pühapäev, 1. juuni 2014

Oma elu

Nägin öösel inimsõbralikke unenägusid ja ärkasin inimsõbralikus meeleolus.
Ei oska öelda kumbapidi loogika kehtib - kas tuju parandas alateadvuse öine sõbralikkus või ilmnesid paraneva tuju tundemärgid esmalt lihtsalt alateadvuses ja unes?

Igatahes tegin selle leebe hommiku järel päev otsa kasulikke asju, vaikses, rahulikus ja laisas tempos, lugedes vahele päikese käes raamatut ja süües igasuguseid maiuspalu lihtsalt seepärast, et neid oli ja nad ei tundunudki vahelduseks vastikud. Sirelid hakkavad jälle lõppema, mingil magusvalusal moel mõjuvad närbunud õiseservad kohaseltki, ja seda innukamalt ma oma mittedepressiivse väikelinna vahel luusides nina neisse surun ja neile naeratan. 
Kõik kaduv on kaunis. 

Või oot! Misasja?
Tähendab, see ei olnud see meeleolu, mida ma tahtsin siia! Mingid pagana kaduvad sireliõied... see sirelinukrus, see on nagu ajukatk, roomab igale poole sisse.
Vabandust!

Tegelikult tahtsin jõuda hoopis selleni, kuidas ma sel päiksepäevajärgsel õhtul koridori koristasin.
Meil on ette nähtud iga nädal koridori pesta, korterid kordamööda, ja kuna põhimõtteliselt on kord nädalas oluliselt tihemini, kui ma omaenda põrandaid pesen korteris - oluliselt tihemini - ei ole mul üldiselt selle tegevuse suhtes mingit erilist vaimustust. Ma teen seda, aga iga kord mõtlen, et päh. Miks? See on jumalast puhas põrand ju, miks seda koristada?
Aga seekord oli keegi mingit läga tilkuvat värki üles kolmandale korrusele vedanud nädala sees, lisaks sadas vahepeal vihma ja põrandakividele olid kuivanud porised kingajäljed ja omajagu oli sisse veetud ka liiva ja puulehti, ning niimoodi koristada on hoobilt palju toredam.
Mulle meeldib tunda, et mu tegevusel on sisu.

Pesin põrandat ja meenutasin, kuidas mina (kirjatööde spetsialist) olin hiljuti andnud korteriühisuse esinaisele meie viimatise koosoleku protokolli, kus punktina viis oli kirjas: "Krt 6 tõstatas koridori koristamise küsimuse. Arutelu. Otsus: hakkame paremini koristama."

Krt 6 tähendas siis korterit, mitte kuradit. Kuigi mõtteharjutusena oli päris tore protokolli vaadata ja mängida, et krt siiski tähendab kuradit ja tegu oli katlarühma koosolekuga põrgus ja mis probleeme siis kuraditel ühist katelt kasutades elus esineb. 
Selline muretu vahemärkus, millel ei ole mingit seost järgnevaga.

Ja siis mõtlesin veel, kuidas ma küll olen üldiselt püüdnud alati koristada, kui on minu kord, aga paar korda siinelatud 5 aasta jooksul olin õigel nädalalõpul ära, korra unustasin ja korra, selle aasta jaanuaris, olin nii haige, et tuli korraks küll meelde, aga läks siis jälle, ilma et ma midagi teinud oleksin.
Huvitav, kas nad pahandasid, mõtlesin ma, ja kas see, kui haige ma olin, peaks neid huvitama selle fakti kõrval, et koridor oli koristamata?
Aga mis see minu asi on, lõpuks, mõtlesin seejärel üsna rõõmsalt. Ma olin haige. Ja isegi kui poleks olnud: inimesel on õigus teha vigu. Ja nii ongi. Alati ja igal ajal, meil on absoluutselt alati õigus vigu teha, sest me oleme inimesed ja see käib nö. ameti juurde, ja miks, mis täpselt ja mis alustel pole absoluutselt kellegi teise asi, me ju teeme nagunii oma parima alati ja rohkem ei saa keegi nõuda.
Anda oma parim ongi piisavalt hea, ükskõik, mis siis ka välja tuleb.

Ilmselt said pühendunumad päevikulugejad juba aru, kuhu ma tüürin selle jutuga =)

Aga mina ise olin üsna üllatunud ikkagi, kui mu järgmine mõte oli, et oo, aga see kehtib ju ka armuasjades: et igal inimesel on õigus teha vigu!
Arvestada viltu.
Hinnata valesti.
Teha haiget endale või teisele või kasvõi tervele jalkameeskonnale korraga. Sest vahel läheb ka nii. See käib inimeseks olemise juurde.
Aga kuni ma olen andnud oma parima, pole kellelgi teisel midagi kobiseda. Vastutan ainult enese ees, vastutan küsimuses "kas see oli mu selle hetke aus parim?"
Ja kuni tegu polnud teadliku enesehävituse või tahtliku julmusega, oligi see ilmselt mu aus parim ja kõik on põhimõtteliselt hästi.

Elu on teadustöö, mille käigus me kõik uurime innukalt küsimust: "Kuidas elada hästi, mõttekalt ja õnnelikult?" Töötame läbi kirjandust, viime läbi katseid. Igati normaalne on, et ajuti on läbiviidud katse tulemuseks: "Igatahes mitte niimoodi".

Ja mitte kellegi teise mõtted selle kohta ei oma mitte mingisugust tähtsust. Nad ei tea asjaolusid ning ei peagi teadma.
Elagu oma elu või midagi.

5 kommentaari:

  1. Esmalt põrandakoristamisest. Selle loo rääkis mulle mu sõber Raivo, kes oli sündmuste toimumise ajal umbes 11aastane vastik enesekindel ja ülbe poisiklütt (ega ta sellest ajast palju muutunud pole). Raivo -olgu jumal talle armuline -kihutas Nõmme mäest oma röövitud kokukaga (kokukas oli tõepoolest röövitud, olin ise sündmuse tunnistajaks. See võeti ära väikeselt vene poisilt. Sest ta oli venku ja Raivol oli ratast hädasti vaja) alla ja otse ühte auku, mis oli piisavalt sügav, et Raivokene üle järsakupiirde alla kuristikku kukkus ning oma jalaluu murdis. Ühesõnaga -raivo maandus haiglas. Kõik oleks olnud hästi, kui samas palatis poleks resideerunud veel üks patsient -ja loomulikult jälle -venku! Midagi head sellisest olukorrast loomulikult tulla ei võinud. Kuna Raivo jalg oli esialgu pommiga lae all venituses ja ta oli liikumisvõimetu, sai venelane karistamatult õuest liiva tuua ja raivole voodisse kallata. ja muu sitta kokku keerata. Ainus millega Raivo vastata sai oli karguga viskamine ja rõve eestikeelne sõim. Kuid nagu edaspidised sündmused näitasid, sai karma venku ikkagi kätte. Asi oli nii, et ka tema oli oma jalaluu murdnud ja liipas juba kuu aega keset ilusat juulikuud oma kipsis jäsemega ringi. Mingi hetk oli luu piisavalt paranenud, et tüüp kirjutati haiglast välja. See oli muidugi venelase õnnepäev ja ta kasutas ära iga vaba hetke, et vihast värisevat Raivot kottida. Tema uus innovaatiline leiutis oli vee voodisse valamine.
    Ja nii jõudiski kätte venelase viimane päev haiglas. Loomulikult oli ta õnnelik ja endaga rahulolev, sest ta ei teanud veel, et just sel hommikul, kui ta pidi oma palatiga igaveseks hüvasti jätma, oli kellegi hooletu käsi loksutanud koridori põrandale -otse treppide juurde -loksutanud maha pisut magustoiduks serveeritud kisselli.
    Õnnetu venelane astus oma esimese sammu vabaduse suunas ja käis -läraki! -maoli maha ja veeres trepist alla. Ning tema jalaluu murdus uuesti lahti!

    Vennikene toodi tagasi samasse palatisse, kust ta ära oli viidud ja kuna aeg klappis ideaalselt Raivo vabanemisega venitusest, pöördus kõik vajalikus suunas ning nüüd oli raivo see, ks sai venelasele kogu talle osaks saanud julmuse eest halastamatult kätte maksta!

    Seega -koristamine on teatudmõttes oluline faktor. Ehkki Jumala ja saatuse keerdkäigud on meile tundmatud ja ettearvamatud. Kuid võibolla tuleks anda Jumalale vahetevahel siiski võimalus?

    Siin oli vist üks teine teema veel?

    VastaKustuta
  2. Jäin mõtlema, et vahel on katse tulemus niivõrd ebaselge, et ühest otsust, kas "nii!" või "igatahes mitte nii!" polegi võimalik kindlaks teha. Sest vastus sõltub justkui katsetegija enda positsioonist. Justkui oleks katsetegija ühendatud oma vereringekaudu toimuvasse reaktsiooni ja tulemus sõltub katsetegija hapnikusisaldusest veres (mis võib teatavasti kõikuda!) jmt juhuslikust.

    asjadest

    VastaKustuta
  3. See esimene lugu on täiesti kuldne.

    Ja katsetega on jah keerulised lood. "Vajab edaspidiseid uuringuid" on ka selline tüüpiline vastus nt.

    VastaKustuta
  4. Imelik lugu. Mul on kalduvus kasutada liitlauses väikese vahe tagant samu sõnu. Näiteks nagu sündmus ja sündmus. See pole mul esimene kord. päris tüütu ja natukene piinlik kah. kas ma peaksin sellega leppima? järsku on tegemist mingi neuronitest tingitud veaga ja see nähtus hakkab tulevikus ainult süvenema? Jube.

    asjadest

    VastaKustuta
  5. mul on sama.

    eriti on sama ilukirjanduses. Teksti korduvalt toimetades võib vabalt juhtuda, et ühel korral kärbin sõnakorduse jutust välja ja järgmisel panen kuhugi samasse kanti tagasi.

    Aju kuidagi märgib ära, et selles kohas tarvitasid seda sõna, see sobib sinna, kasutagem edasi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.