Millest ma täna pikemalt ei kirjuta, aga mõnikord ju võiks

* Inimesed linnades ja kuidas nad riides käivad
Juttu oleks põhiliselt sellest, kuidas enamik inimesi näevad välja mitte nagu inimesed vaid inimtüübid. Ja kuidas muidu poleks sel ju viga midagi, aga kuidas nad suudavad end nii täpselt tüüpi paigutada? Mina ei tea kunagi, kes ma õigupoolest olen, kuhu kuulun ja miks. Ning seetõttu keeldun end enamjaolt ka tüübistavalt rõivastamast. Aga nemad kõik tõesti teavad? Või teesklevad lihtsalt? Ja kui teesklevad, siis miks?

* Kodanik T.H. White'i raamatus "Kunagine ja tulevane kuningas" (mis on SITAKS hea, mis siis, et ma lugesin esimest 70 lehekülge 4 kuud ega suutnud kuidagi edasi jõuda - asi oli minu enda kitsas mõtlemises!) on võrratult defineeritud sihuke asi nagu elutarkus. Selle võlud ja valud - ja mul ei ole enam kunagi vaja sel teemal sõna võtta, sest seal on kõik juba kirjas.
Kui poleks copyrighti probleemi, ma trükiks 2 lk keskelt (vist oli kas lk 412 või 422 selle teema algus) suisa ära kohe.

* Mul on palju häid omadusi =)
...ning tõsiselt ja masendavalt raske on, kui seda märkavad ja kudrutama-kurameerima kipuvad ikka ja alati eeskätt need härrased, kes minu põues vähimatki põksumist ei põhjusta.
Või siis need, kes on abielus või muidu hõivatud, aga nemad õnneks ei kipu kurameerima vaid õilmitsevad niisama, ja see mind ei häiri.

* Kas armastuse juuretis saab ära kuivada?
Kas sõprus saab välja surra lihtsalt seepärast, et teda ei toideta? Miks sõbrad lapsepõlves ja noorukieas on kuidagi hoopis olulisemad, rohkem minuga seotud ja intiimsemad nähtused kui sõbrad praegu? Isegi kui tegu on samade inimestega?
Kolm musketäri tulid 20 aasta järel ju ometi uuesti kokku, olgugi algul vastasleerides olles?

* Kuidas mind solvas firmanimi, mille alles kodus oma uue rinnahoidja küljest tuvastasin, ja kuidas ma ikkagi seda rinnahoidjat poodi tagasi ei vii, sest asi ise on nii ilus.
...ning kuidas ma lähen närvi, kui inimesed kasutavad ühest rinnahoidjast rääkides sõna "rinnahoidjad" (nagu "püksid").

* Kuidas ma lähen närvi igasuguste asjade peale. Nt sõna "supper" eestikeelses tekstis. Ja eelmise trükiga võrreldes sitemaks toimetatud raamatud, kus pole uue toimetaja nime isegi kirja pandud kuskile. Mitte et ma ise mingi täielik keenjus kirjutaja oleks, aga kui head asja halvemaks tehakse (vt "Röövlitütar Ronja" uustrükk), ajab ikka vihale küll.

* Kui hea on ikkagi suvi ja kui magus on õhk ja kui siidine vesi ja kui kuum päike ja kui roheline rohi ja kui soe muld ja...

Sellest kõigest võiks kirjutada.
Aga elada, elada on vaja!