kolmapäev, 5. mai 2010

Kui mina alles noor veel olin... oli rohi rohelisem ja karvad pikemad

Nõnda. Avan uue rubriigi "vanainimese heietused".
Teema, millest ma kuidagi mööda ei suuda enam minna, on ihukarvad.

Kroku, kes on väga konkreetne isik ja kes peab toredat päevikut, esindab minu jaoks siinkohal ühiskonda. (Otsisin seda posti otse blogist terve igaviku, kuni google mu esimese raksuga hädast välja aitas. Loll on loll olla.)
Elik, ühiskond, kroku ja meedia annavad teada, et karvane naine on kole asi. Selle kohta on kirjutatud palju rohkem ja palju igavamalt, aga lepime antud lühikese ja ereda versiooniga.

Mina esindan siinkohal iseennast ja räägin, kuidas ma üritasin selle seisukoha vastu mässata nagu tõeline kole vana kooli feminist kunagi. (Jah, ma kahtlemata olen palju kordi elus tahtnud olla tõsine kole vana kooli feminist. See on nüüd lugu ühest minu katsest.)

Ah, ja veel - väga nõrganärvilised ja minuga väga lähedalt seotud isikud võiksid taas kaaluda postituse vahele jätmist. Hilisemaid pretensioone teemal "liiga palju infot" vastu ei võeta.

Loomuliku naise teekond


Kunagi, kui ma olin veel väga noor, vast täisealiseks saanud, ostsin ma endale epilaatori. Selleni viis mind ebameeldiv kogemus, kus minu samal hommikul zhiletiga siledaks aetud sääri kommenteeriti linade vahel järgmiselt "su jalgadel on vist habe ajamata"?
Kuna tollal olin ma tõesti väga noor ja lasin end absoluutselt kõigest häirida, naersin selle peale tobedalt - ja läksin ja kulutasin järgmisel kuul 2/3 oma toidurahast väikese rohelise karvakitkuja peale, omamata suuremat arusaamist sellest, mis asi see on, kuidas töötab ja mida teeb.
Et teda kasutada valus on, olin kuulnud.
Aga KUI valus, oli ikkagi üllatuseks.
Ja see, et veel ülejärgmisel päeval pärast kasutamist olid jalad pisikesi verevalumeid täis, üllatas mind samuti suuresti. (Neile, kes tunnevad soovi kaitsta epilaatorit kui oma südamele kallist karvaeemaldusviisi näivalt ebaõiglaste süüdistuste vastu - hiljem läks asi paremaks, ärritus tekkis kuskil 8-10ks tunniks ainult ja valus oli ka mõõdukalt, aga esimene kord oli ikkagi jõle).
Iga kord enne selle imemasina tarvitamist võtsin paar tundi end vaimselt kokku ja mõtlesin positiivseid mõtteid.
Lootsin sellele, et aja jooksul peaks karvakasv kitkuja kasutamise mõjul vähenema (jama, nüüdseks olen seda jurakat väikeste pausidega kasutanud 13 aastat ja pole seal midagi vähenenud) ja karvad muutuma peenemateks ja heledamateks (samuti absoluutne jama) ning sundisin end valu taluma, aga minu sees kohus pahameel.
Kui mehel on õhtul peale habemeajamist torkiv harjas lõual, loetakse see individuaalseks eripäraks ja v-o isegi nunnuks, aga keegi minu torkivaid jalgu küll ei nunnuta, eks ole!

Lisaks hakkas umbes sel ajal ka levima arvamus, et looduslik lokkav karvakasv naisekehal ükskõik kus mujal kui peas on ebahügieeniline, ebameeldiv ja üldse, ökk, oled sa mingi ahv vää? Niisiis, jah, võtsin ma meedia survel ette tegevuse, mida võiks nt nimetada "bikiiniäärte piiramiseks" kuigi on ilmne, et ma ei lõikunud katki mitte oma bikiine vaid suundusin zhiletiga ettevaatlikult teatava piirkonna lokkis karvu piirama.
Raseerija oli puhas ja terav, aga oh sa jutt, mihukese lööbe ma sain! Kuidas see sügeles ja kui võikad need pisikesed punased punnid välja nägid. Iu! Jäkk! JÄKK!!!

Naistele suunatud ajakirjad, mis olid leidnud uue armsa teema, tulistasid umbes iga kuu välja einevaid alakehasoengute- (mille üldine trend oli "kiilakas on parim soeng", kuigi võid ka mingi miniatuurse sümbolriba jätta karvkattest) ja "intiimhügieeni-" (kus polnud midagi juttu sellest, et väldi seepi ja kõiki ärritajaid eesotsas raseerijate ja vahadega vaid ikka sellest, kuidas vabaneda karvkattest, mis on saadanast) teemalisi artikleid.
Ning kui ma olin tuvastanud, et ma ei saa nende toredaid soovitusi järgida, sest noh, rõve lööve jne, sain ma ilgelt vihaseks. Sest samal ajal tekkisid arutelufoorumitesse juba riburada kõik need "siuke karvane naine ajab küll öökima"-kommentaarid

Tähendab, te loote mingi krdi ilukaanoni, mis on hullult ebamugav, täiesti ebatervisilik, teeb haiget (epilaator! vaha!) ja siis teatate, et kõik, kes seda ei järgi, on rõõõõ-vedad. Enamgi veel, kogu see iba käib naiste kohta, ja mehed saavad käia ja küsida, miks sul see on ajamata ja teine on ajamata ja vihjata, et kuule, nõnda oled sa pisut nagu rõõ-vee, ilma et neil oleks aimugi, mis paska nad tegelikult oma naistele peale sunnivad ja kui palju see läheb maksma mitte ainult tervise vaid ka lihtsalt elurõõmu ja mugavuse küsimustes.

Viha minu sees kohus ja kohus ja tipnes sellega, et ma otsustasin kogu selle kaka kuradile saata ja loobuda igasugusest raseerimisest.
Kaenlaalused k.a. Ei mingit zhiletti, epilaatorit ega muud sellist!
_______________________
Huvi tekitamiseks jätan postituse siinkohal pooleli.
Muidugi mängib rolli ka see, et ma pean ära minema ja kodus mul ju praegu arvutit pole.

Aga kui ma jälle sattun - siis jätkan!

16 kommentaari:

  1. Tuli mitu mõtet. Võimalik, et need ei ole statistika mõttes pidavad, sest mul on suhtkoht tolerantne meelsus värvimata nägude ja (mimngi piirini) ajamata karvade suhtes.

    ***

    Karvutute naiste populariseerimise kohta on mul tunne, et see aitab müüa teatud tooteid. Ühiskond on meid koolitanud ära viskama katkiseid asju (fuih, vaene oled või?), kasutama pabersalfasid ja näiteks naised õpetati suitsetama, ihalema teemantsõrmuseid ja muidugi ka raseeerima. Meeste ilutoodete promo tänapäeva ühiskonnas käib natuke samadel motiividel, mis naiste suitsetama õpetaminegi: 50% elanikkonnast ei taha meie tooteid osta.

    ***

    Bikiinipiirkonna täppide pealt tuli mõte, et "tutt siiliks" lahendaks selle probleemi.

    ***

    Jalakarvade paradoks: täiesti siledad jalad on linade vahel mõnusad, natuke torkivad on täiesti õudsad ja ajamata karvad täiesti okeid. Visuaalselt on täiesti siledad väga normaalsed, natuke torkivad täpselt sama normaalsed ja ajamata karvad suht ürgsed.

    ***

    Kaenlaaluste kohta see, et lühem karv aitab higilõhna vastu, eeldusel et individuaalne geneetika lubab. Kui higi on väga vänge, imbub riietesse ja on veidi hullem. Visuaalselt mind konkreetselt ei häiri, aga kohati on mul endal olnud hetki, kus on tunne, et t-särgi varrukast välja vaatav karv võiks seda mitte teha. Siiliks?

    ***

    Üks mõte oli veel: igast karvaajamised on üllatuslik vaheldus, et jess, uus naine.,,

    VastaKustuta
  2. Okei. Esiteks ma ei öelnud et karvane on rõve. Vaid et kui need asjad hakkavad lühema miniseeliku alt juba paistma, oleks aeg murutrimmer välja otsida.

    Aga ma huviga ootan selle postituse jätku :)

    VastaKustuta
  3. Vanal heal ajal seostus naiste karvkate muuseas viljakuse ja naiselikkusega, soome-ugri aladel vähemalt. Ja tegelikult naissuguhormooni östrogeeni liiasusega käibki kaasas karvakasv ja tujud :)

    Ja karvutus tuli muuseas pornofilmidest - peab ju ikka võimalikult palju näha olema ja puhmas segab. Samas aga pidavat karv lõhna kinni hoidma, mis inimeseLOOMALE ju vajalik ja omane.

    Noh, siit läheb veel edasi rodu teooriaid, millest üks näiteks ütleb, et lahutuste kõrge protsendi taga on see, et me ei taju enam partneri loomulikku kehalõhna (mis alateadlikult mängib väga suurt rolli), vaid oleme selle tapnud kunstlõhnadega. Jne. Vaat kui kaugele me jõuame oma loomulikkuse kaotamisega :)

    VastaKustuta
  4. Teil kõigil on õigus.
    /midagi muud tarka mul öelda ei ole, aga see lause on igatahes märgiks, et loen kommentaare huviga =)

    VastaKustuta
  5. Mulle tundus see karvutuse nõue eile (vähemalt õlut juues) natuke napakas. Ses suhtes, inimene on ju selline, nagu ta on. Huvitav kuidas see "ideaalinimene" nüüd karvutuks on kujunenud?
    (Vähemalt eile) tundus paslik kujund siia Alice Imedemaal viimasest filmist, kus ärtuemandaga sarnaneda püüdes kogu kaaskond väärakaid proteese kandis.

    VastaKustuta
  6. selle kägistava karva kohta kontoripeldikus tuli mul küsimus, et äkki oli hoopis kellegi peast pärit? Kunagi nooruse vihahoos tegin ükskord omale keemilised lokid (pähe, et ei tekiks asjatuid küsimusi) varjamaks poolt pead loomulikke, sest ülejäänud pea jäi eriarvamusele. Pärast oli vannitoas regulaarse sagedusega selliseid kruvikarvu, mida ei saanud kuidagi kubemepiirkonnaga seostada. Tollest kohast oli minu jaoks parajasti moes kombinatsioon zileti- ja kääritööst.

    AGa karvatuse kohta on mul ühe ja sama mehe suust, kes pole kunagi minu isiklik partner olnud, aga kellega olen aastaid sama leti ääres õlut rüübanud ja ühiskonda lahanud, kahenädalase vahega kaks vastukäivat kommentaari. Need kõlasid umbes sedasi. 1) "No ropendama ajab, miks peab naine sealt kohast nii paljas olema, see on, nagu paneks omaenda alaealist õde. Rõõ-vee." ning 2) "Oeh aga see minu viimane saavutus läks ikka küll täitsa aia taha. Või isegi lausa metsa. Muidu põnev memm, aga pärast seda, kui ma ei suutnud purjus peaga padrikus teed üles leida, noh, häbene või silmad peast, aga minul on küll piinlik uuele katsele minna."

    Mina ei öelnud midagi. Tegin järelduse, et vähemalt meestele meeldimise huvides tuleks püsida kusagil kahe äärmuse vahepeal. Oma aluspükstesse jääva piirkonnaga olen vahepealsete aastate jooksul igal juhul ilu ja mugavuse suhtes omameelest ka mu mehele meeldiva kompromissi leidnud (välja arvatud poja kandmise ajal, mil piirkond otsustas omaalgatuslikult laieneda jalgade suunas), aga jalakarvade paradoks (nagu irve seda nimetas) on jätkuvalt jõus.

    Näiteks isegi, kui karvad kitkumise tulemusel õhemaks ja vähemaks muutuvadki, hakkavad nad seepeale marrasnaha all keerdu kasvama, kuna ei suuda end pinnale murda. Kratsi siis nüüd SEDA tulemust. Ei kõlba kuhugi. Elu on nõme :D

    VastaKustuta
  7. Tindarien, nende kahe mehe arvamus näitab pigem seda, et tee, mis sa teed, kellelelgi ikka ei meeldi/meeldib. Kesktee ei pruugi peale minna kummalegi.

    See hügieeniargument käib aga üle mõistuse. Kuidas saab hügieeniline olla tegevus, mis tekitab loendamatu hulga mikrohaavu, kuhu igasugused pisilased sisse pääsevad (no ja tulemused on mädavillide kujul ka näha. hügieen my ass)?

    Mis kaenlakarvadesse puutub, siis ilma nendeta jookseb higi paremini mööda külgi alla. Esimest korda oli päris õõvastav tunne. A õnneks sealt ei ole valus ajada ja teisest küljest jälle väidavad tuttavad, et mul higi ei haise, vähemalt pahasti mitte, nii et ta võib sama hästi koguneda või mööda külgi siriseda, vahet pole.

    VastaKustuta
  8. Ah, ja Irve jutt meenutas kunagist ideed: kunagi määramatus tulevikus, kui arst lubab jälle kitkumise-kaapimise-lahustamisega nahka retsida, siis peaks karvutuks muutumise otsuseid tegema põhimõttel, et kui see tundub parajasti lahedalt perversne, nagu pornokas, siis tuleb ära teha. See on vähemalt hea põhjus, erinevalt sellest, et "nii ju PEAB", "muidu sa ei ole NAISELIK" või "mehed ju NÕUAVAD seda".

    VastaKustuta
  9. Notsu, kus ma kahest mehest rääkisin? Asi on ärksa-märska hullem, need kaks vastukäivat seisukohta tõi oma nokast lagedale üks ja sama mees kahenädalase ajavahega. Kui ma nüüd õigesti aru sain, millest me räägime. Ehk siis minu arvamus oligi sellest johtuvalt, et (mõne) mehe arvamust ei saa üldse arvestada ja äärmused on pealegi nagunii halvad.

    Ning ma olen asjast aru saanud niimoodi, et kui karvade ükskõik misliigiline peletamine ei oleks NII ohtlik ja nõmedate tagajärgedega, ajaksid vist isegi pooled praegused loomulikud naised karvad lihtsalt ära, olgugi nii palju vähem ürgne tunne. Sest osasid kallutab loomulikkusele mitte asjaolu, et "sinna nad kasvasid, ju siis peab nii olema," vaid kitkumise, katkumise, söövitamise ja kraapimise koledad tagajärjed.

    VastaKustuta
  10. Või mõtlesid sa kahte siinsamaskõnelenut. Mul on uni silmas.

    VastaKustuta
  11. Ah et üks ja sama mees? Ahaa, see seletab ka sarnast vinguvat kõnemaneeri.

    VastaKustuta
  12. Ma olen see eriline neurootik, kes karvasena põeb ennast avalikult näidata, aga karvu ajanuna jälle tunnen, et ma olen allunud ajupesule. Nagu ma ütlesin, sobiks karvaajamiseks see argument, et nagu erootiline mäng või midagi, aga see, et "peab" või et "muidu ei ole naiselik" on ikka nii kuradi alandav. Mis mõttes ei ole naiselik, kui 99,9% naistest iseenesest karvutuna ei püsi? Näitab, kuidas see kultuurimudel, et "naiseks sünnitakse, meheks peab saama" on meil vastupidiseks pöördunud.

    Nii et päris nii ei ole, et kui valus ei oleks, siis oleks muretult karvutu.
    Üldse sigines see teema minu maailma suht hilja - kui ma olin seitsmene, siis laias 12-aastane naabritüdruk minu ees, et tal juba on kaenla all karvad, aga mul ei ole. Päris vähe ma ei olnudki kade ja päris vähe ma ei oodanudki, et mul ka kasvaks.

    VastaKustuta
  13. Osasid, ma rõhutan, osasid Loomulikke kallutab loomulikkusele katkumise valulikkus, teised on tulihingelised pooldajad. Kui mina aga loomulik oleksin, siis mind kallutaks just see põhjus, et valus on karvutuks saada. Ent mulle on ajupesu juba ammu ära tehtud, see juhtus kusagil esimeste sammude juures seksuaalsusemaale, et ma käisin täiega ninuli ja ilmselt midagi enda juures leidsin põhjust häbeneda, pärast pidasin hoolikalt silmas, kuidas maailm arvab, et Naine tuleb olla. Silma jäi vist silesäärsus, peenemapoolsed kulmud ja ilma vuntsideta olek, käistest paistev deodorandireklaami hele (karvutu) puhtus ning mingi vaieldav olek kusagil riiete all. Ja see jäi pähe ja ma pidin selle saavutama ja ma pole kunagi eriline rebel olnud ka, nii et möödus palju aastaid erinevate eemaldusmeetodite katsetamise tähe all... See paaniline vajadus ettenähtud tasemel olla hakkas üle minema alles vanemaks saades, aga jäljed on jäänud ning mind ilmselt enam ei saa harjutada ümber päriselt tundma, et karvane on ilus. See tähendab, mind ennast ei veena, isegi kui mu partner nii näiteks ütleks. Seega, kui ma karvasusele kogu aeg tähelepanu ei pööra, siis umbes samal põhjusel, nagu igale poole minekuks ei pea tarvilikuks meikida. Aga mõnele konkreetsele poole minnes põen tingimata, kui pole saanud end "ilusaks" teha. Ma seega arvan, et olen lihtsalt näide nende hulgast, kes võtavad noorest peast midagi omaks ning jäävad seda kenaks pidama kuni kirstupõlveni välja - imestades südamest, kuidas "tänapäevaste noorte" riietemood või muusika nii teistsugune on. Et kuigi ma riiete ja muusika koha peal veel täitsa lubjastunud ei ole, karvade asukoha ja pikkuse koha pealt juba vist täiel määral! :D ning kui massiliselt hakatakse ülistama puhmaskulmusid, siis mina ei suudaks sellistega ilma häbenemata ringi käia vaid tunneks (ja tunnengi, kui aega pole olnud) end näruse lohakasvorstina. Minu arvamusel tegelikust hügieenist, tegelikust seksuaalsusest või tegelikust maailma arvamusest karvade kohta ei ole niisiis mitte mingit tähtsust minu suhtumise juures minu enda karvadesse. Loeb ainult noorena kätteõpitud sättumus.

    Aga see kehtis ainult ühe inimtüübi kohta, keda kunagi ilmselt mingi alaväärsuskompleks on kõvasti kaisutanud. Ega enamik ei suhtu ju nii tõsiselt mõnda asja, mille õigsusse ise samas ei usugi.

    VastaKustuta
  14. hah, kellel siis alaväärsuskompleksi ei ole. Aga enda oma ma, tuleb tunnistada, jah, karvadega ei sidunud, alles viimasel ajal on sellega tekkinud väiksem seltskondlik probleem. Ma olen selline lohakasvorst ja metslane, et päris tükk aega ei tulnud ma üldse selle pealegi, et peaks midagi kitkuma. Sõbrannade käest õppisin selle moe ära, aga eriti oluliseks ei pidanud, no ja ükski mees ei ole kah nagu seda kuigi oluliseks aspektiks pidanud, nii et ma õppisingi ära, et see on mingi ühiskondlik teema, mida keegi Ühiskond kuskil nõuab, aga teda saab jälle riiete abiga kergesti ära petta - no ja eraelus, kui riideid seljas pole, siis ei ole jälle oluline.

    Hakkasin mõtlema, et äkki on asi vanusevahes, sest minu teismeliseeas ei tulnud ju karvutuid reklaame uksest ja aknast, reklaamis olid tüllkardinad ja kuues kutsekeskkool hoopis.

    Aga jah, ma olen ka see, kes värvib näo ära, vaatab peeglisse ja tormab meiki maha kraapima, sest "appi, võõras nägu on ees, nii kole". Nii et ainult lavameik ja piisab sellest küll, lava peal ei olegi see nagu päris mina, võib ka võõras nägu peas olla.

    Muide, kas kellelgi on veel sarnast asja - kui mul jalad on ainus osa (peale pea mõistagi), mis riiete alt välja turritab, siis tundub endalegi imelik, et karvane, aga üleni paljalt näeb kõik palju adekvaatsem välja. Ja üleminekud ei ole nii radikaalsed ja ehmatavad.

    Igatahes ma ei ole kah eriline rebel, lihtsalt asotsiaalsuse piiril nohik, kes kriitilises vanuses lihtsalt ei tulnud sedasorti asjade peale ja nüüd tundub kergem avalikkuse surve korral ennast kinni katta, aga muidu elada endistviisi edasi.

    VastaKustuta
  15. "Ma olen see eriline neurootik, kes karvasena põeb ennast avalikult näidata, aga karvu ajanuna jälle tunnen, et ma olen allunud ajupesule. Nagu ma ütlesin, sobiks karvaajamiseks see argument, et nagu erootiline mäng või midagi, aga see, et "peab" või et "muidu ei ole naiselik" on ikka nii kuradi alandav."

    Mul on tegelikult suht samamoodi. Et igat moodi on matuke halb.
    AGA! Kui ei saa muuta asju, muutkem suhtumist! S.t. et igat moodi on natuke hea ka! Aajee!

    VastaKustuta
  16. Jajah, et ühel juhul olen paueriga ürgemane või vahva emantsipeerunud tšikk ,aga teisel juhul on jälle nagu sekspesu oleks seljas.

    Kirjutasin natuke samast asjast enda pool, teoreetilisemalt.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.