laupäev, 12. mai 2012

Lihtsalt üks päev vol 2 e. emadepäeva eel

Kui ma olin noorem, siis vihkasin ma emadepäeva aktiivselt. Mis siis, et mul endalgi kaks lapsepundrat sabas, ära tuli emadepäevahellitada üks ema, kaks vanaema, laste vanaema(d) ja lisaks mitte lasta end häirida sellest, et minu kohta käis emadepäev ehk nii palju, et minu ema mees kinkis lille, Tütarlaps kinkis kaardi ja emb-kumb minu laste isadest saatis v-o ka sõnumi.
Või siis ei saatnud ka.

Nüüd olen leidnud, et olgu, on emadepäev, ma tegelen ENDAGA ja naudin seda. Ma ei pea sel päeval olema lapse rollis, kui ma just ise seda ei vali.
Niisiis hakkasin sama hooga ka eeldama, et teisedki näeksid, peaksid meeles ja arvestaksid, et muide, ta on ema.
Aga olgem ausad - seda juba iseenesest ei juhtu.
Mina, õnnetuke, olen niisiis homset silmas pidades muidugi eeldanud, et noh, ikkagi emadepäev, ja mina olen ema, kurat võtaks! Aga kui ma pole enne käinud vastavasisulise loosungiga pikteerimas ja 4 tundi järjest skandeerinud, märkab seda ainult väga piiratud inimkontingent (nimelt mina ise ja minu ema mees, kes on selle koha pealt tõsine härrasmees ja võrratult arvestav.)
Juhtub hoopis see, et kuna mu lapsed ei korista praktiliselt kunagi tube ilma kriiskava bansheeta, kes nende kannul jookseb, ükshaaval "see palun ka ära panna!" näitab ja halvemal juhul neid ka raevunult juustest katkub, ei tee nad seda emadepäevaeelsel päeval samuti mitte. Aga minu jaoks ei ole see olukord täna mitte lihtsalt tavaline sitt, vaid täiesti eriline reeturlik sitt, sest homme on ometi emadepäev ja kas mul ei ole siis moraalset õigust ÜHEL kuradima päeval aastas omada korras tube, ilma et ma ise peaks nende kallal rassima, nii et higipull otsa ees?!

(Laste peale röökimine on üldiselt raskem kui ise koristamine. See on mingi minu jaoks täiesti lahendamatu probleem: karjumine, juustest tirimine ja sundimine on koduvägivald ja paha. Kõik asjad ise laste eest ära koristada on ka paha, sest esiteks siis nad ei hakkagi koristama ja teiseks hakkavad nad mind vaatama nagu koduorja. Lõputus lagas elada on ikka paha, eriti kui vahel tahab keegi mulle ka külla tulla. Lapsi raha abil koristama osta on hea seni, kuni toimivad väga väikesed summad, aga kui asi läheb sinnani, et kas me homme sööme ka midagi muud kui seda keemilist maiust, mida lapsed oma koristamisraha eest ostavad, või ei ole summad enam motiveerivad, on see jätkuvalt paha.
Olen püüdnud ka mingisugust neutraalset ala luua, umbes et kempsu ja köögi koristan mina ja kui mul on vaja olla enam-vähem siledas alas või keegi tuleb külla, me tubadesse lihtsalt ei lähe. Aga see ei ole piisav. Erinevate ajavahemike järel ja olenevalt sellest, kui palju pingeid on mul muus elus, tabab mind umbes kord kuus korraga infantsiidne ja suitsidaalne meeleolu ja ma lihtsalt jooksen kokku. Tundub täiesti arusaamatu, et kumbki laps ei suuda kapist välja võetud pliiatsikasti sinna tagasi panna, vildikatele korke peale panna, värvimisasju pärast maalimist puhtaks loputada, raamatuid riiulisse tagasi panna, mänguasju kastides hoida, riideid kas musta pessu või kappi panna, ilma et ma iga liigutust sõnaliselt koordineeriks. Või et kooliasjade sahtlites on mingi arusaamatu hunnikud lasteaaiaeast pärit joonistusi, ehtekarbikesi, mänguasju ja poolikuid heegeldustöid, õppimislaual on padjad, maailmisasjad, mänguasjad ja koost lahti võetud muusikainstrumendid ja kooliasjad on niisiis minu voodis ja minu voodilaual ja aknalaual kapsastunud kuhjades ja selle kõige juurde ronivad lapsed kõrgetes kappides asuvatesse panipaikadesse uurima, mida põnevat seal leidub, neid põnevaid asju alla ja laiali kiskuma - ja mitte kunagi enam tagasi panema v.a. juhul kui ma märkan ja röökides peale torman "Mis mõttes te jälle käite neis keelatud kappides, te väikesed värdjad?!")

Ja siis ma loen delfist artiklipealkirja "kolm imeilusat emadepäevakingitust kallile emale" ja mingit teist artiklit, kus emad räägivad, ei ole neile emadepäevaks muud vaja kui teadmist, et nende lapsed on õnnelikud, ja tõesti, mõtlen et panen nööri kaela. (Tegelt ma ei oska silmust teha, nii et rahu.)
Mina tahaks emadepäevakingituseks seda, et mu lastel oleks kasvõi ühel päeval aastas omaenda tööd kontrollivad ajud, mitte et mina kui keskaju annan välja käske, mida sitasti alluvad robotid vaevu vastu võtavad ja kogu aeg täita unustavad. Et nad suudaks ise omaenda tegusid juhtida ja vastutada omaenda ülesannete eest. Sest teate, keskaju võimsus on piiratud. Kaks tundi lapsi koristama sundida - ja tema õpivõime (esmaspäeval on, muide, anatoomia eksam) ja loomisvõime (no selge, 20 mai kulka tähtajaks lihtsalt ei jõua valmis) kukuvad nagu kivi.

Olen pädevate inimeste käest kuulnud, et paarid lähevad enamasti lahku kahel põhjusel: raha ja koristamine.
Täiega usun, kusjuures.
Koristamine on elu kõige raskem osa. Kõik muu on väljakannatatav, aga tunne, et miks mina mina mina pean kogu aeg teiste järelt koristama, on kohutav. ÕUDNE!!!
Aga ma ei saa oma lastest lahku ka minna. Variandid on välja kannatada ja välja kannatada.
/purskub nutma ja tormab röökides peaga vastu uksepiita

9 kommentaari:

  1. Mulle tuli seda lugedes elavalt silme ette, kuidas üks meie ühine tuttav/sõber telgi "üles poos". Ma palusin tal otsaraami ülemine ots ära fikserida ... ja ta oli just "sõlme" tegema õppinud. Suht creepy nägi välja, ise oma kätega sidusin ümber.

    My 5 cents.

    VastaKustuta
  2. Haa, mul on anatoomia tehtud! Kõik selle jupid. Aint biokeemiast kukkusin läbi, see tuleb kolmapäeval. Aga see on ka vii-ma-nee!

    VastaKustuta
  3. Mõistan. Korras tuba läheb laste käes sassi umbes kahe minutiga. Ja kuna ma segadust väga ei kannata, siis koristan mitu korda päevas. Teised inimesed koristavad kord nädalas! Ja isegi kui ma üle päeva põrandat pesen, siis see kleebib ikkagi suurem osa ajast. Mõnikord sunnin ennast segaduse osas välja lülitama, et üldse arvuti taga oma töid teha saada. Koristamistöö on selgelt minu kui ressursi raiskamine - minu potentsiaal tuleks rakendada hoopis vaimsemates sfäärides. Probleem on aga selles, et minu jaoks on asjade ise ära panemine selgelt lihtsam kui laste peale karjumine. Mis inimesed neist küll niimoodi kasvavad? Ainuke lootus on see, et neil on karm isa.
    See tuletas mulle meelde ühte arutelu mu emaga, kes arvas, et emad peavad ennast oma laste nimel ohverdama. Aga kes garanteerib, et nemad on andekamad kui mina? Ja kui mina ennast ohverdan, siis lasen ma ju raisku oma ema ohverdused. Keegi peab kõik need ohverdused kunagi ju ka realiseerima.
    Kena emadepäeva ja aitäh nauditavate ja kaasa elama panevate postituste eest!

    VastaKustuta
  4. Lugesin kuskilt lauset: korras tuba on märk raisatud elust...

    aga mul on emadepäeva eel samad emotsioonid... Tõeliselt: palun-laske-mind-maha tunne on..

    Jõudu sulle!

    VastaKustuta
  5. Aga oled sa kunagi peksmisele mõelnud? Ma olen märganud, et nüüd, kui mu koerad teavad, et sita söömise eest saab jalaga tagumikku, ei ole seda enam ammu juhtunud. Laste puhul tuleks muidugi kuskil eelteismeeas tagasi tõmmata, enne kui sinust tugevamaks kasvavad (loodetavasti on selle aja peale hea käitumine piisavalt sisse harjunud). Kui lapsed juba on vanemad, tasub kaaluda poksitrenni, teeb vähemalt tuju paremaks ja tervisele head.

    Rents (täiesti siira osavõtlikkusega ja loomulikult pisimagi huumorimaiguta)

    VastaKustuta
  6. Teiste tekitatud laga on alati raskem taluda. Ja noh, tuleta oma lapsepõlve meelde.

    Tumen. Lapsena samuti korralage.

    VastaKustuta
  7. No mis Sa torised! Ikka eeskujuga, isikliku eeskujuga - nii need lapsed õpivad :)

    Head emadepäeva!

    VastaKustuta
  8. kui ma meenutan, milline ma ise lapsena olin, tundub olukord kohe ERITI kole, sest siis ma adun mõtte, et v-o neil vahel hakkab must kahju ja teevad ikka ise nt, täielikku lootusetust.

    Muidu - tänan heade soovide ja toetuse eest.

    Lood eeskujust ei ole tõsiseltvõetavad. Mitte niivõrd minu ja mu laste kui minu ja mu ema näitel. Minu ema on korralik inimene, aga mina...

    VastaKustuta
  9. Aga minu ema on seekord Londonis, hurraa! Ei peagi tõmblema saja koha ja kohustuse vahel, tean et ema veedab hästi aega ja mina saan iseendaga tegeleda ja katsuda mediteerides leppida sellega, et see meeselajas kes meil majapidamises on ei viitsi asjast niigi palju välja teha et alaealisi tähelepanu osutama ärgitada. Aga neljane meesterahvas leidis täitsa ise peenrast lilli ja tõi tuppa, omal initsiatiivil...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.