neljapäev, 17. august 2017

Kõik muu on hästi

Okei, mul läks uni ära (veider päev oli ja nüüd on ilmselt veider öö otsa - voodis on täiesti mõnus, lõtv ja hea, ainult TUNDIDE KAUPA uni ei tule, teen, mis teen), arutan siis, mis kõik halvasti on.

Tegelikult ei ole midagi eriti halvasti, ängipuhangu silt on siin seepärast, et miski muu ei sobinud ning aju otsib ses öises mittemagamises süüdlasi. 
No mõned ikka leiab ka.

* misMÕTTES, kui mina rollimängijate kokkutuleku osas midagi ei juhi, keegi teine ka asjade õigeks ajaks ärategemisel silma peal ei hoia ja ise ei tee?!
Ei, see ei käi kõigi kohta, on inimesed, kes lubavad ja teevad. Konkreetsed asjad. Ära. Aga kui millegi kohta keegi ei ole konkreetset lubadust andnud, siis ripubki tegematuna ja ma pean end jõuga ohjes hoidma, et mitte tunda vastutust ja tormata tegema omaenda ärasuremise hinnaga.
Teate, see on nii raske. Aga kui ütlen endale, et SEE EI OLE MINU VASTUTUS (ja panen selle siia ka kirja), on natuke kergem.
Kuigi ma nägin isegi unes larpi ja et see oli mereteemaline, läbivalt unenäos tiksunud lauluks "... ma teen sul laudalakka majaka ja kukest katusele kajaka ..." ja võtku mind tont, täpselt selliselt me mängu olimegi teinud - mängumeri ja majade katusealused olid laevad.

* misMÕTTES inimestel lihtsalt pole meeles?!
Olen juba peaaegu leppinud, aga vahel mõni asi ikka ületab mu hämmeldumisläve. Sest mul on kuramuse peaaegu kõik meeles, kuid inimesed ajavad midagi minu arust nii olulist suust välja ja pärast on "Oh, mis?! Ma täitsa unustasin, et see teema oli!" ja ma lihtsalt ...
ERITI kui mulle öeldakse, et "Sinu jaoks alati" või "No kuidas ma võiksin seda unustada?!" ja siis kaks nädalat hiljem meenutan, sest nad unustasid.
misMÕTTES?!
Minu peas on kõik olulised teemad kogu aeg esil. Kui miski on poolik, lõpetamata, ERITI kui midagi lubanud olen, see on kogu aeg seal.
Ei ole lihtsalt VÕIMALIK unustada.

* misMÕTTES on inimestel elu, millesse ma pole kuidagi haaratud?! Mind ei armastata, jah?! Ei räägita oma asju, ei jagata midagi. Kui ma ise tähelepanu ei otsi, ei ole ma meeleski?!

* misMÕTTES on mul kogu aeg janu?! Kurat, ma joon puhast vett kolm korda rohkem, kui inimestele tavaline, käin alailma pissil ja ma ei saa magada, kui öösel kempsus käies veel kolmveerandit liitrit kurku ei kalla, sest januga ei jää?!

* misMÕTTES on inimesed lollakad?! Ja sealjuures ei too ilmne lollakus kaasa üleüldist põlgust ja seltskonnast väljalülitamist, vaid kui tegu on hea jutuga ereda inimesega, sallitakse ta nõmedust ühegi protestita. Võibolla mõni mõtleb: "Nojah, ta ongi selline", aga tundub, et paljud võtavad vähimagi kriitikameeleta omaks.
Kas peaksin sekkuma ja märkima, et sinu probleem, kui sa imelik oled? Hm.
Ma ju tahan? Teen!

Olgu, virtuaalselt plõksitud.
On küll kergem olla vähemalt ses mõttes.

Lisaks on mul lennu 20. kokkutulek (ühelgi eelmisel pole käinud, aga nüüd kavatsen, eriti kuna osalustasu ära maksin ja lubasin, et kohvikusse lähen, kuigi eksursioonile enne mitte), uus koht, palju inimesi, appi. Lugesin äärmiselt sugestiivset fännfiktsiooni, milles inimesed õõtsuvad merel laevas ja neil on toit otsas. Mõned nälgivad ligi kuu aega. Selle tulemusena tundub mulle ka, et maailm on ebatõeline ning ujub mu silme ees, miski pole päriselt reaalne ja ainult magadatahtmine (nälga mul pole) päris.
Maailm ei tundu teravalt ehtne, nii et armumine läks üle? Oojaa. Kuulge, mul oli jube hea meel, et see kolm päevagi oli!
Ja siis oli hea meel, et üle läks. Armumine on VALUS.

Aga rohkem tõesti ei tule pähe. KÕIK muu on hästi.

teisipäev, 15. august 2017

Öised mõtisklused lemmikteemal (ehk minaminamina)

Lähenen ja lähenen One Piece'is kohale, kus kõik ei lähe mitte lihtsalt persse, vaid põrgusse ja kuradile ja häda ja ...
Kui oleksin maniakaalselt spoilereid vältinud, ma ei teaks midagi ette ja arvaksin, et kõik saab korda nagu lugudes ikka. Aga oma laste kõrvalt natuke seda aega ja natuke toda aega vaadates, küsides, mis värk vahepeal oli, kuidas sel või tol tegelasel läheb, tean ette, mis tuleb.
Päris jube tunne.
Mitte "ei ma ei taha seda, väkk, ei vaata!" aga "... ja kõik tundub hästi minevat ... kõik tundub ikka veel hästi minevat ... issand, see on praegu nii kõnekas, arvestades, mis juhtub!"

Mõtlesin tolle väga hiljutise armumise-posti peale, mille tegin.
Kirjeldasin seal hästi täpselt ja õigesti ära, mismoodi minu sees armumine elab - kuidas korraga tahaks tolle Nägusa Noore Mehe (no olgem ausad, nad KÕIK on selle kirjeldusega sobinud, ka raamatutegelased) eest võidelda, kaitsta, aidata. Ent samas on selline imetlus inimese suhtes, et eeldan, et ta ise suudab end võibolla paremini aidata ja enda eest võidelda, kui mina ka oma parima minana.

Ja korraga sain jälle nii paljust enda kohta aru.
Pea kõik (igatahes kõik, mis meeles) armumisfantaasialood mu varasest lapseeast saati on sama mustrit järginud. Kuidas Noore Nägusa Mehe (ok, kui ma lasteaias käisin, olid mu mõttes pisikesed poisid tegelt - kuigi mulle tundusid nad täiesti suurte ning adekvaatsetena. Ei tea küll, miks =)) oma valikud viivad nii sita tulemuseni, et sealt eriti enam kukkumisvõimalust pole. Kas tal läheb endal halvasti või teeb ta teistele niimoodi halba, et jäle, ja siis mina tulen mängu. Kartmatu Kaunis Halastav Mina ning muudan asju suuresti.
Kujutlustes suutsin ma nii mõndagi.

Lood on väga pikad ja keerulised olnud.
Ega ma siis viitsiks endale jutustada pingevabu "kõik õnnestub" jutte. Ikka põnevus ja pöörded ja ...
Lisaks ei diskrimineerinud ma kedagi ja mingit eksklusiivse paarumise värki mul küll happy endina ei kangastunud. Mul oli (ja on, kuigi tunnistades tõtt, tuleb öelda, et mul on jaksu asju hallata umbes ühe mehe jagu kahe kuu jooksul) kujutlusilmas oma pea sees sihuke koht-baas metsa ja merega, mis muust maailmast mulliga lahutatud nagu "Nagu õiekeses väljal". (Kuigi umbes 20 aastat on see mull üha laienenud ning viimastel aastatel lihtsalt "üks variant maailmast" vormi teisenenud ja ei lõpe kusagil.)

Sinna ma siis neid mehi korjasin, kellega lugu lõpetatud ja kes veel unustatud polnud. Ma leidsin ka, et kui keegi on mu mälust läinud või kohal ainult niivõrd, et "oli siuke, meil olid mingid seiklused", on ainult aus lasta neil oma eluga edasi minna kuskil mujal. Elik kogu aeg toimus/toimub vaikne teistesse maailmadesse liikumine, immitsemine, ka nende südamed vabanevad ja nad elavad oma muud elu kusagil mujal teistmoodi.
Kuigi ma mõtlesin noorest peast, et meil võiks olla mingi ühise sidepidamise sõrmus, millega mind võib appi kutsuda, kui tõesti vaja. Hiljem leidsin, et sõrmus on jama: mõtle, kui inimesel käsi otsast lüüakse ja ta ei saa mind enam isegi appi kutsuda! Nõ-me.


Aga muster on ALATI olnud sama: mehel pole enam kuhugi kukkuda ja siis päästan ta. Samas on ta kukkumiseni viinud valikud olnud väga loogilised ja arukad, sest ega ma ometi mingisse rumalasse mehesse armuks!
Miska on ka arusaadav, miks mu lugudel nii keerukad süžeed olid.
Valikud ei olnud mu meestele kunagi LIHTSAD teha.
Aa, et tegelt oleks mees vähemalt kujutlusis võinud minusse armuda ka niisama, ilma et ma teda päästaksin?
No ma ei tea. Nii oleks ikka imelik ju. Mille põhjal? Mu ilusate silmade v? (oksendab sundimatult kraanikaussi selle mõtte peale)
Ma absoluutselt ei kannata oletustki, et mehele meeldib minu juures mitte mu ilus hing, vaid põsesarnad, soeng ning säärejooks. Võibolla ka minu tehtud kanakaste.
Öäk.

Huvitav, miks mul küll elus nii raske nende suhetega olnud on =P


Mida ma ei suuda ja oska paika panna: MIKS ma sedasi tunnen ja näen? Oleks see mingi elu jooksul külge õpitud asi, saaks midagi või kedagi põhjuseks tuua - ei, sama muster on püsinud senikaua, kui mäletan! Kuramuse kolmandast eluaastast saati!
Ei looda eriti, et nüüd veel kuidagi ümber annaks teha.

Põhikoolis, kui kohustusliku kirjandusena"Libahunti" lugesime (mul oli muidugi ammu loetud), kirjutasin terve kirjandi, kus korrutasin, et kui kedagi armastad, tahad ju, et tal oleks hea, ja usud, et ta ise teab, mis talle hea on.
Mulle ei mahtunud Mari käitumine üldse pähe. KUIDAS saab olla armunud ja samas mitte uskuda, et see inimene teeb enda jaoks parimad valikud?
Lahendamatu paradoks.

Nojah, aga kuna (SPOILERIHOIATUS!) Ace'i surm läheneb, ma näen ennast Hella ja Halastavana teda aitamas.
Nägus Noor Mees on ta ka üleni.
Kuigi ta sureb hästi.
Ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga kui see on tervet fandomi vapustanud sündmus, mille kurbust keegi kahtluse alla ei pane, peab ta hästi surema ju!

pühapäev, 13. august 2017

Meta

Mu poeg on haige
ja mina vist ka.
Tütar paistab ok. Seni.
Ma vist veel natuke aega ei kirjuta midagi mõttekat.
Aga samas - mis on üldse mõttekas? (Väga väga naine üritab midagi arukat arutada selle kohta, aga ei tule üldse välja.)
(Häh, olen visa! Kakskümmend tundi ja midagi ikkagi saabus ajju. Lugege!)

Üritan võrgupäevikus kirjeldada seda, mis mu peas toimub, kuidas mõtlen, ja loodan, et kellelegi on sest abi.
Neile, kes on minu jaoks liiga rumalad, on see mõttetu pläma, sest nad ei suuda kaasa mõelda. Asjad, mis minu jaoks on enesestmõistetavad, nende jaoks pole üldse pildis, ja siis ma tundun neile rämedalt ebaloogiliselt mõtlevat.
Neile, kes näevad minust veel laiemat pilti (hämmastav, aga on ka neid), on mu kirjutatav veits lihtsameelne, neil pole ka sellest abi.
Aga inimesed, kes mõtlevad minuga umbes samal tasemel, kellele pole vaja iga pisiasja ära püreestada ja söödavaks teha, leiavad vahel omaenda mõtetesse jõnksu sisse viiva idee, detaili, mis muudab üldpilti, uue vaatekoha - ja neile ma kirjutan. Midagi mõttekat ses mõttes, et kirjeldan, mida mina mõtlen, ning sellest VÕIB kellegi teise mõtlemisele abi tulla.
Ideede jagamine.
Arutluskäikude proovimine.
Mulle endale meeldib väga saada teada teiste inimeste ideid, kui need on PÕNEVAD. Kui need on täpselt samad, mis mul, on ka tore, toimub üksteise arutluste kinnitamine "Jah, mina mõtlen ka nii!" Ent kui on AINULT kinnitamine ja pole uusi mõtteid, uusi mõtteviise, mus tekib pahurus, sest ma tahan UUSI ideid ka!

Mu mõtlemine ei sirutu, ei pinguldu, ei arene, kui kõik aina minuga nõus on, ja sedasi mulle ei meeldi. Ega mulle muidugi see ka meeldi, kui inimene ei saa enesestmõistetavustest aru ning üritab omast arust tarka juttu ajada, mis minu vaatekohast on: "Nii nõme, et ei viitsi isegi vaielda." Tahan uusi ideid, mis on mulle päriselt ka uudsed, mitte "Jah, kui 7 olin, mõtlesin vist ka nõnda umbes. Sestsaati olen natu rohkem teada saanud."

Nojah, aga mina ei saa teisi endaga mõtteid jagama panna. Ma saan enda omi (siin) jagada, et inimesed nagu mina võiksid sealt vahel uusi ideid välja noppida. Ja saan teiste võrgupäevikuid lugeda ning sealt vahel endale uusi mõtteid leida.
See on natuke mu kõrvaloleva lugemisnimekirja iva - seal on üldiselt need, kelt ma saan vahel uusi mõtteid, vaatenurki, vaatevõimalusi. Need, kelle mõtted on kas samad kui mul või pole mulle huvitavad, tase allpool, mõned mulle enesestmõistetavad detailid nende maailmapilti ei kuulu, lähevad sealt välja.
Noh, ja need, kes lihtsalt ei kirjuta, on ka maha jäetud ning mitte nimekirjas.

Ma enam teiste vanu poste naljalt üle ei loe, ainult Murca omi vahel.
Vä-si-nud.
Jaks on piiratud ressurss. Hoian seda pisut kokku.

neljapäev, 10. august 2017

Tõenäosus

Sel, et tahan palju lapsi, on oma tagapõhi.
Jaa, muidugi mõtlesin järgneva ammmmmmu välja. Põhiosas poolintuitiivselt, sõnastasin korralikult, kui keegi küsis. Teismeliste tüdrukute jutud, esimesed veiniklaasid, purgiteod ja küünlavalgus. Tol ajal defineerisime ennast vabamalt ja ahnemalt, üritasime end üksteise ja maailmaga suhtestada, otsisime "nii elu käib" võtmeid.
Mina defineerin ikka veel sama vabalt ja ahnelt. Teised - ma ei tea, kas ei defineeri või neil lihtsalt pole vaja seda teiste kuuldes-lugedes teha? Või jagavad oma mõtteid minuga lihtsalt need tõeliselt lähedased ainult?
Võib see viimane olla küll. See sobiks faktidega.
Mõtlesin igatahes kõik järgneva välja, kui veel laps olin, näiteks umbes 11. Mõned lisandused tulid hiljem ja veel mõned veel hiljem, aga ajaks, kui olin 16, oli plaan selge.

Nüüd saabus üks väike uitvel lisamõte.

Taust


Ma vist mõtlen "tõenäosustele" natuke rohkem, kui tavaline oleks müütilise keskmise inimese kohta.
Mu mõtted on alati olnud kuidagi laiahaardelisemad kui "üks-kaks-kolm kallist inimest on peamine, no igatahes mitte üle kümne, muu maailm on kama". Juba algkoolilapsena tundus mulle, et kui saaksin soovida, sooviksin, et kõigil, kes mind tunnevad kasvõi niigi palju, et tänaval mööda käinud, läheks hästi.
Nüüd ei ole ka möödumisel nägemine enam raasugi oluline.
Ma tahan, et KÕIGIL läheks hästi. Jah, olgu, on umbes 6 inimest, keda ma siiralt ei salli, aga nõme oleks ka otsustada, et kõigil peale nende peaks hästi minema. Maailmas on sadu tuhandeid, miljoneid, halval juhul koguni miljardeid inimesi, kes meeldiksid mulle veel vähem, kui lähemalt uuriksin. Pole lihtsalt juhtunud nii, et neid tunnen.
Kui juba läheb kõigil hästi, mingu mulle mittemeeldivatel samuti.

Juba üsna väikesena otsustasin, et tahan palju lapsi, sest kui neist ka keegi ei lähe teed, mille mina heaks kiidaksin, nende lastest mõnega äkki ikkagi mul klapib? Või vähemalt nonde laste hulgast mõnega? Kui tõenäoline on, et mitte kellegagi?!
Muidugi ei saa tagada, et mõni mu laps üldse omaenda lapsi ei taha. Ei saa ka tagada, et selliseid lapsi mul mitu pole. Seega - tasub valmistuda ja teha neid enda omi nii palju, et mõni siiski tõenäoliselt tahaks. Minu järglasi vähemalt paar isikut võiks ikka säilida ka 5 põlvkonna pärast!
Pealegi - maailma rohkem minu geene tuua võiks ju maailma minu ja mu järglaste jaoks paremaks kohaks teha. Jaa, see on igal juhul väga väike piisk meres, aga tõenäosuste peal mängides: mida ma enamat teha saaksin? Parem natuke geene ja mu naeratust ning emaarmastust kui ei midagi!
Pealegi pealegi - see on ainus surematus, millesse usun. Geenid, ma annan laste suurekskasvatamises oma parima ning see mõjutab natuke kogu tulevikku. Natuke, nõrgalt, piisk meres: ent mõni laps ikka kunagi, kasvõi 8 põlvkonna pärast, oleks laias laastus selline, nagu minagi säärastes oludes oleksin!
Juhused muudavad ja mõjutavad palju, aga just seepärast MÕNI järeltulija siiski ju lahe tuleb? Sattub nii!

Mõni mu järglane võib väga jäle välja kukkuda. Aga kui neid on piisavalt palju, võib mõni jälle väga lahe tulla. Minu geenid ju! Ma põimin neid erinevate lapseisade omadega, suurendan sellega oma järglaskonna variatiivsust ning isegi kui kõik läheb kõige halvemini, üks laps surebki juba lapse või noorukina, enne kui oma lapsed tal üldse teemaks tulevad, üks on homoseksuaal ja üks lihtsalt ei taha lapsi, ehk mõni ikkagi sattub selline, kes paljuneb!

Ma ei taha oma lapsi survestada. Ei tahtnud juba enne, kui konkreetsed lapsed sündisid, ei tahtnud juba siis, kui ise laps olin. Oma laste surumine mingisse vormi oli nii võõras mõte, et ma ei kohandanud seda enesega isegi natuke.

Päris mul ei ole ikka ja üha ja ilmselt eluaeg meeles, mida mu vanaema mulle ütles ja ütles ja ütles.
"Ma elu sees ei oleks arvanud, et mu lapselapsed kõrghariduseta on! Olen nii pettunud!"
"Et MINU lapselapse lastel ei ole ISA, ma ei osanud seda isegi mõelda! Väga kehvasti valisid, vat MINA ..!"
"Ma tean täpselt, mis (mu venna nimi)-ga valesti tehti. Liiga palju lubati! Poisslaps vajab kõva kätt!"
"Sa oled üks sita iseloomuga tüdruk!"

Noh, mind ei olnud (sel kohal "õnneks") väga kerge koolutada enda moodi mõtlema. Kellelgi. Ka vanaemal mitte. "Ole selline, nagu mulle meeldib, siis ma armastan sind!" ei kasvanud mulle sisse teistelt minu ootuste täitmise nõudmise võtmes.
Ainult võtmes, et mina olen vilets ja ei vääri armastust, mind ei saagi armastada, olen valesti ja väärakas, võtsin õppuse sisse.

Olgu, tagasi meie lammaste juurde.
Mu ajus oli: selleks, et tagada, et mõni mu lastest ikka ISE tahaks samuti lapsi ja oleks lahe neid kasvatama, tuleks lapsi saada palju. Tõenäoliselt mõni neist ikka ju lõpuks ..?
Mulle ei tundunud loogiline mitte konkreetse lapse surumine vormi, mis mulle meeldiks, vaid mõttekas näis (ja näib) saada neid nii palju, et tõenäosusteooria hakkaks minu kasuks tööle ja juhusliku vedamise protsentuaalne võimalikkus oleks suur.

Isegi kui väga halvasti tuleb (oi, ma eelda[si]n, et kõik, mis viltu saab minna, ka läheb, ja osad asjad, mis ei saa, lähevad ikkagi), ma olen vähemalt teinud, mis oskan ja saan, mitte lootnud, et "äkki õnnestub".

Mu oma esivanemate lood olid mulle eeskujuks - mulle ei meeldinud väga ei mu vanaemad ega vanaisa, aga meeldisid memm-vanavanaema, ema ja isa. Vanatädidest ja -onudest vähesed (mis on, arvestades, et mu emapoolse vanaisa sünniperes oli 15 last, päris napp meeldimiste hulk), ent mõned siiski.
Ühesõnaga - et osadega ei klapi, aga osadega siiski, oli mulle tuttav teema.
Ehitasin oma tulevikuplaanid sellele üles. Osadega ei klapi. Hah, nagunii läheb halvasti ja selgub, et lausa suurema osaga ei klapi - kuid mõnedega siiski!
Mõnedega siiski!

Uus mõte, mis pole väga suur, ent siiski


Täna mõtlesin sellele, et ilmselt on mu vanaemade ja vanaisade geenid ju ka kuskil minus. Kuigi olin pettumus ja tegin kõike valesti, aga geenid, geenid ju levivad ikka! Isegi tundsin vanaema-vanaisa isiklikult. Nad on mind mõjutanud, nii vähe, kui nad mulle meeldisidki. Ma olen nende järglane samuti.
Jaa, muidugi arvestasin juba ammu, et mulle võib mitte sobida suur hulk asju, mida mu lapsed või lapselapsed tahavad, teevad, mis neile oluline on ja mis mitte - aga ma ei mõelnud sellele, et kellelegi teisele võiksid need ju sobida. Näiteks mu (surnud) vanaemale.
Kuidagi põimuvad meie geenide ja kasvatuse võrgustikud nii, et igale võib seal leiduda midagi meeldivat. Mulle ei meeldi? Aga mõnele jälle meeldibki just mulle ebameeldiv!
Kõigile on midagi.

Ainus, mida usun päästmatult lugevat ja millele panustada, on järeltulijate, oma geenide olemasolu. Jaa, inimesi on palju ja me kõik omavahel kuidagi mingite kaugete esivanemate kaudu sugulased. Ideeliselt ei pea olema OMA lapsi, kui su vanavanavanaonu lapselapse-jne lapsed tulevad millegipärast samasuguste ripsmetega kui sinagi oled, kuigi keegi ei tea sellest - aga jälle, nii mõtlemine, vastutusest enda vabakslugemine, on mulle võõras.
Mina teen, mis mina suudan. Lisan oma piisakese merre, natukene suurema vast kui mõni teine. Lihtsalt lootmine, et äkki läheb hästi?

Ma ei oska.

Ma tõesti ei oska mõelda endast kui kellestki automaatselt erilisest, kel võiks vedada lihtsalt seepärast, et mina olen mina. Või kelle lastel. Või ...
Ma olen lihtsalt üks inimene väga paljude hulgast. Sama eriline kui igaüks meist.

Kuigi ma olen elus. Hm. See on jätkuvalt arusaamatu ja äkki ikka saan loota sellele, et MINUL veab? Või vastupidi: kõik mu vedamine kulus sinna, edasi tuleb tulemusi ikkagi ainult töö pealt?
Võimatu võimalikkus ...