teisipäev, 5. märts 2013

Sissekäidud radade ühtluses

Kui pool praktikat läbi sai, harjusin ma sellega lõpuks ära.
Niimoodi, et viimaks ei olnud hommikul kohale minna kõhtu õõnsaks võttev eneseületus ja kaks päeva järjest teha oli talutav ning võiks teha veel kolmanda otsa. Hädaga neljandagi.
Äraharjumise teiseks tulemuseks oli see, et muutusin hooletuks.
Mitte teadlikult, aga reaalselt siiski. Pillasin neerukausse maha (misjärel tuli peaaegu kõik kaussides olnu minema visata muidugi - infektsioonireeglite järgi), unustasin kapivõtme kapile ette ja arvasin, et olen selle ära kaotanud, võtsin tilguti maha, seda eelnevalt sulgemata (mis tähendas, et lahus purskas patsiendi kõhule nagu väikesest lustlikust purskkaevust), põhjustasin segaduse analüüsidega, torkasin end kasutatud süstlaga (patsient oli õnneks puhas verega nakkavatest haigustest) ja tagatipuks unustasin päev otsa igale poole maha oma chemisepti pudelit.
Äraharjumise kolmandaks tulemuseks oli see, et hakkasin töökaaslastega rääkima viimaks. Juttu ajama. Nii et istume ja lobiseme pool tundi, kui parasjagu ühtegi pakilist tööd pole.

Võib öelda, et praktikakoha selgeksõppimine on kokku ikkagi kasuks olnud, hirmsast põhjustatud segaduste hulgast hoolimata. Sest erinevalt varasematest päevadest ei äratanud segadused erilist õudust. Noh, juhtub. Elame edasi.
+ panin kanüüli ja sain viimaks hakkama ka.
Jee.

Muude asjadega olen ka ära harjunud.
Nt arvab keha jälle, et tegelt oleks kasulik süüa rohkem, kui ära kulutan, mitte vähem. Ja kätekõverdusvõimekus seisab (ilmselt just seoses sellega, et kaalunäit kõrvalveerus on üsna õige e. jõudu tuleb juurde küll, aga tõsta on ka jälle veidi rohkem vaja) 45 juures nagu raudnael.
47-ni on nii vähe maad! Kaks korda olen isegi ära teinud! Aga need on sellised erandjuhud ja 50-ni ei jõua kohe kuidagi kuidagi kuidagi = kuna pole varu, pole ka tunnet, et ma nii palju kui 47 tegelikult ka jaksaksin, stabiilselt.
Need paar korda olen aegluubis tempoga ja natuke kipakad kõverdused tõesti saavutanud, laskudes suurte värisevate raskustega ja seejärel keha taas kergitades veel suurematega. Siis põlved maha pannud ja viis tükki sedasi peale teinud, kuna sirgelt rohkem lihtsalt ei jaksanud.
Võib-olla peaks vahepeal tegema muid asju. Näiteks jooksma.
Enne, kui treenimine muutub igavaks ja mitte kuhugi viivaks 45 kätekõverduse lõppematuks kordamiseks - sest siis ma ju enam ei viitsiks sedagi teha =/


...ja siis on leevike. Kellega ma püüan mitte ära harjuda, mitte liiga ära harjuda, teha vahele midagi teistmoodi, teha midagi muud, sest...
Sest turvaline on turvaline, õdus, soe ja ei nõua väga suuri pingutusi.
Aga turvaline on ühtlasi ka... väheke nagu sooja seisva vee tunne. Ja vanni igavesti jääda ei jaksa.

Et ma kavatsen leevikesse panustada pika perspektiiviga, tõden mõtlikult: tekkiva õdusustunde hoidmine oleks ju muidu mõnus küll, aga kui juba nüüd on õdus, siis 2 aasta pärast on sure-ära-igav - ja see ei ole eesmärk.

Teen uued jäljed käimata lumele hoopis.

1 kommentaar:

  1. Kuidas sa teed kätekõverdusi? kas järjest? kusagilt jäi meelde, treeningrütmi kohta, et kui teed järjest ja nii palju kui jaksad ja siis uuesti, kasvab lihase suurus, nii pidid harjutama atleetvõimlejad, aga kui teed seeriatena, näiteks 15 ja seda 3 korda, peaks tekkima väikesed sitked lihased. parem tulemus peaks tulema, kui teha näiteks seeriatena kätekõverdused-kõhulihased-kükid või kükist üleshüpped, on ka võimalus teha vahelduseks seeriaid ühest viieteistkümneni ja jälle alla tagasi. Kuigi ise kiitlen, et minu vanuses tuleks rohkem rõhuda enese teostamisele läbi vaimse võimekuse ja elu jooksul kogunenud tarkuse, püüan ka vahelduva eduga pumpamisi ja kõhulihaseid teha, pumpamiste arv paraku jääb sinna 2 korda 15 kanti, kõhulihaseid 3 korda 20

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.