teisipäev, 25. oktoober 2016

Oi. Ma vist sain enda kohta NII PALJUST aru!

DISCLAIMER: on täiesti "viimaks näen loogikat!"ääretu mõistmise tunne sel teemal, aga jälle: see ei ole süüdistus. Lihtsalt arutlen, sest viimaks on mul pind.

Mul on kahtlus, et eelmist postitust keegi ei uskunud =) Nt ma küll ei arva tegelt üldse, et tyhi oleks sotsiopaatsete joontega, notsu vaidles minuga ja Kaurist ma üldse ei räägi, tema reaktsioon minu reaktsioonile oli lausa hämmastav. (Te ei näe seda, aga mul oli täielik wtf.)

Aga minu jaoks see on tohutu avastus. Maailma süsteemseks loksumine ses vallas. Värgid, mida ma ei olnud isegi püüdnud mõtestada kuidagi teisiti kui "mina olen veider". Kunagi, kunagi isegi ei mõelnud, et olen mõned asjad endale elukogemusega sisse kasvatanud, mitte need ei moodustanud mind mu sigitamishetkel. Aga kui lähedane sugulane mainis oma sotsiopaatseid jooni, ma sain uue nurga, kust alt oma lapsepõlve vaadata ja oh.
OH!
See seletab NII PALJU!

Näiteks mu põhjatu vajaduse kiituse ja tunnustuse järele. Kui mõtlen, kui vähe ma seda lapsena sain, nii ääretult vähe, et mul on korrad meeles - siis on loogiline, et seda kaevu on nüüd väga raske täita. Ma ei tea, on sada näidet, aga toon ainult mõned, sest ma ei jõua ka nii palju kirjutada.
Arvan, et olin näiteks seitsmene (vanuse panen paika, sest mul on ses mälestuses koos kaks lapsevanemat ja üks lahkus lavalt, kui olin kaheksa), kui kirjutasin luuletuse.
Tervenisti ei mäleta, aga seal olid read:
"Ree peal istub külmaonu,
ree ees longib külmakronu"
Läksin oma saavutust näitama. "See on kunstlik riim," tuli tagasisideks (emane vanem ütles seda, mu isa seal kõrval ilmutas temaga nõusolekut). "Onu ja kronu, need ei tule loomulikult, sa oled seal pingutanud mõelda, see on näha."
Olin suht: "Aga ... aga ..."
Sest see OLI tulnud loomulikult, ma üldse ei klapitanud sõnu, see lihtsalt tuli.
Sellepärast jäi meelde, et täiesti ebaõiglane süüdistus
Sellepärast jäi meelde, et täiesti ebaõiglane süüdistus, aga praegu mõtlen, et krt. Su seitsmeaastane laps on kirjutanud omaette toas, ilma et see koolitöö oleks või midagi, luuletuse. Ja ainus, mida sa ütled, on kriitika riimipaari kohta?! WTF?!

Mul on need vähesed korrad meeles, kui kiita sain, ühe pildi eest kunstitunnis, ühe luuletuse eest, osava viisipidamise eest, ühe hautatud kana eest ja kui olin umbes kaksteist või nii ning rääkisin sellest, kuidas üks naissoost sõber on "nii ilus!" ütles lähedane sugulane, et mina olen ka ilus, veel ilusamgi.
Aga üldiselt - muidu viieline tunnistus, kus aga kirjatehnika oli kolm, oli "sa pead kirjatehnikat harjutama". Ükskord joonistasin pildi ühe vanema kursuse kokkutuleku eel, lasin sellest koopiad teha, värvisin kõik koopiad ükshaaval vildikatega ära, seal peal oli kirjas, et pidage meeles, kuupäev, koht, ning siis viisin need bussidega liigeldes igale poole kohale, kus teadsin vanema kursusekaaslasi elavat. Kleepisin neile ustele.
Reaktsioon mu lähedase sugulase poolt oli: "Nojah." (Siiamaani arvan, et hea pilt oli, muide.)

Kiitust ja tunnustust oli nii vähe, et võtsin endasse püsiteadmise, et pole piisavalt hea, peaksin olema rohkem, peaksin olema parem, ilusam, targem. Kui mind ei tunnustata, ju siis pole piisavalt. Vedasin seda usku endaga kaasa kõik need aastad.
Nüüd:

milleks?
Maailmal ei saa kunagi küll,
normaalsus on hullusärk mu üll!
Ma ei taha!

Võibolla pole asi ainult maailma lõpututes tahtmistes, vaid et neile tõesti, tõesti ei ole vaja vastata, nagu vist normaalse lapsepõlvega inimesed teavad?
Mina aga püüdsin, püüdsin lõputult.

See on üks asi, mida mul ei ole õnnestunud inimestele selgitada. Ma ei tea, kas see on nii arusaamatu siis?
Olin kõik ära teinud, mida suutsin. Olin nii ilus, sportlik ja sale, kui jaksasin, nii hea ema, kui vähegi oskasin, õppisin eriala, mis mulle täiega meeldis, kirjutasin ja kirjutamist armastasin, ning tagatipuks oli mul üürike suhteräbal mehega, keda maailmas kõige rohkem tahtsin.
Ma ei suutnud rohkem teha - ja olin nii õnnetu, et hingatagi oli piinav. Ei näinud tulevikus ka mingit kergenemist.

Ikka ja ikka veel ei tulnud tunnustust? MA EI JAKSA ROHKEM!
Still not good enough.

Mul ei olnud tunnet, et ma midagi väärt oleksin, kui just otseselt rahalist kasu perele sisse ei too. Ainult (rahaline) kulu.

Miks mu meelest ei olnud mu depressioon midagi enneolematut? Jaa, ega mulle koolis ei meeldinud. Aga vbla ei olnud asi koolis - ega mulle lasteaias ka eriti meeldinud. Ega kodus.
Iu, kodus. Hästi palju on laule ja kinnitusi, kuidas kodu on ikka parim paik. Mul küll ei ole kunagi olnud. Välja arvatud kui omaette, nagu päris üksi elama hakkasin. Lapse sain. Teise lapse sain. Need kodud on mulle meeldinud, kus ma omaette elasin - aa, ja üks vahepeal ka, kus lähedase sugulase ja oma boonusisaga mõned aastad elasin.
Aga toda lähedast sugulast enamasti kas polnud seal kodus või ta magas, sest see oli raske aeg talle. Objektiivselt raske. Selline aeg, kus töösse mattuda tuli ning taastumiseks aega ei jäänud, kuni taastumine ise võttis juba kõik aja ära.

Kui juba lugeda oskasin, meeldis mulle raamatukogus =)
Praegu mõtlen, et äkki vedasin depressiooni kaasas juba varasest lapsepõlvest saati? Sellepärast ma ei saanud ka aru, et asjad kisuvad päriselt persse. Nad olid seal perses olnud nii kaua juba, et pfffffff. Selline elu ongi.

Seda, kuidas ma olen eluaeg saanud (nüüd adun, et) täiesti absurdset kriitikat ja üha üritanud olla parem, sest ma olen ju halb, isegi ei hakka kirjeldama.

Selle kõige koostulemus on, et ilmselt tõesti ootan teistelt inimestelt rohkem tähelepanu kui normaalne inimene, sest selleks, et ma tunneks, et mul on kellegi jaoks väärtus, tuleb minus haigutavat üüratut auku täita enne. Ning inimesed lihtsalt ei jaksa.
Aga nagu - mul on ka see sees, et tegelt eeldan, et mulle üldse midagi head ei öelda. Miks ma psühhopaatsete joontega inimestega klappisin:  kui on natuke mõista, et vist meeldin, on juba "jai!" tunne.
Nii et ühest küljest ma nagu ootan palju ja teisalt üldse ei midagi. Phmt elan veendumuses, et ma ei tähenda kellelegi midagi ja panna mind uskuma, et tähendan, on lõputu töö.

Ma ei usu, sest baasilisel tasemel, väikesest saati sissekasvanuna, on mul tunne, et olen ülearune ja halb ja koorem.

4 kommentaari:

  1. noh, seda ahaa-elamust ma ikka uskusin, juba eelmises postituses. seda taipamist, et äkki oli värk hoopis ümbritsevates inimestes (ja hiljem tõmbes samasuguste inimeste poole).

    praegune postitus on puha kaasanoogutamise koht. ja seletab minu jaoks, miks sul kooli ebameeldivus kirjeldub just sellena, et kriitikat sai rohkem kui tunnustust. (mul on oma ebameeldivatel mälestustel hoopis teistsugused kirjeldused, isegi kui pikemat aega kaevates tuleks võib-olla mõni tunnustusevaegus samuti välja.)

    ühtlasi meenus kaks kultuurilist teksti: üks "Allakäigutrepist üles" seksika meesõpetaja koht, kes endale saadetud (õpilase saadetud) armastuskirjas kirja- ja keelevead ära parandab ja selle õpilasele tagasi saadab. Teine on "Enough Said" film - seal on üks naine, keda peategelane imetleb, sest tal oleks justkui täiuslik elu. ja siis on üks stseen, kus tolle täiusliku naise teismeline tütar on haige ja kui tütar tuleb talle midagi rääkima, siis ütleb ema enam-vähem automaatselt ja hajameelselt "su suu haiseb."

    (oma populaarteaduslike ja pealiskaudsete psühho-teadmistega liigitaks ma tolle seksika meesõpetaja-tegelase psühho-/sotsiopaadiks, aga tolle filminaise pigem nartsissistiks, sest ta ei ilmutanud päris julmust ega tahtlikku manipuleerimist, teiste vajadused läksid temast lihtsalt mööda. või siis isegi ilma isiksusehäireta inimeseks, kes on lihtsalt väga neurootiline ja õnnetu ja üritab jätta oma elust paaniliselt täiuslikku muljet, sh et tal on selline pere, kus kellelgi suu kunagi ei haise.)

    Muide. Kas sa oled lugenud Alison Bechdeli autobiograafilisi koomikseid (ühe keskmes on isa, teise keskmes ema)? Kuigi mul endal on hoopis teistsugused vanemad ja teistsugused lapsepõlveprobleemid, klaarisid need mul vahepeal päris hästi pead ja tõid mingit meelerahu.

    VastaKustuta
  2. koomiksite nimed on Fun Home (peamiselt isast) ja "Are You My Mother?"

    https://en.wikipedia.org/wiki/Alison_Bechdel#Graphic_novels

    VastaKustuta
  3. Hmmm, ma pakuks, et need omadused arenevad välja keskkonna ja isiksuse koosmõjul. Mul oli ka täielikust nartsissistist ema, kelle käest iial kiitust ei kuulnud, kuid ma ei võtnud seda nii, et ma pole midagi väärt, ma mõtlesin pigem, et mingu ta ka p****. Sa lihtsalt ei saa aru, kui hea ma olen! Ilmselt (no mis ilmselt, ma sain selles Manjana jagatud testis psühhode kohta 84% rohkem kui keskmine testitegija) olin ma lihtsalt ka ise sündinud samade omadustega, mis ema. Eks ma röökisin neile küll, kuidas siin keegi minust ei hooli, olen ilmselt haiglas äravahetatud jne, aga samas naersin omaette, kui kuulsin, kuidas ema telefonis oma sõbrannale mu saavutusi ette loeb - teistele kõlbas küll kiita, aga mulle endale head sõna öelda mitte.
    Teisalt olen hästi palju kuulnud tollaste lapsevanemate kohta sarnaseid asju - et keegi iial ei kallistanud, joonistasid emale kauni kaardi, ema ütles "ahah" ja toppis selle kuhugi kappi silma alt ära jne. Tundub, et nii pooled lapsed kasvasid üles totaalses armastuse ja tunnustuse defitsiidis. Ilmselt paljud püüavad oma lastega nüüd vastupidi ja siis läheb jälle teistpidi üle piiride (minu lapsel on alati õigus, minu laps saab kõik, mida soovib).

    VastaKustuta
  4. notsu: ei ole lugenud, jätan autori nime meelde.

    Marca: muidugi on ka kaasasündinud omadustel roll. Mina ei pannud kunagi oma ema hinnanguid kahtluse alla näiteks.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.