemus, et halvemat annaks otsida. Nõuan endalt, ja mida väsinum (ja seega ebaadekvaatsem) olen, seda rohkem.
Mida mina tahan, on palju vaevalisemalt ette tulev kui see, mida teised. Kui oleks töö kuskil mujal ja kellast kellani, saaksin panna paika, et ok, maksimaalselt 3 päeva nädalas, 8 tundi päevas, parem kui vähem. Kodune "Tee nii palju kui vähegi jõuad! Et ikka võimalikult hästi teha, peaksid romaanid PÄRIS läbi lugema, sirvides ei saa täpset pilti, mis siis, et ei meeldi! Tee rohkem! Loe paremini! Ainus, mida on vaja, on rohkem sinu aega ja pühendumist!" on umbes 8 korda riskantsem.
Samas - aga seda tööd ei peaks otsima, ise tuli koju kätte.
Samas - aga kui ma teiste kirjutisi loen, ise küll ei kirjuta.
Samas - ega nii palju raamatuid polegi maailma vaja, ei tasugi kirjutada, kui ei rebi sees.
Samas - no aga mind tahetakse sinna žüriisse arvestusega, et Kirjanik, äkki siis tasuks kirjutada?
Samas - raha on ka sitaks tore.
Samas - ...

Tegelikult on ÜKS oluline kriteerium.
Kas ma tahan seda teha?!

Noh, selle üle siis mõtlen järele.
Kirjanik ...