neljapäev, 22. veebruar 2018

Vihkan maailmas kõike

Mul vist ei oleks nagu õigust tunda, et olen maailmast välja heidetud ja mulle pole siin kohta ja vihkan kõike vastutasuks?
Sest eile oli Kirjandusministeeriumi salvestus, mulle öeldi nii palju hästi, seal oli kolmel inimesel mu raamat kaasas ja soovisid eraisikuna pühendust ja autogrammi, raha on ka piisavalt korda kümme, õues on viimaks ometi päris  talv, mu senised lapsed teevad nii lahedaid asju  ja sain psühhiaatrilt ka uue lapse saamise loa ikkagi kätte.
Aga tunne on küll selline, et miks, mida, mida ma üldse, kellelegi pole mind vaja.

Sest noh. NOH.

Põhimõtteliselt on tore, et sain selle psühhiaatriga rääkimise kohe ära teha, sest nüüdseks olen juba väljakallavalt-kõikevihkavalt vihane.
Ma ei usalda su oma tervet mõistust nii palju, et julgeksin sulle kunstliku viljastamise teel last kõhtu panna proovida. Üritad jälle end ära tappa, olen mina süüdi. Saa teise arsti käest luba, siis mu oma vastutus on väiksem.
Sina, Triinu, ei ole adekvaatne otsustama. Ma tahan teise arsti arvamust, sest teda ma usaldan palju enam. Ikka väljastpoolt me hindame adekvaatsemalt kui sina seestpoolt. (Ja sõnadesse vormimata, ent siiski reaalne tähendus seal taga: mine otsi baaridest siis meest, kui oled ebastabiilne ja habras, me normaalset haigusriskivaba kunstlikku viljastamist sulle psühhiaatri otsuseta ei tee. Mine valeta ja pane elud ohtu, kui last tahad!)

Ma saan selle psühhiaatriga suht kenasti läbi.
Aga kui ei saaks, kui ta oleks mu arust nõme, päris ma ei oskaks tegelt rääkida sellist juttu, et kellelgi poleks paha sõna öelda. Saaksin oma loa lapsesaamiseks, mis ludiseb.
See ajab mind kah marru - et ma peaksin teesklema lollimat inimest, et lollakatele sobida, ning NENDE arvamus otsustab.
Normaalsete inimeste normaalsed arvamused loevad, mina olen ju mingi imelik.

JAH, OLEN! Mis see on HALB asi v?!?!
Tahaksitegi elada ühiskonnas, kus kõik oleksid ühesugused v? Jah, mul on nõrku kohti ja ma eksin kohati. Huvitav, kellel pole ja kas on olemas inimest, kes ei eksi?
Oi, inimesi, kes ei TUNNISTA, et nad on eksinud, on.
Aga neid, kes ei eksi?!

Maivõi. Jah, muidugi, vaatan asja günekoloogi seisukohalt, kes loeb mu toimikut ja on korraga: "Aga ... aga ... aga!" Ta ei julge, ta ei taha sellega tegeleda, apike ...
Mhmh, lükkaks vastutuse minema, mulle üldse ei mõtleks.

Ent vabandust, mina olen seal vahel! Kui kahtlustada, et ma olen liiga depressiivne laspesaamiseks, huvitav, kui depressiivseks teeks mu veel lapsesaamise ärakeelamine? Kas teine enesetapp vbla ei tuleks mõttesse?
Krt, ma lähen üleni ängistatuks selle pealegi, et mul on vaja psühhiaatri luba ju!!!!

Hästi adekvaatne on oma hirmude ja vastustusekartmise pärast lükata mind tanki. "Ma ju tegin kõik õigesti, küsisin teise arsti arvamust, kõik on ÕIGE."
Mis mina selle peale tunnen, ei huvita kedagi. Sain ju oma loa, kõik on ju heasti?
Mis ma tahan, et arst minu kohta otsuseid tehes minu peale ka mõtleks? Eriti enesekeskne ikka! Mina tema peale ja tema murede üle küll mõtlen, aga et tema minu peale rohkem kui "Aaaah, see ei ole ju normaalne!"?!?!

Maivõi.

Aga noh.
Olgu. Ma mängin teie reeglite järgi ja pärast näitan keskmist sõrme.
Ma ju suudan seda.

kolmapäev, 21. veebruar 2018

VÄIKESED head asjad

Väikesed asjad, mis on toredad

* Ometi kord tuli mul munahüüve välja. Ei läinudki omletiks.
Võtmetoiming on MITTE valmistusaja osas kärsituks minna ja "ainult korraks" kuumust tõsta.
Taevas, kui hea!

* Ostsin kruusi. Aliexpressist.
Tegelt see on mu poja oma, minu Ace pole veel kohale tulnud, sest algselt ma ei tellinud Ace'i, vaid Sanji, aga Sanji kruusid olid otsa saanud. (Rääkisime müüjaga väga meeldivalt läbi, ma ei tahtnud raha tagasi, vaid Ace'i kruusi.)
Aga see Zoro oma on kuumuse peale värvi muutev kruus. Ja nüüd me joome vaheldumisi teed ja kohvi ning jälgime silmade põledes, kuidas Zoro taust muutub mustast rohelisemaks ning joogi jahtudes või otsa saades vaikselt tagasi.

* Suletekk.
Ikka veel imeline.

* Vahel on konkreetselt selline uni, et käin öösel kepsus ja magan kohe edasi. On isegi kaks korda ette tulnud, et käin HOMMIKUL kempsus, väljas valge ning puha, ja magan edasi.
Oli aegu, kui see ei olnud imeasi.
Aga nüüd on!!!

* Keila Legends classic diner'i kitsejuustu salat on raudselt mu viimase aasta salatisöömiskogemuste kohaselt parim salat üldse. Võimalik, et ka 5 aasta kogemuste järgi, aga mul ei ole enam meeles nii täpselt.
Veel varasemat ei arvesta, see oli liiga-liiga-liiga ammu, ma väga ei tunne enam seda naist, kes siis salatit sõi.

* Viimaks on talv!!!

* Ma käisin kelgutamas.

* Kõik tited ja koerad, keda tänaval näen, on "ooooooooooooo" reaktsiooni tekitavad.

* Rääkisin oma tütrele, et olen juurde võtnud, üks rinnahoidja on konkreetselt "liiga väike, seda ma ei kanna" nüüdseks.
Ta ütles "Jee! Nii lahe! Thicccccc woman!"
Rõõmustasin. Olin rahul, et ta nii hästi reageeris, ja suured rinnad on ikka ka omajagu meeldivad. Teistmoodi, ent mitte halvad.
Muud "olen suurem"-asja märkan vähe, aint mõned püksid on reiest kitsamad kui varem ja Kirjandusministeeriumi salvestuse pildid näitavad, et kleit on rohkem keha ümber.

* Ja üldse. No regrets!
#noragrets



esmaspäev, 19. veebruar 2018

Maailm vahepeal ikka näitab mulle ka

Faki-näitamise žest on mulle nii armsaks ja omaseks saanud, et kui kõnnin korteris üksinda ringi, näitan sageli seinale või aknale - tavaliselt kahte korraga.
A mine persse. See ei ole minu asi, minu probleem, minu hinge see ei puuduta. Elage ise oma elu, minu asi pole.
Nii palju kergem on elada teadmisega, et kui tahan teha, teen - aga kui ei taha, pole mingit "ikka peaks, hea inimene ju teeks" jne.

Nii palju kergem on aduda, et võin küll inimesi persse saata, maailm ei lähe ka selle peale hukka. Maailma hukka saata ei ole minu võimuses ja hoolitsemiseks olen ma ise - noh, ja mu lapsed samuti, ok.

Aga...
Käisin täna saamas esimest hormoonsüsti, mis, nagu takkajärgi selgus, oli menstruatsiooni vallandamiseks ja kuna ta jäi tegemata, ootame lihtalt päevade loomuliku alguse ära.
(Mul on ikka päris wtf siinkohal - et - et - et saaks ju loomulikult ka, aga ikka tehakse rutiinselt hormoonsüst pea kõigile???)
Aga miks mul süst saamata jäi ja kui selle üle kurvastasin, arst lohutaski, et see ei muuda tegelt midagi, ta vallandab ainult mentruatsiooni kiiremini: nüüd.
NÜÜD.
Nüüd otsustas günekoloog, et tal on ikka vaja psühhiaatri otsust, et võin üldse last saada.

Fakk, ma läksin kohale sinna selle mõttega, et hakkame lõpuks konkreetselt last tegema, olin elevuses, kõht lahti ja pissihäda - ja kui siis koridoris üks naine pisarais silmadega küsis mult, kas ma lasen ta ette, tal aega ei ole, aga ta nii tahaks teada, mis ta analüüside vastused olid, kas ta üldse kunagi võib lapsi saada - ma mõtsin, et ach. Mul on ainult üks süst ju! Vabalt võib kellegi ette lasta!

Nojah, ja süsti ei teinud ning nüüd ma lähen homme hommikul kell 8.30 psühhiaatri vastuvõtule ja olen veel tänulik ka, et nii ruttu saab.
Kuigi pean 6.30 tõusma.
Aga noh, ma ehk saan psühhiaatrilt rohelise tule ja uute päevade alates hakata end mitme munaraku üheaegseks küpsemiseks ja vallandamiseks süstima.
Kui siis mõni folliikul küpseb (ma arvan, et küpseb, mul on suht eredalt sooline organism), viljastatakse need kehaväliselt ära ja kolm istutatakse minusse tagasi.

Ma päriselt ei MURETSE teemal "äkki saan kolmikud" - see oleks siiski omal moel tore ka ju! - ent mõtlen sellest küll. Mõtlikult.
Sest kolmikud.
Kuramus.
Ühe lapsega just eriti palju ei maga, kui ta titt on.
Kolmega ... ... ... ...

Aga! Saaksin panna KOLM NIME KORRAGA! (Arvestades, et mul on põhimõte "üks nimi ühele inimesele," teisiti ei saa.) Ja nad oleks raudselt sõpradega varustatud kogu ülejäänud elu. Ei kunagi päriselt üksildased. Kolm eri last korraga, ma saaksin viie-lapse-soovi kohe täis ju!
Peaaegu vaeva väärt.
PEAAEGU.

Mõtlen ka valu ja valu üle. Kuidas need on eri asjad, ent pole üldse lihtne vahet teha, kumb on kumb.
Kuidas teha vahet valu "piiride venitamine, keha harjutamine, lükkame piire pidevalt kaugemale, saab asi omaseks ja enam ei valuta" ning valu "kahjustus on tekkinud, teeb haiget, kui koormust peale panna, ravime vigastuse terveks, siis võib jälle valuta koormust peale panna" vahel?
Ja elukogemus tundub olema ainus tee. Erinevuse tuvastamiseks. "See maohappe teema ei ole piiride venitamise asi. Kui kogu aeg olemist näiteks kohviga natuke halvana hoida, ei paranegi ära - lase terveks saada, siis jälle pinge peale! Aga käte, eriti triitsepsi venitamine jälle on, ära tee sellesse jälle mitmekuulist pausi!" (Kuigi ühtpidi on see selja taga ülevalt ja alt kõverdatud käte ühedamine päris kuradi valus harjutus.)

Arsti juurest tagasi tulles oli mul konkreetne vaimne valu, mida leevendasin küüsi peopesadesse surudes ning joostes. Korraks aitas küll. Ma ju tean, mis aitab.
Jooksmise kui tõhusa meetodi valu kuhugi mujale kui vaimu panemiseks ma juba Rongimehe-suvel avastasin.
Aga kumb valu see nüüd on?

reede, 16. veebruar 2018

Isu, imeline värk

Olen isu tagasi saanud!

Ei pea enam konkreetselt nälgas olema, et söömine naudingut pakuks.
Päris mitu korda tuli nagu tavaliselt hommikul amps suhu ajada, sest no hommikune eine ikka on vajalik, meenuta kehale, et toit on ka olemas - ja see amps oli NII HEA. Hommikusööki kohe võtma LÄKS!
Või tõstangi teise portsu putru veel, kuigi nälga enam üldse ei ole, sest MAITSEV on.
Olgu, ei tõsta. (Sest lusikaga jamamine on raske, parem käsi jne.) Valan, natuke tolle lusikaga tagant aidates. Nii pakse sööke üldiselt ei teegi, mida valada ei annaks.

Mõnevõrra tunnetan, et peen värk: ise ametlik sant, aga elab paremini kui mittesandina!
Tegelikult mängib nii vähe rolli, kui raske on mul käsitsi kirjutada või et tagumikku pühin vasaku käega, et millegi parema käega tõstmise või asetamise ajal pean kogu ega mõtlema. Mõtlema teemal "Nii, sõrmed kokku, nüüd hoian neid nii, säilitades pinget ümber metallkäepideme ja lõdvestan samas käsivart ja ei pillagi midagi maha!"
Kuigi viltu võib minna ikka.
Sõnad ei ole mõtlemise juures tegelikult olulised, aga konkreetne asjale ja oma käele pööratud jätkuv tähelepanu küll. Ja ma saan sedasi elatud täitsa adekvaatselt. Saan söögid tehtud ja nõud pestud, treenitud ja kirjutatud, mängitud ja töötatud, masseeritud ja meigitud.
Aint verd ei võta. Isegi kujutluses mitte.
Küüsi ka ei laki.

Aga isu on nii tore! Aa, selline ta oligi!
Õige jah - oli meeles, et nauditav, aga et sedasi - ei.
Nt et ostan ära kõik juustrullid (neid oli kolm, Poeglapse lemmikud), mis seal Selveris sel hetkel müügil, panen hajameelselt natuke juustupudi tühjaksjäänud saiakorvist suhu, kui kaaluma suundun - ja pudemed on nii kuradi head, et ma ainult hädavaevu vean end maksmise järel järgmised 50 meetrit kevadrullideni, mida siis söömiseks ostan, välja.
Hirmsasti tahtnuks kohe pirukasse kaevuda.
Kuigi juusturullid olid ostetud pojale homsel korvpallivõistlusel kaasa võtmiseks.
Mälestus isu olemusest hajus kui hommikuudu: oli, oli vähem ja enne kui märkasingi, polnudki midagi alles.
Kusjuures - ei tea, kas see on kokkusattumus, aga mul on natuke vinnid taas ilmnenud seljale ja isegi näkku. Näkku tervelt kaks viimase pooleteise kuuga!
Võibolla seal on mingi side. Mingi värk sellega, et tahtmise-tunne tuleb tagasi, pärast seda, kui ta oli väga ära hirmutatud sellega, et ma KUNAGI midagi ei saanud, mida tahtsin. Või kui sain, oli pärast hind VÄGA räme.
Et keha vaikselt jälle julgeb tahta ja vinnid on lihtsalt selle kaasnähe, et tahan ..? Et vinnid ongi inimestel, kes tahavad ..?
Peaksin seda oletust tobedaks esoteerikaks, kui asi praktikas justkui ei toimiks. Aga justkui toimib. Justkui.

Muidu - käisin järjekordsel satsil "mina, kuulus kirjanik", seekord taas ajakirjandusega kohtumaies. Ajakirjanik oli veel üks inimene, kel mu raamat kaasas (olgugi selgelt raamatukogu oma).
Mis keegid loevad ka seda v? Päriselt v? PÄRISELT v?!
Eeee ... ühest küljest olen ma naeruväärselt tänulik ja rõõmus.
Teisest: oleks ma teadnud, et keegi seda loeb, äkki oleksin ikka natuke mõelnud lugeja peale muus võtmes samuti kui "mulle meeldib nii, lugejad võivad heaks kiita või mitte kiita, teen, nagu MINA tahan!"
Või siis ikka ei oleks =P
Kuid mingi nimetu, ebamäärane süütunne on. Et kui juba loetakse, äkki peaks ikka parem olema ..?

Jah, ma tean.
MA TEAN.

Vabanduseks võib tuua, et olen rämeväsinud. Eelmisest "kuulus kirjanik" õhtust pole ära taastunudki, vahepeal olid veel vastlad ja sõbrapäev ja ajasin kõikvõimalikke PärisAsju ja phmt tahaksin nüüd ainult voodis olla. Parem, kui magada ka saaks, ent kui ei suuda, on lihtsalt voodi ka hea.
Ei, kohe lähengi.

Isegi oletan, kust see "ma ei ole küllalt hea, kui maailma paigast ei liiguta"-tunne pärit on. Lapsepõlvest, ikka lapsepõlvest.
Päris ma ei ponnista nüüd, et MINU lastel niimoodi poleks. Et nad tunnetaksid, et on piisavalt head. Tütarlapse osas parandan vigu, seda "not good enough" olen tasse algklassides ikka väga sisse kasvatanud.
Ta on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII sitaks hea tegelt! MIDA ma tahtsin?!
Aga pojaga paistab hästi olevat.
Sain piisavalt vara uue minana jaole =)

 Aga see "not good enough" on minus endas samuti ikkagi, IKKAGI!
Isegi kui arvan väga, "miks".
Isegi kui tean, et olen kõike, mida tahan.
Ikkagi!!!
Ja kui olen väsinud või haige, on vaja eneses toimuvast väga teadlik olla, hoolega endale infot teadvustada ja uuesti ja uuesti ja uuesti, et seda tunnet peletada.