neljapäev, 5. mai 2016

Valikuvajadus

Miski ei kisu sees ja võiks kolmanda "elu on hea, ilm soe, kohv nautitav, lill" posti järjest teha, aga isegi see ei kisu piisavalt. Kuigi täna viisin enne kaheksat hommikul oma pesu välja kuivama ja esiteks mina! Oma! Pesu! Välja! ja teiseks oli ilm juba soe ning hommikumantlis täiesti paras olla.
Eelsuvi läheb muudkui kaunimaks ja ehedamaks.

Aga miks hakkasin üldse kirjutama, ei olnud see.
Valikute teema hoopis.

"Valikuvajadus" on suhteliselt uus nimi, mille panen hästi vanale ilmingule enda (ja ilmselt ka mõnede teiste) elus.
Kõigile see ei kehti, sest on inimesi, kes vabatahtlikult maksavad toitumis- ja trenninõustajatele, kelle garderoob koosneb kahest paarist pükstest ja paarist särgist, mis hommikul kätte juhtub, see selga läheb. Kes ostavad valentinipäeval šokolaadisüdameid, kannavad abielludes musta ülikonda ning valget kleiti, kes ei käi murul, sest nad ei mõtlegi sellele võimalusele.
On inimesi, kes elavad seaduste ning reeglite järgi ja üldse ei arutle sealjuures, kas see reegel või seadus talle praegu sobib ning täitmisele läheb.

Ehk: ma teen praegu päris selgelt vahet lawfulite, neutralite ja chaoticute vahel =)

Aga minu jaoks on valikuvajadus ning valikuvõimaluste puudumisest tulenev stress väga reaalsed asjad. Näiteks polnud mul (tagasi mõeldes, siis ma muidugi seda ei näinud) raskusi allavõtmisega mitte seoses sellega, et ma poleks teadnud, et anda kehale energiavajadusest vähem kaloreid = tasapisi allavõtt, kusjuures ei tasu anda liiga vähe kaloreid, siis tekib organismis säästurežiim. Mind ajas hulluks hoopis see, et ma ei saa! rohkem või kaloririkkamaid aineid süüa, kuigi tahaks.
Mis tõigi kaasa söömissööstud, vahel valitsenud "läks trumm, mingu ka pulgad"-suhtumise ja selle, et kuskil alates 12 eluaastast kuni 34 ja pooleni ma ei olnud enda jaoks kunagi piisavalt sale, sain üleni aru sellest, et "naine ei saa olla liiga rikas või liiga kõhn" ning mul on ikka veel vahel peas mõte "see on nii kaloririkas - kas ma ikka tahan seda tõesti?"

Kui kujutan ette, et ei saaks riietust, valida, vaid selga läheks need väga vähesed asjad, mis on, mul oleks ahistus lihtsalt sellest, et ei saa.
Vahelepõige: õevormi selgapanek on iga kord raskus. Vahelepõike lõpp.
Mulle meeldib kodus palju erinevaid raamatuid omada, et nad oleks suvalisel hetkel, kui tuju tuleb, võtta. Mulle ei meeldi trennis käia, sest lisaks sellele, et võtab ressursse, ma treenin ise omaette just siis, kui tahan, ja keegi ei mölise kõrval ka. Ja lõpuks ometi on mul vastus külmkapiküsimusele enda sees! Toitu on mõnedel hästi palju selleks, et saaks valida! Osa sellest läheb halvaks, mis teha, aga samas on see kodujuust sul võtta, kui tuju tuleb!

Mis teeb vastamata armumise koledaks - mul pole valikut, ma ei saa valida, kas saan või ei saa, ei SAA.

Ma tahan valida. 
Millal magama lähen, mis siis, et kere nutab unevajaduse käes, millal üles tõusen, mida teen, söön, millal lapse saan, ja see mõistlikkuse teel käimine, ainult mõistlike asjade tegemine ajas hulluks! Nagu pun intended või veel täpsemalt - päriselt hulluks, võin nüüd rahus niimoodi öelda, hull, nagu olin.

Nii.
Selle mõtte sain kirja, et valikuvajadus ON.

See abipalumise, abiandmise ja suvalise andmise (aga mitte siis, kui palutakse!) teema vist ei ole päris sama? Või on?
No jääb edaspidiseks, mul sai võhm otsa =)

6 kommentaari:

  1. Jaa, valida on mõnus ja vähe valikuid võrdub trots ja ahistus, aga ühes asjas pole ma sinuga nõus: õevorm on ju nii seks!
    Ma õde pole olnud, aga sanitarid kandsid ka valgeid kitleid ning see äsjapestud-triigitud natuke jäiga riide puudutus nahal oli niii mõnus. Lisaks nööbid.. tihedast pesemisest kippusid nööpaugud välja venima ja kõige ülemine ja alumine kitlinööp lahti hüppama. Lisame komplekti sinna veel päevi jõude lesivad noored meespatsiendid :) ..

    VastaKustuta
  2. Hei =) Ma just täpselt sellest rääkisingi, et see vorm (kuigi tänapäeval see enam kitleid ei sisalda) võib olla kuitahes tore ja mulle meeldida, pinge tuleb lihtsalt sellest, et ma PEAN ta selga panema.

    Mõtlesin veel ja sain aru, miks mul oli laps olla nii hirmus raske.
    "Pane sokid jalga, jalad külmetavad!"
    "Aga mu jalgadel ei ole külm!"
    "Pane sokid jalga!"
    Ja ma panin, leppisin sellega, et mul pole valikut - aga elada selle mudeli järgi, kus ma ei saa ise otsutada, millal magama minna (kuigi öösel teki all taskulambiga raamatut lugedes palju hiljem alanud uneajad võrdusid küll raskustega hommikul tõusta, kuid olid siiski kergendus), mida selga panna, kui kogu aeg tegid vanemad /ok, peamiselt tegi ema/ otsused ära, oli õudus.
    Siiamaani rõõmustan selle üle, et keegi teine ei ütle mulle, mida teha.

    Ja siis, et oma elu ikka raskeks teha, hakkasin ise endale ütlema, et nii on vaja, võtma endalt ära otsustusruumi, keelama toitu (lõputu allavõtmine), saatma õigel ajal magama ja kui ma ei läinud, kes oli SÜÜDI? Muidugi mina.
    Issand, MIKS ma seda tegin?! Kes sai õnnelikumaks, kui ma üritasin ühiskondlikult aksepeetritav inimene olla?

    Ei =) Enam ei tee =)

    VastaKustuta
  3. Mina mõtlesin kohe, et sa räägid valikuvajadusest kui valikuvabadusest tingitud stressist, kuna mul on pigem see. Valimiskasti juures see mind ei vaeva, sest siis on asi selge. A no mismoodi oskavad inimesed otsustada võrdsete valikute vahel, à la kas ma tahan uut RPG-d alustada paladiini või maagina, kas valida salaami- või kanapitsa? Õnneks leidsin lahenduse aastaid tagasi: www.random.org. Muidugi olid mul juba lapsepõlves selliste asjade lahendamiseks meetmed olemas, aga siis vaevas mind teadmine, et need ei ole TÄIUSLIKUD, st mitte päris juhuslikud.

    VastaKustuta
  4. Nii väga tuttav teema. Ma olen elu aeg tundnud vastumeelsust selle vastu mida "peab" tegema. Kõik need mütsid ja siis, et olen selline nagu tüdrukud olema peavad ja ... kõik see värk. Öäkk siiamaani, kuigi nüüd juba vähem, aga siiski. Vot sõidangi kiivrita ringi ja teatrisse lähen teksadega ja värvida ennast ei viitsi.

    VastaKustuta
  5. Lugesin valikupuudumisest tuleva stressi näiteid ja mõtlesin, et need oleks enamjaolt kirjeldatavad ka tahtejõuväsimusena. Et olukord, kus ennast peab tahes-tahtmata piirama ja endale kogu aeg midagi keelama, väsitab tahtejõu nii ära, et siis, kui tuleks TAHTMINE end kuhugi lükata või tõmmata, enam ei jaksa.

    Mis annab tulemuseks sellesama otsustusväsimuse, mille üle kaebavad need, kes tajuvad koormana valikuvõimaluste rohkust: see, kes peab end pidevalt valvama, et rajal püsida, olgu selleks rajaks siis dieet või kitsuke eelarve või midagi muud, ei saa ennast lõdvaks lasta ja võtta/teha esimest asja, mida ta tahaks. Ta peab selle koha peal teadlikult mõtlema, mis on kõige kasulikum valik, ja ennast selle suunas ajama.

    Vt siit otsuseväsimuse artiklist seda juttu, et "poeskäimine on vaeste jaoks eriti väsitav" ja seda seebiostmise näidet seal juures ja seda juttu, mis edasi tuleb.

    VastaKustuta
  6. a konkreetsetest näidetest endist - mul on enamiku asjadega samamoodi. Eriliselt vaesena on aeg-ajalt tulnud eriti rumalad raiskamissööstud; kui raha on palju, ei aja seevastu igasugused maitsvad asjad poes kaugeltki sellist kõikematvat iha peale, sest ma tean, et ma saangi neid iga kell osta. Ja kui on liiga palju tööd, tuleb tunne, et jätaks kõik sinnapaika ja ei teeks enam üldse midagi. a ma olen seda ise tõlgendanud just nimelt tahteväsimusena. et kui ma olen ennast tükk aega sundinud-ohjeldanud ja libastuda pole tohtinud, siis mingil hetkel lähevad ohjad katki. ka siis kui selle sundimise-ohjeldamise sisse käib valikute tegemine - "kas ostan seda, mille kilohind on väiksem, või seda, mis on rasvasem?"

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.