esmaspäev, 16. oktoober 2017

Ere ja kirgas

Eelmine postitus kütab minus veel kirgi, seega pole nagu otsest VAJADUST mus midagi uut kirjutada ja nagunii on kõik tunded ka tooniga "A mine persse, kui mina tahan, ongi see argument!"

Aga ses kontekstis tundub taas vihast kirjutamine kohane.

Vihastamine on üldiselt ja üleni hukka mõistetud me ühiskonnas. Suhtumine on umbes "no kui sa oled nii hädine, eks sa siis vihasta, aga tegelikult ei tasu/tohi/pole hea. Negatiivne tunne. Nagunii vihastad teiste peale asjades, mida endas näha ei taha. Ole ise parem, siis polegi millegi peale vihastada! Üldse lõhud sa vihaga rohkem iseennast kui seda, kelle-mille peale vihastad, nii et ei tasu vihastada! Vihastavad nõrgad."

Aga kui mina tunnen viha, mul on HEA.
Et lõhun ennast?
Rohkem ...eeee...  millestki?
Mida?!

Kui vihastan, kaovad seest kõik "ma olen halb ise, viga on minus, ei ma ikka ..."-tunded, mis eriti väsinuna peale kipuvad, täielikult.
Viha ONGI "minul on õigus, muu on pohhui". Selge puhas see-ei-puutu-minusse, nõmedus-on-mujal-tunne. Kulmukergitus, minge persse, pole minu mure.

Mulle palju meeldib.
Ja ma ei saa aru, miks ei tohiks, ei tasu, ei ole hea.
Kui muutuksin vihaga vägivaldseks, olgu, saaksin asja ebameeldivusest teistele aru.
Ei muutu. Isegi mitte verbaalselt.
Kui see mult endalt jõu ära võtaks (nagu näiteks vaimne valu "mind ei armastata" teeb, see on krdi halvav), nii et suudan ainult magada - saaksin aru, kuidas see mind lõhub.
Aga ei, viha just annab energiat, agressiivsust teha rohkem. Vihaga jooksen pikema ringi, koristan energilisemalt ja kolm korda rohkem kui muidu, isegi loovkirjutamisel ei tule "oh, nüüd aitab ka"-tunne üldse nii kiiresti ette.

Viha ainult annab mulle, ei võta midagi. Ja nende suhtes, kelle peale vihastan, saabub vaid halastamatu konkreetsus.
Ma ei arvesta enam nende tundeid, ei keera oma väljendusi pehmemaks, ei vabanda. Jah, ma vihaga võin inimesest otse üle minna, kui ta mul teel ees seisab - aga et viitsiksin teda otsima minna, et tast üle minna, kui ta parasjagu mu teel ei seisa?
Pff.
Seda viha mulle tähendabki. Inimene ei huvita mind enam absoluutselt, ma ei painuta endas pisimatki oksakest tema jaoks.

Aga et aus olla, pean tõdema - see ei ole alati nii olnud.
Oli aeg, kus ma vihaga oma tütart korra juukseharjaga lõin. Mitu korda ilma juukseharjata. Poega olen juustest kiskunud, löömine ei tule meelde, aga võibolla on mälunõtrus, mitte et teda löönud poleks.
Mu hääl tõuseb ja ma (peaaegu) karjun, seda juhtub siiamaani.
Tollal-ammu oli mul küll tunne tunne, et ei tohiks vihastada, see näitab ainult minu nõrkust.
Eriti mulle endale, aga kõigile teistele samuti, eks ole.
Rääkimata sellest, kui häbi ja halb mul oli omaenda laste vastu vägivaldne olemise pärast. Puhas valu.

Nüüd seda enam üldse pole. Ma ei tea, kas asi on selles, et mina ise olen selgemaks ja kirkamaks arenenud või hoopis selles, et viha endale ilma süütundeta lubamine on vihastamise kergemaks ja puhtamaks muutumise alus? Võibolla mõlemat.
Et mul kaoks vihastades enda üle kontroll? Nii palju kui oma keha (ehk näiteks emotsioone, füüsilist haigestumist ja äraväsimisi) valitsen, valitsen ka vihaga. Mitte midagi ei muutu peale tunde.

Ja viha ei ole kuidagi halb tunne.
Mulle meeldib.

reede, 13. oktoober 2017

Laps, laps on kõike väärt!

Tita kõhtu saamine sel aastal ei õnnestu.
Minu mitte-nii-tore endometrioos (nüüd on juba mõlemas munasarjas v? Tõsi, arst ütles, et see uus kolle võib mitte olla kolle, vaid kollakeha) on piisav tõenäoline takistus rasestumisele, et läheksin detsembri algul hoopis operatsioonile.
Olen ikkagi rahul ja rõõmus. Aeg on ainult aeg jne. Samm oma beebile lähemale on taas tehtud.
Lihtsalt sel aastal ta ikka ei tule.

No nii on.
Jõuab.

Vahel, kui mõtlema hakkan, kipun käsa ringutama ja pead vangutama. Nagu ... inimestel on normaalne sissetulek ja siis muretsevad, kas nad lapsega saavad rahaliselt hakkama.
Fakk.
Mina olen teatud perioodil õpetanud oma lapsi, et peale pesemist ei tasu pesukäsna ära loputada, vaid lihtsalt kuivaks pigistada (et puhastavat ainet kauemaks jätkuks, noh). Seebi riivimisest pesumasinasse, et midagi keemiliselt küürivat oleks, rääkimata. Pesnud end ja lapsi kaks aastat köögis pesukausis või minu ema juures, sest meie vannitoapõrandast tilkus vesi alumise naabri korterisse. Kandnud ja oma lastele kandmiseks saanud teiste vanu asju praktiliselt eranditult, ainult sokid, sukad ja aluspesu olid enda omad. Lugemiseks oli raamatukogu, filmivaatamiseks arvuti (kuigi jumala tükk aega ma kartsin nii kohutavalt selle arvuti pärast, et ei tõmmanud torrentit, sest kui arvuti oleks mingi viirusega hukka läinud, MIDA ma oleksin teinud?!), kinkisin inimestele peamiselt isetehtud toitu ja ainult sünnipäevad, kuhu mu lapsi kutsuti, ja kooli- ja lasteaiaväljaminekud olid mulle ahistavad "kurat, jälle?!"
Raha oli kogu aeg nii otsas, et euro ja veel natuke rongipileti eest üks ots oli väljaminek, mida pool aega tahtsin ette teada.

Ja ma ei pidanud end kohutavalt vaeseks. Kõigil oli kõht täis, arved said makstud ning kui raha oli, käisin kaltsukatuuril.
Olgu, ei ostnud mitte mingit elektroonikat. Kui üks aasta erilise jõukuse hetkel tõin poest mikseri, olin ise ka hämmastunud, milline kröösus olen. Aga no - isa hoidis mul nina vee peal teemal "mingi arvuti peab kirjutaval inimesel kirjutamiseks olema" ja ema juurest sai kohvi ja tualettpaberit näpata.
Aga siiski.
Kui loll peab inimene olema, et sissetulekuga 1000 eurot kuus mitte rahaliselt hakkama saada?! Nagu - laste sünnipäevakutsed, kooli- ja lasteaiakulud, laste söök, mähkmed ja aluspesud maha arvata ja ikka on SITAKS raha. Mina elasin selle summaga ning kahe lapsega üsna normaalselt neli kuud. Hädaga venitas ka viienda välja.
Olgu, mul korteri peale ei kulu ega kulunud, aga ikkagi.
Ma ei saa ARU.
Kärbi oma pere vajadused VAJADUSTE tasemeni, izver!

Nagu - olgu, ma tean, mida tähendab väga napilt hakkama saamine ja seda tõesti ei soovitaks kellelegi. Kui esimest korda ostsin niimoodi ehteid, et kolm eurot kulutasin poja kaelaketile mõttega "Isegi kui talle ei meeldi, on tore, et olemas on", olin samas üsna jahmunud, et nii ka saab. Et iga kulutus ei pea olema täie ette läinud ja üleni arukas, et võibki kolm eurot lihtsalt "äkki läheb vaja, äkki ei lähe" alla panna.
Aga faking 1000 raha? Ka siis, kui peres on ainult üks sissetulek ja kaks täiskasvanut, kaks last ja korteriarve, on selle summaga normaalne toime tulla.

Võin kanda ilusaid riideid, mitte "kõige vähem koledaid, mis puhtad on"? Pole hädas, kui mu lapsi sünnipäevadele kutsutakse? Söön, mida täna tahan, mitte hoolikalt kaalutletud "mis on tervislik, suht maitsev, naturaalne ja mahub mu eelarvesse"? Pole sunnitud-isetegemise-meister enne jõule?
500 eurot kuus on selleks rahulikult piisav.
Pange korteri eest juurde see summa, mis korterile läheb, ja öelge, kust krt see mure lapsesaamise finantsilise külje pärast?! Et inimesed ei taha elada nagu mina elasin? Kui sul üldse tööd ei ole (nagu minul), siis on jah raske, aga kui on?!
Täiesti arusaamatu. Nagu - laps. Ta on su tulevik, ainus surematus ja su arust on vaja hädaldada ning muret ette tunda sellepärast, et ei saa raamatuid poest osta, vaid pead raamatukogust laenutama, et ei saa tolle lapsega veekeskusse minna, vaid pead leppima pannkookidest ja suhkruga teest piknikuga looduses, et riideid hangid kaltsukast teile mõlemale ja loomaaias käies (väga odav pilet, kui oled soodusinimene) ei saa ühtlasi ka välja sööma minna?

Aga need on teised inimese teisuguste prioriteetidega.

teisipäev, 10. oktoober 2017

Kirjanik?

Kui mul peavalu kontrolli all püsib elik valu on ainult vähe-vähekene, aga samas olen üleni nõrk, hädine ja pehme, väsimus on saja punkti skaalal näiteks 91, tulevad igasugused lollid mornid mõtted.
Jaa, ma mõistusega võin teada, et lollid. (Teangi.)
Mõistusega võin teada, et see on füüsilistest nähtudest. (Teangi.)
Üldse ei aita tunnete vastu.

Nagu mis mõttes, endast on täiega kahju.

Ma jagasin Eva Koffiga romaanivõistluse teist kohta, onjo.
Meie raamatud ilmuvad ühe kirjastuse alt. Kui palju ta just honorari sai, ma ei tea, aga kulka andis tema raamatule märgatavalt rohkem toetust kui minu omale, see on kõvade kaantega, mul tuleb pehmetega, ja tema oma tutvustavas tekstis on, et ta sai romaanivõistlusel II koha, mul, et ma jagasin II-III kohta (mis ei ole faktiliselt tõene, mul on žüriis natsa tutvusi ja tean, et seepärast sain koos Evaga II koha, et neil algul oli plaanis välja anda ka III, aga Taavi Kangur sai Postimehe eripreemia ja 1000 raha niigi, ja siis nad ei andnud).
Nagu. Mul ei ole üldse Eva vastu okast hinges. Mul ei ole isegi kirjastuse vastu. On "oo, viimaks ometi sain kirjutamise eest midagi rohkemat kui kerge täienduse igapäevasele söögilauale".
Aga koos peavalutaustaga tuli: "Ma kirjutan ulmet, nii et keegi ei võta mind kirjanikuna kunagi tõsiselt, nutt ja hala."

Nutt. Hala.
Noh, siis on vaja lihtsalt parem olla, eks ole. Nii sitta kanti hästi kirjutada, et mu "vales" žanris teosed löövad läbi ka üldises siiski?
Lollid mõtted on lollid mõtted on lollid, aga ...
Üldse, see romaan võibolla ongi parim asi, mis ma kunagi kirjutan. Ja ega ta nüüd nii hirmus hea ka pole, on maailmas ka paremaid raamatuid mõned.
Jestas, Päevalehes ilmus mu arvustus raamatule "Lux Gravis" ja keegi kirjutas mu nime alla seal KIRJANIK. Nojah, ise küll nii ei ütleks ...
Kas ma mainisin, et lollid mõtted on lollid?

Take the fucking donuts, kui sulle mulle antakse, jestas!!!!
Mis, kuradi-siis, et su mu kuradi pea on kuradi nõdras seisus! Take the fucking donuts!!!!!
Ei ole mingit "ei, ma ikka pole neid sõõrikuid väärt"- mõtlemist siin! LOLLLL!!!!

Huvitav, millal ise hakkaksin end kirjanikuks pidama? Kuue teose järel, mis on üleni minu omad ja proosas (sest jummel, ega siis luuletused mingid Päris-asjad pole!)?
Kaheksa?
Mhmh, aga ma ei ole nõus kvantiteedi peale samas panustama. Minu raamatud peavad olema SITAKS head mu enda meelest! Ei taha mingil juhul Reeli Reinausiks hakata!
(Minu Halva Kirjaniku, Kel Iial Ei Oleks Pidanud Miski Ilmuma, sümboltegelane.)
(Olgu, ma olen ainult kahte ta raamatut lugenud, võibolla on ta veidi paranenud, aga ilma peal ei usu, et piisavalt, muutmaks õigustatuks auhinda, mille ta sai.)

Lisaks pakuti mulle tööd uue romaanivõistluse žüriis.
Lubasin järele mõelda.
Sest noh: hea kodune töö?
Ma olen endale nii jäle ülemus, et halvemat annaks otsida. Nõuan endalt, ja mida väsinum (ja seega ebaadekvaatsem) olen, seda rohkem.
Mida mina tahan, on palju vaevalisemalt ette tulev kui see, mida teised. Kui oleks töö kuskil mujal ja kellast kellani, saaksin panna paika, et ok, maksimaalselt 3 päeva nädalas, 8 tundi päevas, parem kui vähem. Kodune "Tee nii palju kui vähegi jõuad! Et ikka võimalikult hästi teha, peaksid romaanid PÄRIS läbi lugema, sirvides ei saa täpset pilti, mis siis, et ei meeldi! Tee rohkem! Loe paremini! Ainus, mida on vaja, on rohkem sinu aega ja pühendumist!" on umbes 8 korda riskantsem.
Samas - aga seda tööd ei peaks otsima, ise tuli koju kätte.
Samas - aga kui ma teiste kirjutisi loen, ise küll ei kirjuta.
Samas - ega nii palju raamatuid polegi maailma vaja, ei tasugi kirjutada, kui ei rebi sees.
Samas - no aga mind tahetakse sinna žüriisse arvestusega, et Kirjanik, äkki siis tasuks kirjutada?
Samas - raha on ka sitaks tore.
Samas - ...

Tegelikult on ÜKS oluline kriteerium.
Kas ma tahan seda teha?!

Noh, selle üle siis mõtlen järele.
Kirjanik ... 

pühapäev, 8. oktoober 2017

Muuhulgas võib huvitatu siit välja lugeda, miks mul teemal "rong" mõnele mehele haiget tegemise ees pisimatki tõrget polnud

Mitte et oleksin üldse uskunud, et keegi haiget saab oluliselt. Aga et natuke, ikka lootsin, mitte ei kartnud.

***
Verine ja löödud Trafalgar Law!
Awwwwwww!
Nii kuradi SEKS!!!

Veri ja haavad! Ilus valust kurnatud mees ja kui kõik on kadunud, tulen mängu mina! Oh-kui-kaunis!
Et on olemas naised - nagu PALJU naisi - kelle jaoks on erutav, seksikas ja ahvatlev võimukus, teadlikkus, kui mehel on kõik kontrolli all ja ta on targem kui keegi teine?
Mulle on sihandane isane huvitav AINULT juhul, kui ta on kena ning oletan, et jahe võimukus on ta kest ja kesta all peidus veritsev haavatud loom. Aga toores tõmme, "oh-nii-päris-tahan-isegi-ilma-orgasmita!" on mulle keegi (normaalses proportsioonis ja enam-vähem kenade näojoontega), keda kokku lappida saan, kelle valusid vaigistada ning haavu siduda.

Tõsi, kui inimene kogu aeg lahtiste haavadega ringi jookseb, mulle ta ikka mingit pinget ei paku, sest mul on põnev siduda ja ravida ainult neid, kes ise tahavad paraneda.
Kes ei taha, on hoobilt huvisfäärist väljas.

Aaa, õige.
Loomulikult.
Ma ei olegi normaalne inimene.
Isegi selles suhtes ilmselt mitte.

Mitte et väga keegi oleks. Normaalne. (Loendab mõttes, võttes arvesse kõiki naisinimesi, keda on kohanud alates keskkoolist.) Nii, keda tõmbab võim, jahedus ja raha, neid on vist kõva ...
krt, aina saan neli.
Peab ju vähemalt viies ka olema?!
Ach, ongi üks, kelle seksuaalseid eelistusi pole ma iial paika saanud, kuigi olen talt korduvalt küsinud, kui veel noored olime. Ja hiljem ta abiellus nii ebaatraktiivse mehega, et üldseeisaaaru.

Nii et olgu, viis tuleb VIST ära.

Muidu on nii, et vaatasin eile Terminaator 2 ja see on jumalasta hea film! Seni ei olnud vaadanud, sest liikumatu ilmega musklimees, laps ja pildid-klipid, mida näinud olin, üldse ei viidanud, et seal midagi vaadata on.
Aga oli, oh kuidas oli! Põnev loojooks. Naistegelane käitus üsna pädevalt. Hea dialoog - mitte need kuulsad one-linerid (kuigi muutus arusaadavaks, miks need kuulsad on), vaid mida ning kuidas tegelased muidu rääkisid. Sisemine loogika. Väga ehtsa ja sobivana tulnud lõpp.

Olgu, Sarah Connor kui tegelane võtab enda alla ka kaks ainsat kohta, mille kohta mõttes kõvasti kulmu kergitasin. (Natuke kergitasin veel paaris kohas.) Kui sa oled tark, äkki ei tasu valetamise ja meeldidapüüdmisega algust teha, kui juba kolm ja pool aastat vaimuhaiglas kinnises osakonnas olnud oled? + täielik absurdsus, et ta "ikka veel armastab" meest, kellega koos oli umbes nädala 12 aastat tagasi või nii.
Aga ta oli ikkagi väga pädev naistegelene.
"Fuck you!"-pädev, ilma nähtava meigita ja lausega "Ära minu pärast muretse, mina saan ise hakkama!"

Ja no see hingesugulus, mida tundsin terminaatoritega - mõlemaga, aga tollega, kes lõpus käitus, nagu tunneks valu, vähem - on täitsa hingekriipiv.
Nagu jah. Jah. Täpselt nii ma tunnengi. Ei mingit hirmu. Ei mingit kahetsust. Funktsionaalsus ja näotegemine olukordades, kus teatud käitumist oodatakse. Tasapisi saab põhiterminaator selles näotegemises paremaks. Ka mina olen ära õppinud, kuidas inimesed teatud olukordades käituvad.
Kuigi kui pole sellist olukorda olnud ka kõrvalt vaadates, ei oska teha nii, et teised aru saaksid. (Et korrata ilmselget.)

Noh, jah.
On arusaadav, miks mul varem mingit ahvatlust Terminaatori vaatamiseks polnud - Trafalgar Law, Zoro ja Sanji tüüpi mees, kõva mees, kes teatud hetkel on veetud puruksminemise servale ja väga katki juba, on sealt täiesti puudu.
Ega, mu Suure Õe arhetüüp pole ju teemal "väljastpoolt suruti". Ise tahtsin seda rolli samuti!
Mulle nii meeldisb haavu siduda ja sügavalt silma vaadata, mõistlike sõnade ja hellade kätega valu peletada.
Lihtsalt - lihtsalt et teistele näha jääbki ainult roll ja mitte mina ise, muud osa kui haavade siduja mulle polnudki kellegi elus, oli uskumatult ahastusttekitav avastus.

Mitte et Law ei oleks ikkagi "aah, nii armas, nii ilus, nii nii nii nii niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!", kui ta istub aukilikuslastu ja teadvusetuna tooli külge aheldatuna ning ta pea on tahapoole kaldus, vertikaalis ainult seepärast, et toetub viltusele seljatoele.
Jaa, õpin nüüd abi paluma, abi vastu võtma, enda eest hoolitseda laskma. Kuid mis kihevile ajab ning silmad särama kutsub, on ikkagi "Ta usaldab mind nii palju, et laseb enda juures väga valusate kohtade kallale! Isegi kui tal väga valikut pole, ma ei peta lootusi, seon ta haavad ja võitlen ta eest!"

Pole midagi erutavamat kui absoluutne usaldus.
Mitte. Krdi. Midagi.

Või ei! Olgu, üks asi siiski.
Kena välimus. Ei pea olema maapõhja-kaunis, aga mingist tasemest üle olevate isendite puhul hakkan üldse märkama, et tegu on soolise olendiga. Allpool olijaid siis - loogiliselt - üldse ei näe seksuaalsust võimaldavate isikutena. Kellelegi teisele - ok. Aga mulle, minuga seotuna?
Mul lihtsalt ei haagi.
ÜLDSE.
Ehk kui pole sooline inimene, ta võib mind maapõhja usaldada, mul on ikka ainult sõbralik hellus ta suhtes.

Ikka veel.

reede, 6. oktoober 2017

Prokrastineerimisteooria

Prokrastineerimisega on üks värk, millest keegi ei räägi.
Äkki nad ei tea? Äkki te ei tea?

Oma kogemuse pealt mõtlen nõndamoodi. Kuid kui keegi on sääraseid mõtteid varem tutvustanud, võivad targemad linke jagada.
Minu jaoks on "iseenese tarkusest avastasin".

***

Eks ole, peaksin ju jõuetum olema kui enne Rongi. Vähem tehtud saama, sest lusikate arv piirab ja och ja ach ja...
Ma saan oluliselt rohkem tehtud kui näiteks 5 aastat tagasi.
OLULISELT.

Ma olen faking KAKS AASTAT pausideta trenni teinud?! Mul ei ole raske mahult suuri loovkirjutamisi lõpule viia? Koristan umbes 3x rohkem, nunnutan lapsi, lõpetasin kooli ja ometi magan, kui vähegi tahan ning mul ei ole ajapuudust?
Kuidas siis nii?! Midagi on valesti!

Paneb ju mõtlema?

Mu iseenese näite varal tasapisi ajus selginud teooria on, et ma ei karda enam.
Ülesandeid.
Mul ei ole enne neid enam "aaaah, ilmselt ei tee küllalt hästi, piisavalt palju, nagunii teistele ei meeldi, ma olen ka laisk ja mitte-eriti-tark ning kõik jälle näevad seda!" Tegin midagi? Siis on niigi sitaks hästi ju!
Võiksin ka kahe käega ja ilma lusikata plökerdades putru süüa ja ikka teeksin rohkem kui surnuna!
Võin teha, mida ja nagu ma tahan, see on nagunii rohkem, kui halval juhul oleks!

Mis tähendab, et alustan ja lõpetan (vajadusel päevi või nädalaid hiljem, ei ole mingit kohustust seda koheruttukiiresti teha) emake-maa-kui-palju asju mingi hirmupidurita. Tahan, et prügikast oleks tühi, et mu süda oleks rahulik tehtud asjade teemal, et lastel oleks hea ja põrandal vähem tolmu?
Tegutsen järelikult tasakesi neil rinnetel.

Kõrevalepõige: kas mul peaks õudus peale tulema, kui näen, et One Piece'i on kokku üle 800 episoodi? Aga ma ei pea seda ju täna õhtul ära vaatama!
Nüüd olen episoodi 659 juures. Alustasin ühest. Nagu -
ma ei karda.
Kõrvalepõike lõpp.

Teen ja ei karda tulemusi, hinnanguid, mitte-piisavalt sooritamist.

Pakun, et prokrastineerimine ei ole tegelikult molutamine asjadega, mida sa tahad ära teha, ent ei saa end tegemiseks kokku võetud. See on hoopis venitamine asjadega, mida sa tahaks küll tehtuna näha, aga kardad, et ei tee piisavalt hästi, piisavalt palju, piisavalt piisavalt.
On vähem hirmus üldse mitte teha. kui panna end läbikukkumisvõimalusega olukorda.
Alles siis, kui üldse-mitte-tegemine saab sama õudsaks kui läbikukkumishirm, hakatakse tegutsema.

Kuna mul on nüüd "üks seeria on palju rohkem kui null!" ning "37 sõna on palju rohkem kui null!", mul on lihtne asju tasakesi teha. Tükk tüki haaval. Täna ei jaksa rohkem kui 4 seeriat trenni teha? Noh, teen siis homme, ülehomme ja üleülehomme järele. Ebatõenäoline, et kogu nädala oleks selline sitt ja nõrk olemine.
37+123+86+246 on kokku nii palju rohkem sõnu kui 0+0+0+0.
Liikumine 1 km tunnis viib 1000 tunni pärast 1000 kilomeetri kaugusele.

Aga kui kogu aeg mõtleksin, mis sedasi edasi minnes asjadest välja tuleb, kas teistele üldse meeldib, ma ei tee küllalt hästi-palju-efektiivselt, parimatel päevadel jaksaksin ju 5500 sõna kirjutada ja 7 km joosta ning pärast lihaseharjutusi teha, peaks ikka rohkem (nagu varem tegin), oleks nii. Krdi. Raske.
Ometi on enda surnukspingutamine mingi ühiskondlikult heaks kiidetud asi.
Näiteks kasvõi suurpuhastus. Mis jäle idee! Miks krt ei võiks iga päev natuke koristada (nagu mina seda teen), miks on asja mõte end nõrkenuks rabeleda ja ikka "aga riidekappe ma ei puutunudki ning aknad on jälemustad!" olla mitte-piisavalt-puhastanud-küürinud-süstematiseerinud?

Milleks see hea on?!?!?!

Inimesed lükkavad edasi mitte tegevusi - tegevus ise ei pruugi neile üldse vastumeelne olla, natuke põrandat pühkida, munad ära keeta või 3 lk lugeda on täiesti tore ju - vaid hinnanguid. Ka iseenda omi.
See on õudne ja valus osa, mida ei taheta. Selle eest pagetakse netti, kriipseldamisse, sokkide pesemisse, sarjavaatamisse. Töö-trenn-misiganes ise on täiesti kombes, kuni tegijal pole tunnet, et NII PALJU PEAB TEHTUD SAAMA ja MIS INIMENE MA OLEN, ET SEDA NII VÄHE JA KEHVASTI TEGIN.

Mis te arvate, et see "Ära põe!" on mul niisama käe peal või?

Kui ma loobusin mõtlemast, et olen närune ja nõrk inimene, normaalne ei teeniks nii vähe, ei oleks üksikema, ei vajaks teiste paisid, hea ja õige inimene saaks ise kõigega hakkama, tal oleks vähemalt magistrikraad, ei vajaks kedagi ning ta jaksaks lisaks jagada kõigile hellust ja armastust - läks maailm nii palju paremaks.

Mida ma kartsin: mitte olla piisavalt hea.
Mis mind pidurdas: hirm, et ma teen ja näitan kõigile, et ei olegi.

Ja nüüd, mittekartvana, vaatan maailmas ringi ja mul on nii kahju näha, et see hinnanguõudus paistab olema üleüldine hirm. Üleüldine pidur.
Selline mõtlemine ongi põhiline, mis inimesi tagasi hoiab, ei lase neil endast parimat anda.
Aga kui annan, mis suudan, ja see pole piisavalt hea?
Kui kõik saavad aru, milline närune inimene tegelt olen?
Isegi enda ees ei saa teeselda, et oleksin-võiksin-suudaksin, kui ainult rohkem üritaksin!

Olgu, ma ronisin selle idee põhja. Andsin oma parima, maailm tahtis veel rohkem ja mina veendusin, et olengi vilets inimolend.
Tulin teiselt poolt välja ning naeratan.
Aga ühiskond ja teised inimesed, individuaalsed inimesed, mitte mingid anonüümsed keskmised, on ikka samas lõksus. Seda on nii kurb näha.

Mu tütar on sama asja avastanud, ilmselt ositi mind vaadates, aga sõnastas ta selle varem kui mina. "Oluline pole asju täiuslikult teha," ütles ta. "Oluline on neid teha!"
Siis ta tegeles selle ideega Superheroes-programmis. Ei, ta ei parandanud maailma hoobilt ära.
Kas meil kellelgi - tal, mul ja programmijuhtidel takkapihta - peaks seepärast nüüd piinlik, halb ja kurb olema?

Või mis?

kolmapäev, 4. oktoober 2017

Tagasi tavapärasusse

Näed, nüüd on juba palju parem.
Ikka veel taastun, aga maailm ei tundu enam jäle. Olen lihtsalt natsa jõuetu veel. Eile pühkisin esikupõranda puhtaks, tegin tomatisuppi, käisin poes, viisin taara ära, loovkirjutasin, andsin mingile papile garaaživõtme, mis mul edasiandmiseks, mängisin civi - täitsa nagu normaalne päev juba!
Imbun vaikselt harjunud rütmi. Mul on jõudu ja huvi mängida!
Täna mängisin ka mitu tundi lausa.
Kuigi natuke on kõhelus sees veel. Ei võta järgmisi kohustusi, ei julge end kuhugi kirja panna, enne kui eelmised haavad pole täielikult paranenud.

Mis on HEA asi. Veidike ikka hoian end ka!
Vahel.

Formuleerisin ära, miks ma ei kannata nõuandeid "ole parem!"
Ma juba olen nii hea, kui jaksan. Olin varem ka, see pole mingi pealerongi-asi. Mis tähendab, et nõuanne "Ole parem!"(mis oli enamiku nõuannete sisu) tuli mulle tõlgituna kätte: "Sa teed, mis jõuad, aga pole piisavalt! Sa oled olemuslikult vilets!"

Nõuandeid jälestan ikka veel, et selge oleks.

Õnneks inimesed enam väga ei paku neid, on õnnestunud välja treenida. Jee, päris lootusetult lollakad me siiski pole!
Tegelikult annavad ju kõik oma parima. Nii et palumata nõuanne tähendabki alati: "Sa pole küllalt hea oma parimat andes, ole parem".
Ja see on ühiskondlikult talutav käitumine. Samas kui öelda "Sa oled loll ja ebameeldiv!" päris ikka ei ole.
Aga ... aga ... need on ju samad asjad?!

Juuksed ka kasvavad jälle, hakkavad lokki tõmbuma (enne polnud väga ruumi lokkis olla, noh).
Unes nägin, et mul on nad pihani (päriselt pole nii pikad iial olnud, kuskil "rinnad katavad ära"-tasemest pikemaks ei kasva) ja lisaks, et tuttav väga kena isane pani mulle käe ümber kolm korda samal peol ja siis mõtsin, et olgu.
Ma vist meeldin talle.
Unes mõtsin, noh.
Tegelikult on ta täpselt sihuke oldki, et mõtlen, kas ma nüüd meeldin-meeldin talle või lihtsalt meeldin või ... ach, aga mis see minu asi peaks olema?
Ei väljenda = ei julge väljendada = tema kaotus, sest kuni ma ei tea, mida ta tahab mind arvavat, ei hakka mina asja üle mõtlemagi. Pealegi pole ma temas peale kauni välimuse väga muid väärtusi tuvastanud. Kõik pinnad, millelt nagu võiks, on alati "nah, oleme liiga erinevad, et võrdlemagi hakata".

See oli ka unenägu, eks ole. On alati võimalus, et ma ei meeldi-meeldigi talle. Päriselt ... no ma tean, et olen päris pandav. Teoreetiliselt isegi tunnen nii.
See ei tähenda, et üheski konkreetses olukorras konkreetse inimesega arvaksin, et whoa, ta on hurmatud!
Tõsi, ega ma ei arva ka inimestest üldiselt nii hästi, et nad üldse võiksid mõista, kui oivaline olen =P

Oh, tagasi harjunud rütmi ja tavapärasusse? Et tavapärasus peaks nagu olema halb asi? Et sinna tagasi jõuda väsitav ja rutiin ning masendus?
No ei!
Kõik oleneb sellest, mis on baastemperatuur. Kui on kogu aeg külm, on tavapärasus jah jube. Aga kui baastemperatuur on +18, on imeliselt mõnus sinna tagasi saada. Suurem arv lusikaid jälle, rohkem polegi midagi ette ära kulutatud, jai!
Ach, nii hea on!



Ei, Jain oli ka hea (varem oli muusikaks siin), aga see laul tuli just täna mulle uudsena ja nii lahe ju!

esmaspäev, 2. oktoober 2017

Kui kõik on halvasti

A minge persse.
Jaa, ma TEAN. Kui mind poleks aidatud, oleks rõvedam, ja seekord ei pidanud isegi ise küsima, pakuti.
Ehk - on veel hästi.

Aga ikkagi on tunne, et vihkan maailmas kõike, mitte miski pole hea. Teadmine, et see tunne on väsimusest, eriti nagu ei muuda, et tunne ikkagi on.
Kõik häirib. Nõmedalt sõnastatud kommentaar fb-s võhivõõralt inimeselt. Õpikud esikupõrandal (mis enamasti mu arust "aa, ta arvab, et võib oma õpikuid sedasi hoida? ok, suur inime juba, ise teab, mis teeb"). Kiitustemassi puudumine. Vst olen juurde võtnud, too konkreetne kleit ei sobinud üldse nii hästi, kui mäletasin. "Jaa, sain juba aru!" - aga kui tahangi mõttetult tänitada, miks ma ei või?! Mälestused. Inimestest kuulmine, kellega ma enam ei suhtle. Kurvameelse isase inimese saadetud hästi kurva laulu link mitu kuud peale seda, kui märkisin talle, et armumine ei ole praegu minu teema - aah, ma ei jaksa teda lohutada kogu aeg!
Ei taha!
Igal kuramuse pool köögis on tärklisejäljed sellest, kui Poeglaps oma sõpradega taas tärklist ja vett segas - ja need on seal pärast kahekordset koristamist ikka veel! Tool (mida umbes 14 korda taas kokku olen patsutanud) tuli tappidest välja. Lemmikkruus (üks kahest, see, mis tuli sünnipäevaks postiga ja kus Sandmani Surm peal, on too teine) läks katki. Kodus pole liha, kuigi mul on lihaaisu, minu normaalne keelekasutus loovtekstis on mõne arust "eksperimenteeriv" ...

Ma olen isegi Poeglapse isa peale nördinud, et too ostis lapsele sünnipäevaks tahvelarvuti.
Sest ma eelmisteks jõuludeks juba kinkisin talle ühe, oleks nagu minu käest KÜSITUD enne, et kas see on natukenegi vajalik kink?!
Tagatipuks on uus tahvel koti, kaante vms-ta, mis natukenegi kaitseks.
Hoolitse, lapseemme, sina selle eest, sest asjade ja inimeste eest hoolitsemine on ometi naiste teema, kedagi teist ei huvita. Hangi karp või kaaned tahvlile, mida pole isegi vaja! Sest su elu on liiga lihtne muidu!

See on hea nali, aga kui te animet pole vaadand, ei saa aru =P
Ma vihkan maailmas kõike, mhmh.

Elik kui te täna tahaks mulle pai teha, see oleks väga teretulnud. Seda ma ei vihkaks.
Välja arvatud, kui te olete need mõned inimesed, kelle puhul vihkan - aga need võiksid ise ka teada. Ma ei varja =P

Seni otsin One Piece'ist lohutust.
Doflamingo tahab Trafalgar Law''d tappa?
Ei, Doflamingo ise on muidugi omamoodi lahe, aga
aga
aga 

ta pole midagi Law-ga võrreledes!!!

Mis, täiega olen mõistlik ja arukas.

Elik vaatasin ühe episoodi ära ja olen tunduvalt leebem maailma suhtes. One Piece meenutab, et MIDAGI on maailmas ka head ja kõike ma siiski jälestusväärseks ei loe. Isegi väsinud peast.
Võiks veel nägusate noorte meeste pilte vaadata ja head muusikat kuulata ja ----- muu maailm peaks õnnestuma mälust välja tõrjuda.
Pole teda vaja siia täna.
Mhmh.

Finrod Helcaraxët ületamas




Finarfin Finrodi haual



Tegelt mulle meeldivad pea kõik Finwë järeltulijad. Kui hakkan ükshaaval ette võtma, on nende vahel võimatu valida. 
Ent kui ei mõtle, vaid ütlen lennult, sügavalt endas uurimata-puurimata, on Finrod ja Maedhros mu esimesed valikud. Sest Finrod on see, kes oma parimas vormis olen: üleni hea, üleni vapper, ühegi õelus- või kadedusplekita ja mis siis, kui hukka saan - teen ikkagi õiget asja.
Vahel olen selline ka.
Häid pilte oli väga raske leida. Kunstnikud on minu arust seal absurdselt pimedad olnud ja peamiselt on pildid temast pildid heatahtliku ilmega blondist, vahel harfiga. 
Loomulikult oli ta hea, aga terast temas pole proovitudki pildile püüda. 
Headus, teate, ei tähenda pehmust. 

Maedhros on ent see, kes oma valusaimatel hetkedel läbi vere ja pisarate olen. Kelle käes moondub halvaks kõik, mida ta alustab head püüdes. Kes üritab, aga kuna ta ei suuda olla ideaalne, lõppevad asjad kohutavalt, kohutavamalt, kui keegi päriselt kujutleda suudabki. Annab oma parima, ent sellest ei piisa.
Valu ja meeleheit on ta ees ja taga ning ta kannab kohutavalt palju - ent lõputult ei jaksa. 
Temast on häid pilte rohkem, aga K.Chmieli ei ületa keegi. 

Kaunid ja vaprad on nad mõlemad, eks ole.
Need ei ole meeldivate meeste valimisel ka ebaolulised kvaliteedid.

Olen raudkindel, et see K.Chmieli pilt on mul kusagil olemas, aga kuna ma ei tea, kus,
siis topelt ei kärise. Sest see on täpselt õige. TÄPSELT.
Selline mu Maedhros ongi.
We are the storm.
Shanks
Sanji
Lõpetuseks veel One Piece'i. Sest elu olgu elatav!



Veel, sest ma mõtlesin veel selle üle. Preemia neile, kes üle tulevad lugema.
Põhiline, mis Finrodi ja Maedhrose vahel erinev on, põhiline, mis minu jaoks muudab Maedhros olemise ja Finrod olemise faasid erinevateks, on suhtumine tagajärge.

Mul on vasaku käe peal kirjas Finrodi suhtumise kvintessents. "A mine persse!"
Kui ta viskas krooni peast maha ja kuulutas end enam mitte kuningaks, oli ta Finrod. Tal oli tema oma asi ajada, tema oma lubadus pidada, miski muu ei lugenud. Ta oli just nimelt Finrod ja ei kedagi muud.
Loeb see, mida MINA tahan, oli ta tegevuse alltekst. Mitte mõistlikkus. Mitte arukas valimine. Mitte "aga äkki ma peaksin ..."

Aga miks ma Maedhrost nii hästi mõistan, miks tunnen, et me olime nii ühtekad, miks ta on mulle kallis olnud sest peale, kui üldse teada sain, et mingi Maedhros on olemas: täpselt nagu vana mina, püüdis ka tema aina kõigile päikest ja heinamaad teha. Otsis viisi, kuidas kirik keset küla ehitada. Tahtis kõigile sobivat lahendust leida, hoida korraga õnnelikuna nii oma vendi kui teisi noldoreid kui Keskmaa-haldjaid, nii Fingonit kui inimesi kui päkapikke kui oma isa mälestust.
Kuni ei olnud Morgoth, ta püüdis kõiki õnnelikuks teha, kasvõi takkajärgi.
Ei suutnud.
Ma ei tea, kas Tolkien oligi nii tark või tal lihtsalt kukkus hästi välja, ent see on nii tähtis. Nii!!!!!
Sa ei saa kõiki õnnelikuks teha. Tuleb valida. Kui sa püüad kõiki korraga õnnelikuks teha, sa kukud alati läbi, sest sedasi ei ole lihtsalt võimalik!!!
Meeleheide ja jõuetus on su ainsad tasud, sa teed mis suudad, ent seda on alati liiga vähe, liiga nõrgalt, liiga hilja ...
Oh, ma tunnen teda ja seda.

Ja ma ei tee enam kunagi endaga nii. Never again!

reede, 29. september 2017

Laupäev on pealegi veel ees

/näoli laual, mõmiseb midagi.
/laste sünnipäevad: ainus tõsiseltvõetav põhjus mitte rohkem lapsi saada.

Ma väsin nii kohutavalt ära, kurnun täiesti üle kõigi kujutlusest väljas olnud piiride samuti.
Ei TAHA seda vastutust, EI TAHA tunnet, et on minu asi hoolitseda, et kõik õnnelikud oleksid - ent see tuleb mulle peale täiesti mõistuslikust endataandamisest hoolimata. Laps ise ju ei pea vastutama, tal on SÜNNIPÄEV ja ühtegi vastutust ei ole. See on tema päev, mitte tema kohustuste päev.
Keegi samas peab otsustama, sest alati on plaani puudumisest parem ka kuitahes vilets plaan, juhi puudumisest kuitahes vilets juht - ning kuna laps ise mitte, jään peoperenaiseks ju mina.
JA IU!

Mitte kuidagi pole oluline, et konkreetselt oli praegu tegu toredate inimestega ja mina ei pidanud midagi väga tegema.
Isegi kui nemad tõid söögi.
Isegi kui kõik on täiskasvanud või sinnapoole.
Ikkagi oli minu vastutus, et kõik laabuks, inimesed saaksid nõud, kuhu süüa panna, istekohad, normaalse vestluse jooksma ...
Õudus.

Ja laupäeval on lastepidu.

Laste sünnipäevadega ei ole isegi "Miks ma teen endaga nõnda?!"
Tahan, et neil sünnipäeval mõnus oleks, selge ju.
Mitte kuhugi ei ole põigelda. Lihtsalt on need päevad aastas, mis tuleb kuidagi üle elada.
Vähemalt migreenitablett paistab seekord toimivat.

Lisaks vihastasin jälle mineviku pihta samuti (sest kui mul on halb, tuleb viha kergemini). Või tegelikult teiste inimeste minevikukäitumise. Kuidas nii kaua nii põhjalikult olen üleni hea olnud ja oleks siis keegi seda hinnanud, raisk!
Ei. Maailm tahtis alati rohkem.
Mul ikka läheb aega, et seda kõike sisse võtta ja ära seedida, sest olen nii palju lasknud endale ja endaga teha ning leidnud, et oh, mulle ju võib. Ma kannatan ju ära.

Nüüd mõtlen, et ei enam.
Ei iial.
Talun küll, ilma et rikki läheksin. Päris krdi palju. Aga too talumine läbi elu ja aja ei andnud mulle mitte krdi midagi.
Maailm tahtis ikka rohkem ja rohkem. "Kannatasid selle ja tolle ja tolle seitsmenda asja välja, kannatad ka kaheksanda." Mitte et "nüüd on küll, nüüd kaitseme meie sind!", "my turn", vaid "tema veab vankri ära, paneme sinna veel asju".

Ei enam.
Ei.
Vedage nüüd omad asjad ise, täh, mina ei võta rohkem. Ei meeldi? Jama küll!

Aga seda oli nii krdi palju. Nii krdi palju! Ma elasin ikka pika elu, enne kui Rong, ja mitte kordagi ei mõelnud, et kõik halb pole minu viga.
Ei, peaksin ikka ise paremaks saama.
Kogu aeg mõtlesin aina seda.
On vaja veel paremaks saada.
Ikka pole õnnelik?
Järelikult tuleb veel paremaks saada.
Ma ei saa vana ennast kaitsta, lohutada ja talle öelda, et maailm ei lähe hukka, võta vabamalt. Aga saan nüüd vihastada ära kõik need vanad mittevihastatud vihad.
Ja kuna mul ei ole "vihastan ju enda juures ärritavate asjade peale, ise olen paha inime!", vihastan rahuga.
Ei, rõõmuga.
Ammu oleks võinud!

See oli mulle hästi tüüpiline käitumine, et koristasin kellegi tundmatu poolt täisoksendatud peldiku (seinad, põrand ja kõik, juba kinni ka kuivanud) ära, kellelegi ütlemata, et nii tegin. Keegi peab selle ju ära koristama ja mis maailm oleks parem, kui kuulutaksin, et mina küürisin v?
Arvasin, parem on, kui keegi ei teagi, et peldik sellises seisus oli. Mul ei ole ju abi vaja, mul ei ole tunnustust vaja, ma teen tasakesi omad asjad ära, keegi ei märka - ja daalia, onjo?

Mis ma kaheksa-aastasena klaarisin oma vanemate lahkuminekuasju? Sama vanana oli mu tohutu error laste etluskonkursiga? Et viieteistkümnesena üritasin end esimest korda tappa ja keegi isegi ei märganud? Et kaotasin süütuse nagu kaotasin? Et vihkasin kooli? Et mu esimene boyfriend võttis meie ühes korteris elades minu asemel paariliseks sealsamas korteris elanud minu sõbra?  Et mul ei olnud vahepeal nii üldse raha, et elasin nädal aega ainult kapis olnud kaerahelvestest ja võõra puu otsast näpatud kuldrenettidest? Et Tütarlapse isast läksin lahku, sest ta andis mulle klamüüdia ja sealjuures polnud mu mootor mitte "mis ta oli teise naisega?!" (mis oli suht ok mu arust), vaid "kurat, ma pole talle niigi tähtis, et ta minu elu ohtu ei paneks oma põgusate lõbude juures, mismõttes ta kondoomi ei kasutanud!"? Et ma ööbisin koos oma tütrega ja rasedana ühe öö naiste varjupaigas, sest kuhugi mujale polnud peale tüli vanaemaga minna? Et mind jäeti rasedana maha? Et ...
Aga ma ju kannatasin välja, onjo? Ei surnud selle kätte?
No mis sest ikka kilbile tuua veel, kellel sellest parem on?
Kellel sest parem on, kui kuulutan, et kemps oli rõve, ma koristasin selle ära?

Ent minule millegipärast kirjeldati iga krdi kriimu varbal ja räägiti, KUI valus see ikka on ja KUIDAS segab käimisel ja kuidas oli ometi vaja nii kaugele minna, kolm kilomeetrit!
(Mitte et mina lapsevankri ja viieaastasega poleks harjunud kuute kilomeetrit otse kruusateel jala käima - see ei ole kujund, nii palju oli maad bussipeatusest mu ema ja tema mehe maakodusse.)
Et ma ei kaeba, kui mul jalad verised?
Noh, vea veel, vea kaugemale! Et ma ei kaeba ikka veel? Noh, vedi veel rohkem!

Wtf, inimesed!?

WTF?!

kolmapäev, 27. september 2017

Suht lõbus

Mul kahte romaani ikka korraga välja ei tule.
Fantaasia ei saanud Kulkalt peaaegu üldse raha, aint ühe tõlkeulme-kogumiku jaoks, ning minu asi koos teiste kodumaistega lükkub edasi.
Seega jääb kohe-saabub teemaks vaid Varrak. Nemad vähemalt said Kulkalt ka midagi, kuigi aint väljaandmiseks, mu honorari taovad omast taskust (elik on nagu veidi õigustatud neile poes raha anda, mhmh, tehke seda, kui aeg tuleb, onjo!)
Olen natukene häiritud, aga too ebamäärane "mäh"-tunne võib olla ka sellest, et PMS ja seekord sattus ajale, kui niigi olen end enne üle pingutanud.

Nii väga, et mul umbes kõik logiseb sees ja väljas, ei saa magada, valutab, isegi kohv ei maitse eriti, oh kus ma jään. Samas: lähen oma lapsesaamisteemalist vereanalüüsi andma menstruatsiooni kolmandal kuni kuuendal päeval ja olen seega uudishimust vallatud. Pisikesed sammud titale lähemale, aga iga samm on asi, iga millimeeter loeb!
No võibolla ei rasestu, tean seda võimalust ning on ebameeldiv.
Kuid vähemalt üritan, raisk!

Muide, postituse pealkiri ei ole sisuga liiga tugevalt seotud, lihtsalt Poeglaps ütles nii pappkasti lammutamise kohta, mis tal käsil, ja kõlas hästi.

Kui ei proovigi ... ei, sellist suhtumist on. Mitte vähe. "Parem mitte proovidagi, kui püüda ja ikkagi mitte saada."
Noh, ma proovisin juba enne rongi.  Aga pärast - oot, mis te tõsiselt tahate mulle öelda, et üritamine, ent läbi kukkumine on kuidagi HALB asi v?
Ha. Ha. Hahahahahaaaaaa!
Ei usu =) 
Et ei oleks tasunud proovidagi? Ennast ära tappa?
No ei. Täiega tasus. Sel ajal oli üleni mõistlik valik ja surnud olles ei kahetseks ma raasugi, et surnud olen.
Samas: kas elan nüüd paremini? Elan.
Täiega tasus niisiis ära.

Noh, ja tegelikult: mul on tegelt ühe romaani üle ka juba nii rõõmus, nii rõõmus. Kaks peaaegu korraga olekski juba liiga hea. Ei jaksaks rohkem rõõmustada, aint kordi oleks vähem. Selge rõõmu raiskamine.

Järgmine päev ja PMS üle. Aint vä-si-nud.

Hormooniori mina, mis parata. Nii on.

Mõni asi on minuga nagu vanasti oli.
Mõni uus asi on täiesti veider.
Näiteks pole mul enam nälga. POLEGI. Aga kui olen vähe söönud, läheb mul süda pahaks. Mis on ebameeldiv, hoidun sellest ja kui õnnestub pidevalt enam-vähem söönud olemist säilitada, on oluliselt mõnusam elada.
Samm enne, kui iiveldama hakkab: ei saa magada. Uni ei tule enne, kui midagi söönud olen.
Üldse kuramuse une ja väsimuse asi - varem oli minu jaoks ainult üks und välistav asjaolu: külm. Aga istudes magada, kõval aluspõhjal magada, valju muusikaga magada, heleda välkuva valgusega või rahva hulgas? Hei, arvasin, et kui mõni neist minu und vähe segavatest asjadest takistab kedagi uinumast, pole inimene lihtsalt piisavalt väsinud. Miks kurta, et ei saa magada, kui sa tegelt väga väsinud polegi? Emake maa, mütsud vastu lage (mis on minu põrand, lapsed hüplevad)?
TÕESTI jube.

Nüüd kuid võingi olla LIIGA väsinud, et magada. Nagu - pff.
Nii on.
Nõnna, mis veel ...

Veider postituse ebatäiuse tunne on. Tahaks mõnest nägusast noorest mehest pilti siia, teeks kohe paremaks. Oot, vaatan ...

Leidsin hoopis midagi muud. Oma kirjandusliku (ja elu-) kreedo ühelt mu lemmikkirjanikult.
Mhmh, me peamegi sarnaselt mõtlema, sest niimoodi kirjutamine, nagu tema seda teeb, elab ja väriseb mu sees. Haagib. Nii väga.
Tema raamatud üldse ÜTLESID mulle esmalt, et sedasi ka saab. Jutustada elusid, mis on EREDAD.
Ei ole julgenud enamikku ta teostest üle lugeda (+mu omanduses on ka praegu aint kolm), aga tean, et need on olemas, need lood elavad mu sisemuses - ning sellest piisab.
Ma TEAN.
Tema kirjutised ei ole mingid ülikunstilised läbini masendavad lood - sihukesed ei meeldiks mulle natukenegi mitte. Iu, jäkk.
Ta keerab hoopis nii mitu vinti kõigele peale, et seda peaks olema LIIGA PALJU. Kõik tegelased on KÕIGE, keegi neist 10-s raamatus tegutsevatest umbes viiesajast pole "oh, on kah mingi, tavaline". Liiga koomiline ja liiga tundeline, liiga valus ja liiga põnev on kõik korraga ja kordamööda ja hoo ega hoobi vahet pole ... ja ometi tuleb absoluutselt imeline teos. Iga kord.
Niimoodi peabki, mõtlen ma.
Mitte oma tahti madalamaks keerama, vaid põlema nii ereda leegiga, kui sinus on.
Go for the throat.


slaine69 on märgitud pildi autoriks.
Mitte et teaksin, kes ta on =P

Oojaa.

pühapäev, 24. september 2017

No nii on

Mulle tuli jälle kohviraha (tähh!) ja see oli nii täkkesse-hetkel, et väga märkasin ja rõõmustasin.
Mind päriselt vaesus ei vaeva, aga rollimängijate kokkutulekule kulunu saan tagasi alles siis, kui tšekid sisse skännin. Ja no - isegi kui läksin sinna külla, kus skänner on, seal polnud inimest kohal, kes skänneriga oskab toimetada. Kui olin koos oma tütrega mõnd aega katsetanud, tulin sama targalt tulema.
Otsustasin, et lähen lasen raamatukogus raha eest, nad vähemalt oskavad enam-vähem.
Olen suutlik lahendama probleemid pisima vaeva kulutamise läbi ja aju ütles veendunult, et mitte skänneri tööpõhimõtete väljaselgitamine ja mu tütre arvutiga ühinemine pole teema, vaid raamatukogu.

Aga no aeg kulub, mul on vaja seni ka elada ja kui hakkab "nii, mis külmukas ja kuivainetekapis on, mitu söögikorda annab sellest kombineerida?", on väike lisaraha väga teretulnud.
Seda enam, et ma ikka pole raamatukokku jõudnud. Vbla täna.
Või siis mitte, sest just vaatasin netist järgi, et siinses raamatukogus pole sisseskännimisteenust.
Maivõi.
Ok, järgmine käik - anda tšekid isasele, kes külla tuleb ja kel on kodus skänner.

Abipalumine.
Ühest küljest: õpin seda. Teisest: WTF, mis mõttes IKKA on inimesed "mh, mina oleks ju võinud teha"? Mitte et palun neid kui häda, vaid võiksin ka, kui eriti muret polegi?!
Sakurat.
Liiga keeruline.
Ei OSKA midagi paluda ju!

Näiteks nõelas mind herilane kätte. (Suitsetamine on tervisele väga kahjulik, kui lähed seda imelise sügisilmaga õue tegema, istud maha, aga ei vaata, kelle peale käe toetad.) Pihk, kuhu nõela sain, valutas ja valutab. On küll ebameeldiv - aga mida nüüd kelleltki küsima peaksin sellega seoses? Palumine teemal "Tee nii, et mu peopesa enam ei valutaks!" ei tundu lootusrikas, ent midagi muud ka pähe ei tule.
"Nüüd olen veidi aega veel eriti kohmakas, no nii on" ning kogu karamellikaste.

Suhtumist "no nii on" on tutvustanud ja propageerinud, tutvustamas ja propageerimas hulk kunstiteoseid (kuigi mulle meenuvad peamiselt idamaised, lääneilm pole nagu selle põhitõeni jõudnud), ent mul on Eestis pidevalt tunne, nagu räägiksin mingit inimestele täiesti uut asja.
Nende jaoks on kontsept "Praegu on nii. Mis möödas, on möödas. Vaata, mis tulevikus saab, ja kui sulle senitoimumu ei meeldi, proovi vähemalt ise teha teistmoodi!" veider ja võõras.
ALAILMA kahetsetakse tehtut, olnut, valitut. Aga et siis sellepärast nüüd ise teistmoodi teha ja olla? Olen ikka ERITI naiivne, kui arvan, et nii võiks ju.

Seejuures on eriti eriti veider, et suurtes asjades ma enam ju ei arvagi, et minu tegevus midagi mõjutada võiks. Olen loobunud lootmast, et kui olen eriti hea, saab maailm natuke mõnusamaks paigaks ja inimesed hoiavad mind ja teisi enda ümber paremini. Tunnetan hoopis väga teravalt, et teiste inimeste elu ja suhtumine on NEIS, mitte minus, ja võin olla hea, kuni pooleks lähen (proovitud), nende sisemust ja olemust see ei muuda.
Kuid kui just oma valikud, omaenda teod häirivad, võiks siiski edaspidi teisiti teha?

Poeglapse isa umbes korra aastas kirjutab mulle vestluskasti, kuidas ta ikka on kehv isa ja tahaks parem olla ja rohkem Poeglapsega hängida ja. Mis te arvate, kas MIDAGI muutub?
See on tõesti ainult ta oma valikutes ja iseendas kinni. Mina olen üleni "muidugi minge tehke asju koos, jee!" Poeglaps leiab issi jaoks aega ALATI. Mitte miski peale nimetatud mehe enda ei takista tal "parem isa olemast".

Aga no ei saa. Hädaldada mineviku pihta küll võib, aga et teeks edaspidi ise siis midagi teistmoodi ..?!

Mul on muidugi ERITI ERITI ERITI imelik seda pealt vaadata, sest mina ise olen ses suhtes väga loogiline. Kui senine ei toiminud, tuleb teistmoodi teha, teistmoodi olla. Mis möödas, see möödas, seda enam ei muuda, ent tulevikus elan uuel viisil, olen uus mina ja pohh.

Mitte et suud-lahti-võtvalt hämmastav poleks nende tagasiside, kes tahaks ikka vana minuga asju ajada ja uus on nende arust "vale".
Ma ei tea. Te ei märganud, et vana mina polnud elujõuline nii palju ka mitte, et üldse enam elada?!?!?! Mis teile tuleb ootamatusena, et nüüd teistmoodi valin, teistmoodi olen, teisi asju hindan?!?!

Väikestviisi tegin "nii ei toimi, muudan" kogu aeg.
Mul ei olnud hea? (Ei olnud.) No teeme siis seda või toda teistmoodi.
Aga suuri mindmoodustavaid talasid ei liigutanud. Need tundusid liiga põhilised, liiga minu aluspõhja moodustavad, neid ei saa nihutada, kui tahan ikka mina olla. Ju?!
Välja arvatud et paigutasin nad ümber ja hämmastav, aga olen ikka mina.
Ma ei ole oma korter ja inimestessesuhtumine, oma sõbrad, oma lemmikroog ega dušigeel. Ma ei ole oma enesehinnang ega pihaümbermõõt, oma erialavalik ega suhtlemisviis.
Ma olen midagi muud.

Mis? See on veel lahtine.

reede, 22. september 2017

Puhastavat viha võib ikka jagada

Hämmastav, kui lollakad inimesed ikka on!

Peaksin olema omaks võtnud, aga IKKA üllatab.

see, mida sina oma eluga teed, on sinu asi. Aga minu elu korraldada?
sa võid küll olla ennastimetlev nartsisiist, varem sa ei olnud, aga ei, sa ei ole loll, endiselt ei ole
mõtle omaette, mind tõesti ei huvita
ma ei korralda su elu
kuidas ma saakski
ma lihtsalt avaldan oma arvamust

Isssszzzzzandjumal! Emake maa! MIKS?!
See sinine olen mina, eksole. See teine ei ole mina.

Punkthaaval siis taas:

1. Ma ei taha kellegi arvamust kuulda, kui seda just enne küsinud ei ole.
2. Arvestades, et ma ei kõnele mõne isikuga kunagi omal algatusel, isegi ei anna ju välja signaale "mind tegelt huvitab, mida ta mõtleb"?
3. Oli igati ok, kui vana mina oli nii õnnetu, et tappis ennast, üleni katki ja hädas, valudes ja õuduses. Aga nüüd, kui olen õnnelik, on hirmsasti vaja midagi muuta, sest olen ju valesti?! Nüüd on vaja nõu anda?! VVN, ela paremini?!
Nagu - jep, ma õudselt tahaksin olla rohkem selline inimene, kelle jaoks surm tundub kui kerge väljapääs elu pakutavatest piinadest.
Et see ongi kellegi arust parem variant, kui reaalselt olev?!
Maivõi.
4. Minu elu on minu elu. Elage oma elu teistmoodi, palun - aga ärge sekkuge minu omasse.
5. Mulle meeldib ka hirmsasti "ennastimetlev nartsissist".
Maivõi x 2.
Et kui ma ei rooma teiste jalge ees kogu aeg ja ei arva, et neil on õigus, mina ilmselt eksin, olen ennastimetlev nartsissist?
Palun, teil on õigus sedasi arvata.
Mul on sügavalt suva, sest ma ei pea teiega suhtlema

Fb blokk, rahu ja vaikus. Jaa, vihastasin küll, aga mul ei ole õnneks vihastamise vastu midagi. Isegi meeldib.
Katarsis.

Teil on minuga probleem?
Aga miks see MINU probleem olema peaks?! Reaktsioonid, teatavasti, on reageerijas, mitte teistes ta ümber. Elik kui käin teile pinda, ei ole probleem mitte minus ega minul, vaid teis ja teil.
Minu probleemile (tema käib mulle pinda) on lahendus lihtsalt mõned inimesed oma elust maha lahutada.
Nope, ei püüa enam kõiki ilma lollakaid ära remontida. Lahendan mitte suunas "ta peaks teistmoodi mõtlema, selgitan, õpetan, olen lahke ja sõbralik!", vaid "mõelgu nagu tahab, lihtsalt mitte minu kuuldes-nähes".
Elagu oma elu.
Mina elan enda oma.
Ei võta vastutust. 

"Ja siis vandusin endale, et ma ei võta kunagi isklikku vastutust teiste inimeste lusikate/suhtumise/rumaluse eest, kuna ausalt öeldes on mul endal juba piisavalt jamasid, mille pärast muretseda."
J. Lawson

Phmt sama teema, miks Anomaalikat kustutan, tema kommentaare isegi lugemata.
(Jaa, ta kommentaarib ikkka veel. Te lihtsalt ei näe, sest käin oma võrgupäevikus üsna tihti ja kustutan teda reeglipäraselt.) Mina ei taha teada, mida tema asjadest arvab. Ei taha oma maailma tema mõtteavaldusi. Olgu ta kuskil mujal ja mõelgu oma asju, ent mitte minu juures.
Olen omandanud oskuse vaadata esmalt, kellelt, ja siis alles lugeda. Või mitte lugeda ja kustutada.
Jee mina!



Ja see ka, noh



+ eelmise postituse alla tuli postituse endaga täiesti mitteseotud kommentaar, mis samas kuidagi imelikul kombel sama teemat puudutas, mis mu ärablokitud fb-kontakti äsja vaevas.
Oi, lapsed, oi, kuidas ma ikka söandan neid juurde tahta!
Ma siiralt ei saa aru - mis tõesti keegi mu elus väga kõrvaline arvab, et tema tänitamise pärast võiksin ümber mõelda oma elus olulised otsused v? Et ma ei ole enne aspekte arvesse võtnud, nüüd saabub "oi, aga vbla ma ei ela kõrge vanuseni?!"-avastus ja see muudabki kõik?!
Mul on uudis: keegi ei ela garanteeritult kõrge vanaduseni.

Järelikult ei tohi keegi lapsi saada! Just!!!
Muust absurdsusest rääkimata.

Kurat, kas nii raske on minna ja elada oma elu, selle asemel, et minu omasse sekkuda?!?!?!

kolmapäev, 20. september 2017

Paari eelmise posti laiendus (sest mõtlen veidi aeglaselt)

Krt, võiks olla mingi reegel, mis keelaks mu kehal sumatriptaaniga harjuda ja ravimi mõju põlistuks.
Kahjuks toimub vastupidine protsess. Algul raudkindel "nüüd saab valust lahti"-meetod on muutunud "kui teine tablett koos kuuma dušiga ka ei aita, tavalised valuvaigistid peale. Ja kui need ka ei aita, kannatad. Nii hull vähemalt pole kui üldse ilma tabletita."

Võiks nutta, aga mis abi sellestki on.
Kui väga valus on, niitsun. See kuidagi teeb olemise kergemaks.

See eelmises postituses sõnastatud värk (misMÕTTES läks mul nii krdi kaua, et see sõnadesse panna ja asjadest aru saada?!) selgitab jälle palju. Muuhulgas vastab ka küsimusele "miks ma TEEN endaga sedasi?!", mida olen perioodiliselt endalt küsinud.
Loogiline ju.
Ma teen oma isikule, oma füüsilisele minale halba ja panen ta peaaegu kindla peavalu teele, sest kui kuidagi õnnestub teised rõõmsaks teha, on see vaeva väärt. Mul on teiste rõõmust rohkem hea, kui omaenda valust halb. On näiteks täiesti tunne, et see rollimängjate kokkutulek oli great success ja jee, hoolimata juba teist päeva kestvast peavalust.

Mul on hea, kui teistel on hea.
Mul on halb, kui teistel on halb.
Nii. Krdi. Lihtne.

Seepärast ma ei hooli endast, seepärast kipun kõik hinge tagant ära andma, seepärast. Sest äkki keegi teine naeratab ja on rõõmus mu tegude peale, ja siis mul on hea.
Kui keegi teine ei naerata ega rõõmusta ja mina muudkui annan, annan rohkem, veel rohkem - tekibki olukord, kus mul ei ole enam midagi, aga maailm, oh! See tahab alati rohkem.
Kõik, mis teen, kaob põhjatusse kurku ja keegi isegi ei märka, kui palju endast andsin.

Mina ja isekas?
Ikka ei mõika, kuidas on võimalik, et mu poolt täitsa arukateks hinnatud inimesed NIIVÕRD millestki aru ei saanud.
Miks ma ümbritsesin end sellistega?
Sest vahel nemadki naeratasid, mul õnnestus. Siis oli hea.
Mul ongi hea, ükskõik kui halb minul isiklikult, valud-vaevad, on, kui teistel on minu tegude või isiku tõttu hea.
Korrutan sama asja, sest ausalt, ei taibanud seda varem. Ja ometi on see kohutavalt ilmne!
Jah.
Aga vat kui mulle ei väljendata, et minu pärast on hea; nii tore, et olen nagu olen, mul on halb.

Sest ma ju iseenesestmõistetavusi ei tunneta. Kui ei öelda, et on hästi, on järelikult halvasti.
Pole midagi head öelda, noh.
Ja mul on halb.

Tegelt usun üleni, et depressioon on haigus ja moonutab pilti silme ees. Aga samas mõtlen inimestele, kes mind ümbritsesid ja no - see ikka mõjutas maailmapalju, kuidas nad minuga suhtlesid.

Kui mulle ei öelda hästi, eeldan, et ei mõelda ka hästi.
Dohh.

Mis kõigil ei ole ligilähedaseltki nõnda v? Mis mu "ütlen hästi ka suvalisele lahedate kummikutega tüübile, keda aknast näen" on põhjusega imelik komme v?

esmaspäev, 18. september 2017

Kolm aastat ehk mis ma NÜÜD siis olen

On tunne, et otsad on enam-vähem koos, selline ma (nüüd) olengi.
Võibki otsustada: oluliselt rohkem ei parane, võibolla ajapikku veidi. Nüüd elan sellena, kes must peale Rongi arenes.

Vahepeal häiris ja olin kuri väljaspoolse arvamise peale, kuidas ei tohiks rahul olla, et end tapsin ja mis välja tuli.
Enam ei viitsi eriti kuri ka olla. Teile ei meeldi?
Teie probleem.
Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju rohkem rahul. Selline tunne, et nüüd elan oma tõelist elu, teen, milleks võimeline olen, ja õitsen kui daalia. Muidugi väsin jubedalt ära, muidugi mu jalad valutavad pidevalt, muidugi ma kohati tuigun ja puterdan väsimusest ja trükivigad, lausestusvigad jne vajuvad robinal peale. Seksiga on ikka veel halvasti (kuigi jälle naaaaaaatukene paremini, see antidepressantide annuse vähendamine kuidagi toimetab mu kehaga).
Aga olen nii palju tõhusam kui enne, mu süda on nii rahulik, mul ei ole nii paljusid muresid, mis varem.

Näiteks ei põe:
* välimuse pärast
* üldise atraktiivsuse pärast
* kohatine püksipissimine ei ole mu arust murekoht
* raha pärast ei muretse
* rääkimata "ma ei ole piisavalt tark/ei väljenda end piisavalt hästi/ei hooli teistest küllaldaselt"-häiritusest

Ma või mu teod või mu sõnad ei meeldi kellelegi? Olgu, aga miks see minu mure peaks olema?!
Issszzzzzzzzand, ikka jaksasin varem põdeda seeüle, et piisavalt hea pole!

Igatahes ei ole enam "aga mis sinu elus siis toimub?" küsimusele "ah, ei midagi, sama vana jama" vaja vastata.

Inimesed kusjuures apsaluutselt ei käitu sedasi, et nüüd kuidagi halvem oleksin.
Rollimängijate kokkutulekul (millest, arvan, ei üritagi kirjutada, sest minu jaoks see oli siiski üle-elamise üritus, ma ei suuda adekvaatselt kirjeldada [kuigi vahepeal oligi täiesti tore näiteks tantsida või kell 4 hommikul üksinda koristada]) sain kolmelt inimeselt kingitusi. Nad olid täiesti omavahel mittekokkuleppinud, lihtsalt lahked mu vastu, ja need kolm kingitust olid: hea kohv, hea raamat ja rippuvad kõrvarõngad.
Ma olen endast vist õige mulje jätnud.
Pealegi nad hoolivad! Nii! Nunnu!

Mul õnnestus ka natuke selgemalt sõnadesse valada, kuidas kipun teistele andma, mida nemad tahavad, ennast tähtsustamata.
Hästi lihtne, tegelikult. Miks mulle ei meeldi need vahepealses vanuses lapsed, kelle kasvatamises ongi neile hetkel tahetu mitteandmine põhiline, miks end tapsin taustaveendumusega "ma ei huvita kedagi", miks tunnen kaasa inimestega üle kogu maailma, läbi kogu aja, väljamõeldud inimestega, ainult nende väga konkreetsetega ei tunne, kelle enda jaoks inimeste killast välja olen arvanud.
Mul on hea, kui teistel on hea. Mul on halb, kui teistel on halb. 
Ja nii ongi.
Kui mitte kellelgi minu arust toredal ei ole minu pärast heam nii, et sellest aru ka saaksin, ongi mul halb, sest on täiesti mõttetu ühiku tunne.

Rollimängijate kokkutulek. Iti tegi pilti

laupäev, 16. september 2017

Maailm pole selline, kui tahaksin. Mossitus

Ei, nagu.
MisMÕTTES?!
Ehk vihastasin end siniseks seepeale, et võin küll inimesega hästi läbi saada, aga ikkagi on ka tema suhtumises "aga ole parem-ilusam-oivalisem" sees.
Olgu, jah, see on ühiskondlik pidev taust "aga olgem paremad, kunagi ei aita", ega paljud polegi sellest edasi saanud. Esineb ka temas. Võiksin ju mitte hoolida, kulmu kergitada ja oma asju edasi teha. Aga ikkagi.
MisMÕTTES isegi pealtnäha täitsa targad inimesed, kellele ma olen rahulikult ja põhjalikult selgitanud, ikkagi ei kuula mitte mind, vaid mingit taustamüra oma ajus?

Ach, inimesed. Lollakad.
Kõik.
Aga miks nii, mõni võiks ju ikka ok ka olla, isegi nende seas, kes pole välja mõeldud?!
Kuigi isegi nende seas, kes on välja mõeldud ja üleni sümpaatsed, on nt Ace täpselt seda mõtteviisi esindav.
Pole piisavalt hea, peaksin parem olema, ma (Ace ise siis) pole midagi väärt.


A noh, ta on 20 ka animes. Peaaegu laps.
Verinoortel on rohkem lubatud loll olla, neil pole veel võimalust olnud õppida.

Vanuse suhtes on mul endal küll "no kui targaks võib saada, olen alles 37!" Et no ... natuke on küll tunne, et ei jaksa rohkem elamist õppida, kuigi aega ju on.
Tehke teie nüüd mulle, ise ei jõua enam. Maitea, suudelge mu jalad, värvige mu seinad ja õpetage mind taas seksima või midagi.
Kahjuks eluõppimise osas usaldan ainult teadmisi, mis viivad minu omadest edasi - mitte tagasi. Ja ses kontekstis on mõnelt võimalik uusi ideid saada, ent neid inimesi on vähe. Enamikul on minust vähem kogemusi ja nad näevad kitsamat pilti, kuid sinna kitsama pildi juurde ma tagasi minna ei saa ega tahagi. 
Lihtsalt ei näe?
Jama küll.

Muide, üks kõige ilusamaid, paremaid (no tähenduses "hea inimene") ja targemaid naisi, keda tean, on juba rase kunstliku viljastamise läbi.
Kusjuures tema on viis aastat noorem kui mina.
Ma teen midagi õigesti, kui temagi sarnase loogikaga tegutses, mhmh!

Igatahes on mul käes seisund, kus olen väsimusest üle. Põhiakud on tühjad (nii jube oli olla, kui põhja pealt viimaseid energiaraase kraapisin!), lülitus tehtud varuakude peale, enam-vähem elus olemine taas.
Miks ma teen endaga nii?!?!
Sest inimesed on lollakad ja mina olen inimene.
Teiste sõnadega: loll olen, sellepärast.
Jaa, tegelt on alles homme raske päev.
Krt, phmt on mu plaan elada kuidagi see rollimängijate kokkutulek üle. Mitte hästi üle. Mitte teha kõik asjad ära, mida mul on plaanis teha.
Lihtsalt elada üle.
Õnneks on mul kolm migreenitabletti varuks.

Mitte et ma laktoosivabu küpsetisi ikkagi, nagu plaanitud, kell öösel valmis ei teeks, sest no - ma ju kuidagi jaksan veel?! Ja meil on ju laktoositalumatud üritusel?
Läheb, teen.

Ise tean, et nõme, aga ikka teen. Ilmselt liiga väsinud, et otsustada: olen liiga väsinud, lähen voodisse. Palun, järjekordne näide sellest, kuidas inimene teab, aga ei tunne, ja mille järgi ta siis ikkagi käitub.

Ma arvan, kõige kurvem ja ilusam ja armsam muusikapala One Piece'ist on ainus, mis mind veenab maha rahunema ja tudule keerama.



neljapäev, 14. september 2017

Oot, on hästi v?

Saatsin toimetajale toimetatud ja minu poolt uuesti üleloetud ja -vaadatud romaanifaili tagasi. Ta hämmastas mind uudisega, et noh, vaatab minu parandused veel läbi ja siis läheb küljendajale.
Tagakaane teksti esimene versioon saabus samuti. Nii hea!
Aaaah, keegi luges ja saigi aru, millest ma kirjutasin?!
Mul on nii hea meel.
Aga - juba?!
Mitte et ma ilmumist ei tahaks.  (Mu arust tuleb hea raamat!)
Ent ikkagi. Nii ruttu?! Toimetamine võttis kaks kuud, nüüd korraga on teos peaaegu valmis ja oot, ma ei ole kaanekujundusest midagi kuulnud veel?! Mis selle jaoks ei lähegi poolt igavikku v?!?!

Mulle endale tõesti meeldib.
Kuigi ma lugejaid ei usalda. Nagunii näevad mingeid valesid asju, inimesed on lollakad ... Aga see, kes tegi algversiooni tagakaanetekstile, ju luges ning teadiski selle põhjal, millest raamat on!?
Ikkagi kõhklen, kas tasub loota, et keegi veel aru saab.
Päris see romaan pole käinud ja käinud erinevate testlugejate juures ning mitte krdi keegi neist polnud "kuule, see on väga hea asi, aint sinna ja sinna ja sinna peaks veel tähelepanu pöörama".
Mitte.
Keegi.

Muidugi, tõsi on, et mul puudub iseenesestmõistevavuse taju. Kui keegi on millegagi minu või mu töö juures rahul, tuleb mulle alati öelda. Mitteütlemise korral oletan, et noh, enda arust tegin hästi, olen nägus, jube visa jms - aga keegi teine seda ei näe.
Õpin, õpin oma oivalisusi ise märkama, tunnistama ja pai küsima. Vahel, tugevamana, saan ise hakkama, aga kui parasjagu turvis auklik ning meel väsinud, tahaks ikka kellegi pai, kerra tõmbuda ja pea teisele sülle panna.

Ma ei oleta kunagi iseenesest, et see või teine on hästi kellegi teise meelest, sest peab ju olema.
Ei, mul on vaja, et öeldaks. Kui ei öelda, ega mina ka ei ütle ega küsi. Sest kui ei öelda, pole ilmselt nende meelest hästi, ja mis krdi mõte oleks ise esile tõsta midagi, mis ei ole nagunii ju teiste meelest hästi?!
Mina võin küll rahul olla.
Aga see ei tähenda, et arvaksin, et keegi teine on. Kui mulle ei öelda, ilmselgelt pole, sest kui ei öelda, pole midagi head lihtsalt öelda. Ju?!
Elik siin tuleb mängu minu "kui vähegi midagi head öelda on, ma ütlen".
Mul on raske aru saada, et kõik ei tee nii. Et mitte "nad ei ütle, sest mõtlevad halvasti", vaid "nad ei ütle, sest see headus on ju nii selge ja iseenesestmõistetav".

Kui mulle ei öelda, siis ei oletagi, et teised hästi võiks mõelda. Ma usun AINULT siis, kui öeldakse.
Olgu, kui kirjutatakse, siis ka =)
***
Huvitav, kas see lugu on ka Rentsilt? Ma olen tema päevikust nii mitu lugu võtnud, et elan usus, kuidas kõik lood, mis mulle meeldivad, võivad sealt pärit olla.

esmaspäev, 11. september 2017

Tuleb sisse, läheb jälle välja. Nagu hingamine

Mis, RAHAST on jutt!

Krt, pean jälle kokkuhoidlikuks hakkama. Vähemalt mõneks ajaks.
Kunstlik viljastamine variandis inseminatsioon maksab 349 eurot kord. Ma mõtsin, et selle raha eest saab 3-4 katset, aga ei - ühe.
See ei ole kohutav löök, aga rahaga päris "mul on küll liiga palju kleite ja see isegi ei ole mu lemmikšnitt, aga EHTNE SIID ja PÄRIS TIKAND ning nii odav!" enam teha ei saa.

Siidkleit on ikka veel pakis, millega postis tuli. Mul on liiga palju kleite, pole mingit motivatsiooni teda välja võtta ning uurida, kuidas siis minu seljas paistab.
See-eest nägin täiesti nõmedaid unenägusid (mitte hirmsaid, nõmedaid). Tõsi, oli hetk, kus keegi küsis, kas mul ka mõni tätoveering on ja siis võtsin pikemata selja paljaks ja nautisin "OI KUI SUUR!", "NII LAHE", "SA IKKA ÜLLATAD!" reaktsioone.
Olen ilmselgelt ka alateadvuse tasandil oma kaunistatud selja omaks võtnud.
Siis läks uni jälle nõmedana edasi. Nagu - ma ärkasin kolm korda lühikeste vaheaegadega, aga olin nii neetult unine, et magasin edasi. Alles neljandal korral loobusin - uni ei läinud paremaks, isegi uus unenägu ei alanud. No krt, tuleb siis ajul päriselt ärkvele tõusta lasta.
Midagi kirjeldada ka ei ole. Mingid keskealised naised, keda ma ei tundnud, mingi kokkusaamine, mingi maskidega tänavafestival, mida süüa - miski ei maitse - mida rääkida - kõik on mage - kaasa arvatud maskid ja inimesed ja ...
Nõme.

Peaks vist postituse ilmutamisega venitama, kuni Olevi käest pildid ka kätte saan.
Olgu, venitan.
Kõik ajamääratlused seega on hägused, "täna" ja "eile" üldse ei tarvitse täna või eile olnud olla, ent see-eest palun, pilt sellest seljast, mille demonstreerimist ka unes näen:



Aga.
Isane, kellest enne rääkisin, pani mul CivilizationVI tööle. (Ei, ma vahepeal hankisin videokaardi ja üks teine isane ehitas mulle lauaarvuti, mis on täiesti mängitav, aga ise IKKAGI civi seal tööle ei saanud.)
Nagu - nii tore.
Nagu - kõik elus on korraga kergem.
Nagu - kõik saabki korda.
Vaikselt nukerdades ja vahel ka teistele lootes lõpuks saab.
Võib aega võtta, aga LÕPUKS SAAB.

Näe, siin ma mängin Civilization VI.

Nii krdi elevil!
Abipalumine on imeline asi. Miks ma seda kogu aeg ei teinud?!

Ega muidugi ikka väga ei suuda. Olukorrad, kus tulen üldse selle peale, et keegi võiks aidata, satuvad harva ette. Omameelest palun alati, kui vaja, aga ikkagi on alailma: "Kuule, järgmisel korral analoogilises olukorras helista mulle! Ma ju aitaksin, kui teaksin."

Ja mina mõtlen: "Krt, ma ei tulnud selle pealegi!"

laupäev, 9. september 2017

Normid

- "No mitu trenniühikut sa siis nädalas tegema pead?"
- "Ma ei PEA. Ma tahan!"

Hakkasin mõtlema, miks mu maailm on nii täis norme, mille endale pannud olen. 90 trenniühikut nädalas, 5 tegevust päevas pluss natuke paberraamatut lugeda, natuke käsitisi kirjutada, valuvaigistavat masinat kasutada, õues käia - siis on päev tehtud.
Ma ju teen nii palju, kui tahan, päevast päeva, milleks need normid üldse?

Aa, selleks, et ma ei tunneks vajadust rohkem teha!

Muidugi.
Kui mul pole norme ees, mis ütlevad that'll do, pig, üritan kõike aina rohkem teha.
Vihastan end küll sinisekirjuks iga kord, kui meenutan, kuidas maailm (ehk teised inimesed) tahtis mult aina rohkem. Tee veel rohkem sporti, korista rohkem, teeni rohkem, pööra lastele rohkem tähelepanu, ole ilusam, saa paremaid hindeid, kirjuta rohkem ja paremini, söö tervislikumalt, räägi ilusama häälega ...
Aga samas see on mul sees. Ikka.
Kui end teadlikult ei valva, on kogu aeg tunne, et peaksin rohkem tegema.
"Piisav" on mu jaoks uus, selgelt pealerongi mõiste, ja mul on kergem seda "olen küllaldaselt!" hoida, kui olen enda jaoks enne paika pannud, kuidas just on piisav.
Normid ei ole mitte selleks, et nõnda palju peab ära tegema, vaid neist rohkem ei tohiks teha. Kui nad on täis, on piisavalt hea olemas, aitab!

Olen enda nii haiglaseks treeninud, et mu sisetunne ei ütle mulle "nüüd aitab!" enne, kui otseselt vedru välja viskama hakkan. (No ses mõttes, et kui ma valu pärast liikumisvõimetu olen, on ka "vedru väljas" elik töövõime nullis.)
Sedasi on need endale panud normid hoopis abiks. Ma nende järgi saan aru, et rohkem ei tasu.

Mitte et normide järgimist väga rakendaksin, tegelikult. Viis tegevust päevas? Einoh, ikka üritan mitte üle kaheksa teha, ausalt! Kuigi ma paljusid tegevusi ei pane enam kirjagi, need on kuidagi elu loomulikud osad.
Aa, et miks kogu aeg väsinud olen?

............

Lihtsalt tahtsin panna selle pildi =)
Vana mina salgaks maha, et nii on. Et probleem on kombes liiga palju teha.
Ta kinnitaks, et on laisk, mitte-eriti-tark ja no kui pea ei jaga, peavad ju jalad jagama?
Krt, mõtlen, et hei, kus te olite, kui vastuvaidlemist tõesti vaja oleks olnud?
Vat NÜÜD, jah, vahel mõni vaidleb. Kui mõtlen endast hästi ja konstruktiivselt.
Inimesed! Lollakad!

Täiesti hämmastav, kui juhm on ühiskond. Millesid nõmedusi inimestesse sisse kasvatatakse. Mus endas ärkab sellele mõeldes hämming, mitte isegi viha.
Kuidagi ju ikka usuks, et ajaloo jooksul on enam-vähem ideed kasutusele võetud, mitte need jaburad?
Noooooooooooooooooooooooo ei.
Mul on kõhe tunne aduda, et olengi hea ja arukas võrreldes keskmisega (see müütliline keskmine, ikka veel ei tunne ühtegi inimest, kes selline oleks). Ja nagu - mina küll ei oskaks maailma ära remontida. Krt, ma ei oskaks Harjumaadki ära remontida! Isegi selles majas, kus ma elan, on päris mitu inimest, kelle heaks ma midagi teha ei saaks, sest minu arusaam heast ja nende arusaam heast on liiga erinevad.
Aga inimesed, kes on rumalamad kui mina, on erinevatel erinevate võimalustepiiridega võimupositsioonidel ja teevad seal asju.
Kujundavad maailma.
Brr.
Noh, aga see pole minu vastutus, onju. Tegelegu nemad oma asjadega, mina tegelen omadega ja kui põrkuma peaksime - no ma ei tea, mina küll ei karda =P

Vahel on muidugi tunne, et no kui ma juba olen nii võimas ja vapper, äkki ikka peaks maailma ära parandama?
Siis meenutan endale jälle ja jälle, et pole minu vastutus, pole minu lusikad.
Maailm saab hakkama. Inimkond ei ole planeedi jaoks mingi oluline asi.
Minu asi on hoolitseda minu eest. Et mul on parem olla, kui olen inimeste vastu hea? Siis olengi hea. Täpselt selle piirini, kus endal hakkab halvem, kui muidu oleks. Kaugemale ei lähe.

***

Ach, see ka (mida, tõesti ei varja!): mõtlesin natuke oma armufantaasiate üle ja leidsin, et olen neljandast eluaastast (võib kolm ka olla, ma nii täpne dateerimisega ei ole, et kindlalt teada) väga vähe arenenud.
Ikka veel on kõige erutavam, vaimustavam, õrnakstegevam ja hullutavam, kui noor nägus isane usaldab mind nii palju, et lubada mind ligi oma väga valusatele kohtadele. Haavadele. Vahet pole, kas füüsilistele või vaimsetele-hingelistele.
Boonuspunktid tulevad, kui mina olen need haavad tekitanud samuti. Usalduse määr, mis siis peab taga olema, et ta mul neid ravida laseb-palub, on täiesti ...
ma sulan mõttestki.
Ja see on sedasi olnud terve mu teadliku elu. Minu dominantsuse veelkordne lahtiseletus.

Ma tahan, et mind usaldataks. Mitte lihtsalt et mina teen, mis mina tahan, oma tempos ja teinepool allub mu soovidele, vaid ta ühtlasi võtab päriselt ja enda sees hoiaku, et mina teangi.
Ta võibki mind ja minu otsuseid läbi ja läbi usaldada.
Ma ei tee talle halba.

Mis ei olegi kõigil niiviisi? Mis mu seksuaalsus on sama ebanormaalne nagu kõik muugi?

Milline mitteüllatus.

kolmapäev, 6. september 2017

Kuidas ma süütuse kaotasin

DISCLAIMER: See on väga rõve ja valus lugu!
Tõesti on.

Lugege edasi AINULT siis, kui suudate sihandast vastu võtta ja seedida, end pärast halvasti tundmata.

Ei ole seda avalikult rääkinud (ega kirjutanud), sest nii väga kui ma ka ei varja ja ei valeta, lihtsalt ei tahtnud sellele mõeldagi. Aga võibolla annab teatud pildi, mida kõike lastakse endaga teha, kui enesehinnang on maas ja baasveendumus enda kohta on "pole tähtis, mida mina tahan või ei taha, teiste tahtmised on alati tähtsamad".
Võibolla ka, miks nii hirmus väga tahaksin vanade aegade ennast kaitsta ja aidata.

Olin 16, kui meil toimus klassideekskursioon mingi teise kooli klasside ja vist meie koolist ka mitme klassi rahvaga Pariisi. Bussiga.
(Siis ma veel ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi.)
Ok, seda ma ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi, aga seda teadsin küll, et mulle ei meeldi teistega kambas käia ja "kohustuslikke vaatamisväärsusi" vaadata.
Võtsin kaardi pihku ja käisin omaette mingeid üsna vähekäidavaid väärtusi vaatamas. Montmartre'i leidsin üles (no see oli päris suur ka), aga Baudelaire'i hauda mitte (kuigi surnuaia siiski).
Päris keeruline oli.
Pariis on SUUR ja bussiliinid, metrooliinid, ohe. Aga ma olen siuke kartmatu ka. Kaart pihus ja otsisin.

Terve krdi PÄEVA (kusjuures kuna meie ekskursi kokkusaamiskohad, et ikka koos sööma minna, olid mingites Suurtes Tähtsates Kohtades, mul nende ülesleidmisega probleeme polnud.)
Ma ei teagi, kas see oli teise või kolmanda päeva õhtu, kui mõtlesin õhtul hotelli tagasi minna
ja ei leidnud seda enam üles.
Kaart mu käes ütles, et umbes õige koht, aga kuskil seda Päris Õiget Kohta polnud ja ma hotelli telefoninumbrit ka ei teadnud (mis, noored eided on kohati täiesti napakad. Enam ma, jah, ei läheks võõras linnas omaette luusima, teadmata, kuhu helistada, kui jama juhtub.)

Nüüd - see ilmselt ei ole Pariisi eripära, vbla Prantsusmaa oma. Aga mina olin täiesti ettevalmistamata selleks, kuidas seal mehed tänaval kontakti võtsid. Nagu kuradi KOGU AEG. Kõnnid ja "Bonjour!" (Tere!") "Bonjour, comment ca va?" (Tere, kuidas läheb?) "Bonjour, belle fille!" (Tere ilus tüdruk!) on pidev saateheli.
Nagu mitte 3 korda päevas, rohkem 30.
300 ei olnud, aga 50 on täiesti mõeldav, nii täpselt ei mäleta ka, et kindel olla.

Noh, ja mis te arvate, kui on õhtu ja pime ja ma ei leia ja ei leia ja ei leia õiget kohta, ja minuga võetakse jälle kontakti, ma ei ole end ära soomustanud, et ei vaata otsa, ignoreerin (mida suudan aint siis, kui on teadlik otsus), kas mul on pisarad silmis ja loodan parimat, kui kaeban järjekordsele mehele, et ei leia oma hotelli?
(Vabandust, tunnen iiveldust kurku tõusmas.)
Oli mees, kuskil 35 ma oletan. Vastik ei olnud väliselt, kuidagi kena ka mitte.
Arvasin, et aitab mul otsida, aga ilmselt ta meelega tiirutas mind mööda tänavaid ringi (sest järgmisel hommikul viis mu millegipärast kohe kohale).
"Ei leia."

Sõitsime metrooga tema poole, ma mõtsin, et ta helistab seal kuskile (mobiiltelefonid polnud veel asi), aga nagu selgus, ta viis mu sinna, et seal ööbiksin.
... ja siis ta ka musitas mind (päris suudlemata ma polnud seks ajaks, aga ega palju ei puudunud) ja käppis ja hakkas üsna konkreetselt püksi pugema.
Esiteks olin ma süütu ja teiseks oli mul mentruatsioon. Ma ütlesin talle seda teist.
Ta pakkus, et no siis võib anaalseksi teha.
Vat selle peale mul oli küll NOOOOOOOOOOOOOO EI, aga phmt sai siis seks tehtud. Oli küll valus. Pärast pesi ta oma peenist ja "palju verd on".
Jap.
Lahe.

Aga no sain duši alla ja hommikul tagasi, lugesin seda "oli ebameeldiv, aga vähemalt on möödas" kogemuseks - kuni õpetaja Nurmeots asus mind sõimama. Ta poleks kunagi arvanud, et ma SELLINE tüdruk olen.
Mõnitas mind korralikult ja me ei saanud ka edaspidi ÜLDSE enam läbi (mida, mõrtsukvaal ise).
Õnneks ta enam meie koolis ei õpetanud ka. Oli sinna teise kooli üle läinud, mis ka ekskursioonil käis.

Ei olnud kõige toredam elamus, ausalt.

teisipäev, 5. september 2017

Ei pea. Ausalt

Palun väga, selgub, et mul on vasakus munasarjas endometrioos.
Mitte et see mingi ohtlik asi oleks, aga
a) raskendab rasestumist
b) lõpuks on selge, miks mul menstruatsioonid ajuti nii jube valulikud on

Noh, viimasel ajal oligi elu liiga kerge või midagi. Ka antidepressantide annuse vähendamine tekitas raskusi ainult väga minimaalselt.
Aga aasta lõpuni on veel aega ja tita kõhtu saamine 2017. sees siiski võimalik. Lihtsalt arsti juures tuleb veel päris mitu korda käia ka siis, kui kõik läheb hästi ja päike ning heinamaa.
Nojah. Veider, aga ma ei ole isegi pettunud. Kuidagi näib tõenäosusteooria järgi kohane, et asjad ei lähe igal rindel ülilibedalt ja kui läheksid, on järelikult midagi olulist valesti kusagil ajas, mida veel ei näe.

Tõenäosuslikkus. Mu igavene vangla ja vabadus. Midagi ei tasu loota. Ootamatused ei ole mulle eriti sageli ootamatud, sest ma arvestan alati, et võib minna ka halvasti ja tõenäosusteooria järgi ei saagi kogu aeg hästi minna ja ...
Kui läheb hästi, on seal taga enamasti rämedalt tööd - välja arvatud, kui inimesed on minuga ootamatult toredad. Ses liinis juhtub vahel ootamatusi. Sellega, et inimesed on head, väga ei arvesta.
Siis olen jahmunud.

Aga tuleb ka vastupidiseid situatsioone ette. Kus loodan, et See Inimene on ju ometi täiega tore - ja siis pean leppima, et nõup, eksisin, ta tegi mulle nii nõmedalt, et see ei saa mingi segadus ka olla!
Aga võibolla ... eip, ta tegi JÄLLE samamoodi.
Kui järele mõelda, on minevikus päris palju sarnaseid juhtumeid.
MIKS MA LASIN VASTU HAKKAMATA ENDAGA SEDASI TEHA?

See ongi see, Paula. Mul on nii krdi HALE vanast endast. Tahaksin teda kaitsta, et tal vähemalt keegi oleks - aga EI. SAA.

Siinkohal teeb mu aju väikese pirueti ja mul on tahtmine fakki näidata, sest nüüd saan, nüüd on see reaktsioon osa minust, mitte "oh, selline laialt mõtlemata vihastamine on nii lihtsa maailmavaate tunnus, mida ma kunagi omama ei saa".
Jaa, nüüd ongi mulle kõik lihtne. Mulle meeldib - mulle ei meeldi. Aa, et teistel võivad olla omad põhjused?
Aga mis see minu asi olema peaks?!
Too pilt Sanjist ja Zorost korraga keskmist sõrme näitamas on samuti nii tore! Elik tegelikult jõudis aju kohe selle viimaseni, ma hoole ja põhjalikkusega taastasin möödavihisenud mõtteteekonna.

Pea veits valutab. Eile kurnasin enda ikka väga rämedalt ära + mulle tuli see kooliaasta algus "nüüd tõused kell 7!" kätte täpselt sel ajal, kui viiiiimaks olin harjunud peale kaheksat ärkama.
Kui poeg on kooli läinud, ma ei jää magama ka veel mitu tundi, sest aju on juba ärkvel.
Pea. Valutab.
Mitte väga. Mitte nii, et migreenitablett raudselt teema oleks. Valasin ibuka sisse ning mõtlen, et võibolla ikka õnnestub unega maha võtta.
Vahel, teate, veab. Tõenäoliselt. Kui KOGU AEG kõik halvasti läheks, oleks ka see tõenäosuse vastu.

***

Mhmh, aitaski.
Uimane, aga mitte valudes.
Ühtlasi tühistasin ära kaks tänast tegevust (mida enne kirja ei pannud, sest see ei tundunud tähtis, aga nüüd mõtlen, et märgib ju mu arengut). Nagu - jah, ilmselt läbi häda oleksin nad tehtud saanud, migreenitabletid pole ka veel otsas. Aga tühistasin ettevõtmised ära, sest enda viimseni pingutamine ja "kui veel kuidagi suudan, teen!" on krdi julm enda suhtes.
Võib küll pausi võtta, enne kui valu tapab, füüsiline või vaimne.
Mhmh.
Ei pea end viimseni pingutama. Ei. Pea. Midagi. Nii kaugele minna, et valik "mis on hullem, kas surra või välja kannatada?" umbes võrdsete võimalustena on ka valik - ja seda valikut ei ei ole vaja teha.
Juba enne tasub pidurit panna.

Ma tean.
Nüüd.