On omamoodi lahe lisaks sellele, et kohutavalt õudne, mängida oma kehaga lotot "kas peab veel päeva vastu?"
Organism on väga tahejõuline olnud ning juba kõhklesin väga imesid püüdmast: kui tundsin, et jamaks läheb vist, alati läks ka. Aga seda nädalat alustasin taagaga mao ülihappesuse rõvedast väljundist reedel kahepäevase migreeni jätkupiinaga laupäeval-pühapäeval ning phmt ootasin kõige hullemat, kuid lohistasin end ikkagi Lõunalinna kohale.
Ja nüüd olen juba kolm päeva koolis käinud, suremata, pidevates valudes vaevlemata, isegi täiesti ebafunktsionaalseks muutvate mõtteseisakuteta. Jaa, ma ei näe, sotsiaalsed pidurid on nõrgad, tuigun rohkem kui vaevumärgatavalt, trepist käimiseks võtan mööda seina libiseva õla orientiiriks, sest parem käsi käsipuul hakkab tõmblema ning lendab sealt käsipuult minema - aga ma ei ole täiesti ebafunktsionaalne, aint umbes 2/3.
Mis on väga hea, tõesti väga väga hea minu kohta.
Isegi see, et olen liiga väsinud magamiseks, ei ole mind tegutsemisvõimetuks muutnud. Kuid väsimus kuhjub hoolimata sellest, et mul ei ole mitte mingeid kohustusi (ka enda pandud võtsin maha, trenni ei tee, paberraamatuid ei loe, loovkirjutamine 0, isegi valuvaigistavat masinat ei kasuta) siin peale õppetööl osalemise. Ja kuhjub. Ja kuhjub. Kui kaua ma veel vastu pean? Kas homme saan ka veel? Näu!
Eelnev oli kirjutatud enne, kui oma arvestuse tehtud sain. Ülejäänu on pärast =)
Nii toreheaimeilussuurepärane!
Ei oska isegi väljendada, kui tore!
Nüüd mul ongi aint lõputöö veel viimistleda. Sõja- ja katastroofimeditsiini arvestus tehtud, varugagi veel. Ei läinud napilt.
Õppejõud olid meganunnud.
Tegelt on arvestusepäev üldse reedel.
Ette küsisin lahkelt grupijuhendajalt arvestusviisi, kus ei peaks käsitsi kirjutama ja ta ise pakkus, et tegevused tuleks mul teha nii, et ma lihtsalt räägin hästi täpselt, juhendan. Olin kohe nõus, sest muidu ajan nt arteriaalsel žgutil 2 minutit rihma aasadest läbi ja kui üldse on aega 5 minutit, on see piiiisut aeglane.
Noh, kõike mulle lubati.
Aga täna praktilisi harjutusi tehes kuidagi küsiti mult palju küsimusi ja lasti hästi täpselt grupikaaslastele öelda, mida teha ja lõpuks ühte amputatsiooni ja õhkrinda lahendasin veel teistest eraldi - ning lõpuks öeldi, et arvestus tehtud, igasuguse hinnaalanduseta, ametlikult läheb kirja, kui kõik teised ka hinded saavad.
Muidugi on mul nii palju selja taga, et ühe arvestuse mitteärategemine tegelt ei oleks suur asi. Lisaks (kuigi ma ise seda ütlen) ei ole ma just loll ning see aine meeeeeeeeeeeeeldis mulle. Aga ikkagi.
Sedasi vargselt, ilma isegi teoreetiliselt mul õppida laskmata (s.t. ma ei oleks tegelt väga õppinud, konspektist tähtsamad mnemoonikud ja vbla ründemürkide osa läbi vaadanud), ühte päeva kokku hoides mulle arvestus ära teha oli neist nii ilmatu armas. Kusjuures kui ma ei oleks ära teinud, oleks mõnel patsiendil täna mängus hukka lasknud saada, oletan, et oleks reedel saanud ka teha.
Aga tegin täna.
Oh, nad on nii toredad!
Mul on lihtsalt nii soe tunne nüüd maailma ja inimeste osas. Kõik on nii head!
Samas, tähelepanelik nagu enda osas olen, ikka märkan tendentsi rõõmustamise ja nautimise asemel sangarlik ja õnnetu olla. Tuleb endale meenutada ja meenutada ja veel kord meenutada, kuidas kui sain arvestuse päev varem tehtud, ei pea seepärast veel reedel trenni tegema, kirjutama ning end kuidagi teistmoodi ja natuke vähem, ent ikkagi ribadeks lahti võtma.
Tegelt ma oleks nagunii kangelane lihtsalt ses osas, et juba tegin nii rasket asja nagu 4 päeva järjest koolis käimine! Ka ametlikult läbikukkununa! Täiega võiksin pärast seda terve nädala puhata ja ikka oleks daalia!
Lihtsalt - seda tuleb endale meenutada. Sangarlikkuse surve soontes on ikka jõhker.
Aga nii ilusat maailma kui praegu, on raskestikirjeldatavalt sulnis vaadata. Nii hea! Nii ilus!
Kreembrüleed ja piparmündikakaod tarbisin enesepremeerimiseks. Aga ausalt - neist veel parem oli see, et ostsin kasutatud raamatute poest endale "Valguse isanda" jälle. See oli mul, aga laenati ära nii 13 aastat tagasi.
Viimane aeg oli tema omamine enda juures taastada. Raudselt mu lemmikzelazny. Kuidas algul puise ja arusaamatuna tundunud lugu puhkeb õitsele nagu lill, lendab siis minema ning kütib maailma kohal hõljudes nähtamatut saaki ...
... ning korraga saad aru, et võibolla jahibki ta just sind - niimoodi ma pole ühegi teise teose lugemisel tundnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.